16 January 2017

Kuhu kaob energia?

Jätkan lobapostituste traditsiooni...

Eelmine nädal koolitusel oli üks vahva ülesanne. Pidid kaaskoolitujaga paari võtma ja etteantud teemal räägima. 1 minut rääkisid siis vahetasid paarilist. Esimene vestlusteema: kust ammutad oma energiat?

...

Mis energiat? Millist energiat? Pole mingit kohta, kust seda ammutada! Öelge mulle, ka kust ammutada?

Kaks täispäeva koolitust ja kaks sünnipäeva väljaskäimist lõppesidki sellega, et nädalavahetus möödus lihtsalt magades ja diivanil lösutades. Vahepeal tegin terrassiukse lahti ja lasin lapse õue. Rohkemaks jaksu ja tahtmist polnud. 100 asja ootas küll tegemist aga mis siis ikka juhtub, kui ei tee, eks ole.

Ootasin pikisilmi pühapäeva õhtut, et ära vaadata Eesti filmi "Õnn tuleb magades". Sain teada, et 41 on iidvana inimene ja mul pole mitte kunagi enam tahtmist ühegi võõra mehega tuttavaks saada, sest enne minuga tutvumist on ta olnud emaga kooselav eneserahuldajast äpard. Miks Eesti film peab olema selline naturalistlik-realistlik ja paduigav? Või ma siis ei saa jälle suurest kunstist aru.

Täna hommikul vaatasin oma pangakontot ja sain paanikahoo. Reaalselt. Jätsin ühe suure arve maksmata ja kuu lõpuni on raha hetkel u. 40 EUR. Lihtsalt faktid, muretseda pole vaja. Ükski muretsemine tulevikku muuta ei suuda. Seega, ootame ja vaatame, mis edasi juhtub.


09 January 2017

Ehk oleks aeg midagi kirjutada.... :)

Nagu üks viimane kommentaar tabavalt soovitas.


Ma mõtlen iga jumala päev sellele, et ehk oleks aeg midagi kirjutada. Aga no ei ole seda õiget tunnet ja sõnade vabaltvoolamist. Sellegi loo lihtsalt punnitan kokku siia ja heietan siit ja sealt, ilma konkreetse ideeta. Seekord siis selline kirjutis.

Üldiselt on kõik asjad kuidagi vales perspektiivis. Suhte lõppemine paneb tundma ennast luuserina ka kõikides teistes eluvaldkondades. Kuigi ma olen tark tüdruk ja saar aru, et need ei ole absoluutselt omavahel mingis seoses. Tegelt mul läheb paljudes asjades hästi aga ma ise ei tunne seda ja rõõmustada ka ei suuda.

Ei, AD-sid praegu ka ei võta.

Kuskilt, mitte ei mäleta kust, lugesin lapsest, kes mäletas oma lapsepõlvest kõige rohkem seda, et tema ema oli kuri. Mul tõmbas südame alt jumala külmaks.... Sellest hetkest olen pisemaga riidlemist vähendanud umbes 50%. Suuremaga on nagu on, päästa ei saa enam midagi.

Kõik uue aasta horoskoobid lubasid mulle meeldivaid suhteid, õhtusööke ja flirti. Selle võtan vastu. Uut suhet? Pigem ei. Kõik soovitused, kuidas hea ja tore suhe leida, algavad ettepanekuga visualiseerida uue partneri omadused ja kirjutada üles täpselt, mida soovid ja ootad. Kõik minu katsed visualiseerida näevad välja ühtemoodi - ma tahan oma endist kaaslast ainult, et mõningate paremate omadustega. No näiteks, et tema peale saaks kindel olla, kui arveid on vaja maksta ja et ta ainus tülide lahendamiseviise poleks kodust ärajooksmine.

Ma pole kunagi eriti uusaasta lubadusi jaganud. See aasta võtsin kätte ja kirjutasin kaks A4 täis. Alates kaalu langetamisest, lubadusest rohkem säästa ja rohkem raamatuid lugeda kuni uute sõprade leidmiseni. Vähemalt on kõik kirjas silmade eest. Vahel on hea, kui silmade ees on nimekiri, kust parimal juhul saab ka midagi maha kriipsutada.

Eks see elu on nagu on, täpselt selline nagu ma ise kõvasti vaeva nähes olen ta endale loonud. Kui on sitt järelikult olen kõvasti pingutanud selleks, et ta sitt oleks. Nagu Tony Robbins oma raamatus kirjutas depressioonist. Et kui tema juurde tuleb inimene, kes on sügavas masenduses siis Tony kõigepealt küsib tema käest, et "Kuule, mida sa teed selleks, et masenduses olla?" Iga asja jaoks on vaja konkreetselt eelnevalt midagi teha, eks. Siis ongi tulemus. Just selline nagu sa tegid...