Lemmikbeib sai vahepeal vanemaks ja nüüd juba kurdab, et külm on kontides ja puha. Eks see vanadus niimoodi tulebki – algul külmetavad käed ja jalad ja siis pea ja siis katkeb vereringe kogu kehas. Kurb aga pidulik. Lemmikbeibu kurtmine meenutas mulle aga hoopis tänahommikut.
Mõne päeva eest hakati meie majas kütma. Sinnamaani oli üksikuid õhtuid, kus toas oli tõesti kõlekülm ja vastik. Keerasin siis kütte saabudes radiaatorile veidi vinti peale aga ma pean tunnistama, et tegelikult mulle jahe tuba meeldib. Eriti öösiti. Täna hommikul unisena pistsin käe teki alt välja, et tõsta põrandalt üles äratav mobiiltelefon. Oi hullu, kui jahe oli! Ja milline kirjeldamatu õndsus mind valdas, kui pugesin üleni teki alla sooja tagasi.
Korra sain veel seda õndsust kogeda, kui telekapulti põrandalt võtsin. Ja siis oli juba aeg üles tõusta.
No comments:
Post a Comment