Nüüd ma olen valmis sellest kirjutama..
Eelmise aasta novembri algus tõi mulle kaasa ühe lahkumineku. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Sest lahkuminekud on ju kõik ühesugused – haigettegevad.
Mind üllatas hoopis mu keha reaktsioon toimunule. Päev pärast lahkuminekut tõusis mul palavik ja tolmusest sahtlinurgast välja otsitud elavhõbedatermomeeter näitas temperatuuriks 38,3. Mul pole sada aastat palavikku olnud! Ja ometi olin ma nüüd puruhaige – lisaks palavikule ka nohu, peavalu, kurguvalu ja ütlemata vilets enesetunne. Hea, et tütreke sel ajal maal koolivaheaega veetmas oli, nii jäi tal nägemata pilt ühest väga armetust emast. Sest oma lapse jaoks olen ma ju kõige ilusam, targem, tervem ja kõigega hakkamasaav ema.
Tekikuhila all ja praktiliselt surma oodates (väike liialdus muidugi) ei suutnud ma isegi positiivseid mõtteid mõelda, sest ka mõtete liikumine peas oli valusväsitav. Ja nii ma lubasin endale, et “põe rahulikult see kriis läbi…” Kaks inglit tõid mulle poest süüa ja käisid mind lohutamas. Ma olen neile elu lõpuni tänulik selle eest.
Aga ma eksisin rängalt, arvates, et eelpooltoodud haigus lahendab kõik mu probleemid. Oh, ei! Selgus, et see oli alles avalöök. Kõigepealt sain tunda meie jõledat perearstisüsteemi – mind praktiliselt sõimati läbi selle eest, et julgesin soovida arstinumbrit lähipäevil. No mis siis ikka, ma rahakas naine, lähen eraarsti juurde.
Nõrganärvilistel edasi mitte lugeda.
Selgus, et mu väike nina on seestpoolt üleni täis herpesest tingitud ville ja koorikuid. Ja, et mul on igemes põletikukolle, mis tuleb koheselt kirurgi poolt lahti lõigata. Saatekiri näpus, istusin ma Mustamäe Haiglas näo-ja lõualuukirurgi ukse taga ja nutsin. Nutsin oma ülihaleda seisundi pärast. Nutsin seal kirurgitoolis veel edasigi, mis siis, et see lõikus nii väga valus polnudki.
See saaga kestis kokku nädal aega. Järgmisel nädalal olin ma terve.
Ja valu enam polnudki. Mitte mingisugust.
No comments:
Post a Comment