"Väike laps sinu sees on kurb."

Seda ütles mulle üks terapeut. Ma lasin selle kõrvust mööda. Siuke veits klišee lause ju. Aga ma kirjutasin selle üles. Muude asjade hulgas, mis mulle räägiti. Täna tuli äkki meelde, kui nägin märkmiku vahel seda paberilehte.

Ma kustutan/peidan järjepidevalt oma FB voost uudiseid, jutte, pilte, videosid, mis kujutavad väikesi lapsi, sest mul lihtsalt tuleb iga kord pisar kurku, kui ma neid näen. Isegi siis, kui need lood on rõõmsad ja õnnelikud või naljakad. Siis ka tuleb. Ma nägin äkki seost.

Ma ei tea täpselt, miks see väike laps minu sees kurb on. Eks ma veidi kardan ka seda välja uurida, kesse ikka tahab mingeid vanu haavu lahti kiskuda. Üks variant on - vanemate lahutus ja isa äraminek, aga AUSÕNA, ma ei soovi sellega tegeleda. No näed, tuligi välja.... Aga ikkagi ei taha tegeleda.

See oli küll nüüd üks väike teraapiline kirjutis.