31 May 2016

Kuidas ometi vabaneda pidevast negatiivsest sisekõnest?

"Issand, mis juuksed sul on"
"Vaata, kuidas su kõht ripub!"
"Sa oled nii paks ja kole"
"Sind on paha peeglist vaadata"
"Sa oled saamatu ja ei oska oma tööd"
"Sa pole oma palka välja teeninud, laiskvorst"
"Keegi ei taha sinuga koos olla!"
"Sa jäädki elu lõpuni üksikuks"
"Sa ei oska suhteid hoida!"
"Sa ei tule sellest kõigest välja enam"
"Sa oled täisluuser"
"Sa ei viitsi kunagi midagi teha ja lõpule viia"
"Sinust ei saa asja"
"Sa lihtsalt ei oska midagi ja ei hakkagi oskama"
...

 jne jne. Hommikust õhtuni. Üks kriitika teise otsa. Endast hakkab kahju vahepeal. Minu sees istuks justkui keegi kuri teisik, keda on võimatu vaigistada.
Sõbranna õpetas, et seisa hommikul peegli ette ja ütle, et "Olen ilus!"

"Oled sa jaa! Lammas. Vaata miuke sa välja näed! Suht rõve ja paks. Kust otsast sa ilus oled?"

Kurtsin sõbrannale, et ma ei usu ennast ja seda juttu, et olen ilus. Ta soovitas, et okei, alusta väikeste sammudega: " Ma näen täna suht okei välja."

"Mis okei, vaata nüüd ise, juuksed on koledad, kõht on suur,  nägu on väsinud ja vana. Mitte ükski kallis näomask ei aita sind enam. Jäädki selliseks!"

Oot, mulle tundub, et täna on hea päev, ma ei näegi päris koll välja.
"Kuule, keera küljega peegli ette, siis näed ise ka milline sa tegelt oled. Ümmargune nagu pall"

Kuidas sellest ometi vabaneda??

25 May 2016

also - mis toimub? :)

Vastuseks Liisi kommentaarile :)


Midagi eriti ei toimu. AD-d mõjuvad. Pärast paari päevast võtmist läks tuju heaks. Vahel, kui aga unustan õhtul võtmata, lajatab halb tuju järgmisel või ülejärgmisel päeval nagu lauaga mööda pead. Soovin endale vähem unustamist...

Tööl teenisin välja nii suurema palga kui ka hunniku lisaülesandeid - pean seda saavutuseks ja boonusena saan mitu head koolitust ka ettevõtte kulul. Kogu see tööteema haakub eelmise teemaga, sest produktiivsemaks muutusin just siis, kui tablette hakkasin võtma. Ei võta - istun tööl nagu töll ja ei suuda midagi teha. Mistõttu taaskord - tableti unustamine on mõrv ametikohal.

Kui tuju on hea, tundub ka elu ilusam ja elatavam. Tahaks käia, suhelda ja osaleda. Tülid ja jamad tekivad siis, kui tablett on ununenud ja karm reaalsus kargab näkku ja teeb tuju pahaks.

Ühesõnaga vähem unustamist ja rohkemtabletivõtmiseregulaarsust. Siis olen ka ree peal. Mitte selle all...

Vahepeal oli sünnipäev.

Ja kuna keegi minu poolrääbakat blogi auhindamisele üles ei seadnud siis pole mul ka muret, mis kleit minu ülekaalulise kehaga sobiks või kui inisev ja vastik mu hääl võiks olla :D