Fuu, rotid.

Ma peaksin tegema tööd aga ma teen kõik, et seda vältida. Seega ma teen midagi teist, mis tekitab minus tunde, et ma olen midagi ära teinud.

Näiteks kirjutan blogisse sissekande teemal "Rotid linnas - iiiiik!"

Eile õhtupimeduses märkasime tihedat askeldamist meie terrassil. Jeesus, rotid! Paksud ja pirakad. Keskmise chihuahua suurused. Jäledad. Sibasid aga ringi ja olid väga vastikud. Nüüd siis on teada, kes kaevas suuri käike meie roosipõõsa alt terrassi alla.

Tuleb midagi ette võtta. Üks üritas kase otsa ronida, sest seal rippus linnukeste rasvapall. Mingil hetkel muutus see siblimine seal nii ärritavaks, et ma tegin rõduukse lahti ja plaanisin nad laiali ehmatada. Võtsin lapse palli ja astusin paar sammu kui siis jalg äkki siuh nagu multifilmis ära libises ja ma suure matsuga terrassile pikali käisin. Selgus, et terrass oli kaetud peegelsileda jääga - päeval sulas lumi veeks, õhtul külmetas ära.

Ühesõnaga selle korraliku paugu ja matsuga õnnestus mul nende tegevust veidi häirida ja kui kass korra toas kurva "njäu" tegi kui taas ühte uudishimulikku rotinina märkas siis oli mõneks ajaks plats puhas.

Aga ikkagi. Vastikud loomad. Tuleb midagi ette võtta.