Pidev võitlus

Igal varahommikul, selle magamise ja ärkamise vahelisel hetkel ma sisendan endale, et "Täna tuleb ilus päev, täna läheb kõik hästi, raha sajab mulle kaela ja kõik on sõbralikud!"

Tänahommikul hakkasin midagi sarnast just otsast mõtlema kui siis äkki: "Ah persse, midagi ilusat siin ei tule, ma ei tahagi enam mitte midagi, ei ilusat ega üldse mitte midagi." Kargasin voodist püsti ja läksin karjusin natuke oma nö majanaabri peale. Näiteks olin palunud tal eelmisel päeval ühe raske tooli teise tuppa tõsta, õnneks ta seda muidugi ei teinud ja nii ma saingi rahus õiendada.

See staadium aga, et " ma ei taha midagi, kedagi ega teha ka mittemidagi" on aga päris-päris kõva häirekell. Kui lisada sellele pidev vihastamistest ja stressist põhjustatud peavalu siis on suhteliselt mõistlik otsus panna aeg perearstile, täita järjekordne Emotsionaalse enesetunde küsimustik ja paluda välja kirjutada asjad, mis ajukeemia taas korda sätivad.

Mis teha...Ma tean, et tablett ei lahenda probleemi, probleem tuleb ikka endal lahendada ja keegi teine seda ei tee aga kui ei taha hetkel lahendada? Issake, eladagi ei taha, mis siin veel asjalikust lahendamisest rääkida?   Lihtsalt mitte midagi ei taha enam.