23 August 2016

Ma vihkan poepõrandaid!


Neid salakavalalt libedaid põrandaplaate! Ja suure tõenäosusega oli keegi pirukaleti juures korralikult vesistanud ja ila tilgutanud, sest igatahes minul libises letist mööda minnes konts alt ära ja käisin pikali.

Küll daamiliku graatsia ja aeglusega vellovaherlikku spagaati vajudes ja õnneks mitte läraki matsuga kõhuli kukkudes.

Selja tagant üks naine tõttas kohe mu juurde. Arvas, et ma minestasin seal pirukaid vaadates lihtsalt ära. Ma korjasin oma väärikuseriismed kokku ja püüdsin naeratada. Sujuvast eemalekõnnist ei saanud asja, sest rebestasin reie kandis mingi imelihase ära. Ma just eriti tihti spagaati ei harjuta.

Kuradi libedad poepõrandad ja kõrged kontsad. Edaspidi tellin e-poest.


22 August 2016

Ma polegi kirjutanud oma hobist...



Ega ma muidugi ei pidanud algul seda hobiks ka. Aga nüüd on kuidagi nii kujunenud, et selle peale kulub mõnusalt aega, tuleb kogu aeg toimetada ja vaikselt toob raha sisse ka.

Kõigepealt ma olin lihtsalt natuke hoarder ehk maakeeli rämpsukoguja. Mulle lihtsalt meeldisid nõukaaegsed asjad, need seostusid kuidagi lapsepõlve helgete emotsioonidega ja nende aegadega, kui asjadel oli väärtust ning neid tehti kestma põlvest põlve. Näiteks just hiljuti ostsin endale pea kasutamata Straume kohviveski ja nüüd jahvatan rõõmsalt ube kohvi jaoks ja see saab hulga parem.

Nõude nõrkus on mul kogu aeg olnud. Igasugustel kirbukatel ja vanakraamipoodides uurisin just neid kõige rohkem, googeldasin portselanimärgistusi ja hakkasin tasapisi vahet tegema heal portselanitehase toodangul ja masstoodangul. Eriti lahe oli leida kallis portselanese üliodava hinnaga. Ka vene portselan pole kõik ühe mütsiga loodud igapäeva supitaldrikud, leidub põnevaid maalinguid, ajastupropagandat, eriti meeldivad mulle nõukaaegsed, fantaasiarikkad laste nõud. Kindlasti meenub teilegi mõni :)


Või siis äkki selline huvitav ese - vanavanemate pesumasin: (muide, nüüdseks leidnud endale juba uue kodu USA-s)



Ühesõnaga kogusin mina endale põnevat kraami vaikselt garaaži, omamata õrnemat aimugi, mida nendega peale hakata. Vahepeal mõtlesin hakata oma väärtuslikku kraami näiteks nõuka pidudeks välja rentima. Või siis sisustada enda garaaž peoruumiks, kus saaks ka pildistada ja lihtsalt imetleda ajastutruud keskkonda. Kokkuvõttes - unistasin. Ja kogusin.

Internetiavarustes surfamise käigus aga avastasin, et nõuka vintaaži müüakse küllaltki heade hindadega internetipoodides. Mõeldud-tehtud, endalegi pood püsti ja vintage äri käima. Paar kuud muidugi vahtisin null-statistikat nii külaliste kui ka ostude osas. Aga siis äkki ostis üks jaapanlane tšeburaškadega viinatopkad paar minutit peale seda, kui ma olin jõudnud pildid üles panna ja sealt peale hakkas vaikselt minema.

Kõige toredam on hetkel asja juures see, et kuigi rikkaks ma pole veel saanud aga vähemalt võin rahulikult ostelda Uuskasutuskeskustes ja osta.ee lehel, sest ma ühendan sujuvalt meeldiva kasulikuga - mina saan oma ostmis- ja kogumiskirge rahuldada ja keegi Ameerikast, Kanadast või Jaapanist saab omale väga unikaalse nõukaaegse asja soetada. Win-win?

Helge poole kõrval on ka mõned miinused - näiteks on meie kliimas ja valguses pea võimatu häid pilte teha, kui sul pole profitehnikat või -valgustust. Aga jällegi - kõikvõimas internet tuleb appi ja jagab õpetusi, kuidas saab odavalt ja koduste vahenditega meisterdada endale pildistamiseks  lightbox.




Ja teine mure on kogu hoarditud kraami paigutamisega. Esemete arv on ikka sadades. Õnneks on kõik seni veel garaaži ära mahtunud aga kui ma peaks näiteks majanduslikel põhjustel oma kalli kodu maha müüma siis ma ei kujuta ettegi, KUHU ma oma hinnalise kraami paneks. Seega tuleb panustada rohkem müügile ja raha sissetulekule, et saaksin oma villas edasi laiutada :)

Just täna skoorisin jumala laheda vintage kaalu Uuskasutuskeskusest. Pilti pole veel jõudnud teha.


16 August 2016

Meeste loogika



Oleks minu teha, ma keelaks selle saate "Võimalik vaid Venemaal" lihtsalt ära. Sest kust mujalt on meie liikluskultuuri imbunud tropid, kes peavad vajalikuks keset liiklust autost väljuda ja sõimama või kurikaga ähvardama tulla.

Sõidan mina suht normaalselt mööda argipäevast Tallinna linna. Suht normaalselt tähendab minu puhul seda, et natuke on siin-seal kiirust üle, vahel  harva olen pisut hajameelne või hooletu. Kristiine keskuse ees reastun suunda näidates operatiivselt (sest sealkandis pole aega muneda, hull sebimine käib) Mustamäe teele viivale rajale. Küljepeeglist märkan musta sportmersut, kes ilmselt oli törts kärmem reavahetaja ja pidi nüüd minu pärast pisut hoogu maha võtma.

A mida teeb siis see kompleksides ja ilmselgelt lühikese meheauga mersuomanik? Pressib gaasipedaali autopõhja kinni, rebib must vasakult mööda 100 km/h kiirusega ning seejärel reastub aeg luubis minu ette, nii et ma pidin samuti hoolega pidurdama, et härra saaks omale nii vajalikku ritta tulla väljateenitud kohale minu ees.

Kas sellega lugu lõppes? Ohei!

Fooris on punane tuli, mersu minu ees. Mersumees, pealaest jalatallani brändirõivastes, testosteroonist puhevil, kargab autost välja ja tuleb minu juurde mölisema. Kusjuures ma isegi korra ütlen talle "Vabandust". Mersumees märkab kõrvalistmel turvatoolis last ja hurjutab, et kuidas ma niimoodi hooletult üldse sõita julgen, endla väike laps autos. Mingeid asju röögib ta veel aga mul ei jää kahjuks kõik sõna sõnalt meelde. Ja noh, mis sellisest tropist ikka kuulata.

Rahunenult ja olukorda analüüsides küsin aga endalt: "Sa lühikeseriistaline tropp, milline oli sinu kui mehe loogika, tekitada liiklusohtlik olukord, seejärel ronida keset liiklust autost välja ja tulla sõimama mind, kes ma suunatuld näidates liiklusreegleid järgides rida vahetasin? Ainus, mis antud olukorras riivata sai, oli mersumehe uhkus aga mitte ükski liiklusreegel?



07 August 2016

Reisikiri: Hiiumaa


 Surfiparadiisis Corona Chill&Grill

Istusin ühel ilusal suvepäeval kontoris arvuti taga, teadmisega, et mind ootab üks nädalake puhkust ja et sellega võiks midagi ilusat ja koos lastega ette võtta.

Üksi, koos lastega.

Seedisin seda mõtet. Kuhu ma minna tahaks, kus mul oleks hea ja turvaline olla? Telkimine jääb seega ära. Saarele? Et oleks võimalikult suur äraminek. Millisele saarele?  Saaremaal on juba käidud ka. Väiksematele saartele jõudmine nõuab suuremat organiseerimist ja mõtlemist, soovitavalt ka head sõprade seltskonda. Kõigil juba oma pere suveplaanid.

Hiiumaa.

Täpselt õigel kaugusel, saab natuke roostes praamiga sõita, Haapsalus ringi vaadata ja kõik vaatamisväärsused saarel u. 30 minutise autosõidu kaugusel.

Lahe, organiseerimine alaku! :)

Kõigepealt vaatasin kurvalt oma kaheukselist, viletsa konditsioneeriga autot ja mõtlesin tütre pikkadele jalgadele tillukesel tagaistmel. Õige, eelmistel suvedel on meil ju reisiautoks olnud ekskaaslase suur Audi... Aga kui ma töötan autorendifirma kõrval, siis kes keelab mul pakkumist küsida? :)  Saingi, hea diili ja 2016. aasta Toyota Auris Hybriidi, automaatkastiga. Superäge auto, siiamaani ajab naeratama. Puhas sõidumõnu.

Lapsed, riided, rannapallid autosse ja linnast minema. Broneeringuga praamile, kus valitses tohutu põrgupalavus, ja sealt supsti 15 minutiga Kassari Puhkekeskusesse. Ilus ja törts kallis koht. Aga sama case nagu GOSPAga, rahast ei olnud kahju. Meie tuba oli hea ruumikas, kööginurgaga, suure rõduga ja mingit muret, et me ei mahu ära, ei olnud üldse. Puhkekeskuses on suur restoran Grill Lest ja Lammas ja kui olime kohvrid tuppa visanud, siis läksime sööma, sest väljas oli nagunii veits vihmane. Mul pole muid etteheiteid, kui see, et laste menüü pasta võiks olla tehtud minivariandis makaronidega ja ports ka veits väiksem kui see laualetoodud suurte pennedega megaports.

Reisi sihtkohta välja mõeldes olin ma teinud ka plaane, mis me kõik koha peal ette võtame ja kuhu lähme. Küsitlesin kõik tuttavad hiidlased ja Hiiumaa-sõbrad läbi ja küsisin soovitusi.
Esimene õhtu oli plaan minna käia Kassari Sääre tirbi lõppu ja tagasi. Aga tütreke oli pisut tõbine ja nii me lihtsalt läksime vaatasime, kuidas see tirbi kant välja näeb ja jalutasime kilomeetrikese. Tütar sattus vaimustusse ja palus, et me kindlasti tuleks ja käiks selle lõpuni. Mina, et muidugi, meil kaks päeva aega seigelda siin! Sõitsime puhkekeskusse, sõime ära viimased Haapsalu Kaubamajast ostetud saiakesed ja kerisime magama.

Puhkekeskuse hommikusöök oli mõnusalt kohalik, omlett oli küll külm aga maitsev. Igat sorti kala oli laual ka. Ja riisipuder - ainus puder, mida mu tütar ei söö ja etteruttavalt olgu öeldud, et riisipuder oli ka järgmisel hommikul. Nii, et tal oli natuke kahju, et ei saanud sooja hommikuputru aga õnneks leidus ka muud söödavat. Võileivamaterjali, väikseid võicroissante, jogurtit, müslit, puuvilju ja kohalikke marju. Ja Kassari õunamahla, piima, vett, kohvi ja teed.

Ilm oli super. Päike säras taevas. Hommikusöögi ajal tuli küll korralik paduvihm aga päike ei kadunud kuskile ja see kõik oli üks lahe vaatepilt. Puhkekeskuse terrass ja restoran ise ka on imekaunilt lillede ja taimedega kaunistatud, ses mõttes hing kohe puhkas seda ilu vaadates.

Esimese päeva reis viis meid kõigepealt Kõpu tuletorni, Surfiparadiisi, Kalana sadamasse ja restosse, Ristimäele ja lõpuks Kärdla sadama, Resto "Kuuri" ja Kärdla Selveri kaudu koju. Kell oli juba 8 õhtul, käisime küll enne kojujõudmist Kassaris ujumas, kus vesi oli soe aga õhk külm, mistõttu oli superavastus, kui puhkekeskuse terrassi mullivann oli vaba. Oh, milline taevalik mõnu on peale pikka matkamist ja sõitmist pugeda sooja mullivanni ja vaadata õhtupäikest. Taevalik...

Ilmateade näitas, et järgmine päev tuleb vihmane. Meie Kassari sääre tirbi lõpu vallutamise plaane ähvardas ärajäämine. Aga reisul pole mõtet pikki plaane teha, mis tuleb see tuleb. Ja tuligi ilus päikeseline ilm, kõndisime peaaegu tirbi lõpuni välja, kõige lõppu lipuni saatsime oma väikse esindaja, sest tema oli ainsana nõus jalanõud ära võtma, kuna vahepeal olid kivid vee all. 5 km möödus nagu niuhti, väikemees küll veits nuttis väsimusest lõpumeetritel ja kippus jonnima. Aga suuremast hädast aitasid välja Kassari poest ostetud Komeedi kommid.

Seejärel otsustasime reisi lõpetada Luidja rannas. Ilm sobis ja sõitsime kohale. Jõudsime just 1,5 tundi peesitada ja ujuda kui tuli aeg roostes praami peale kobida ja mandrile tagasi sõita. Põrgupalavuses virelemise asemel suundusime värskendava mereõhuga välitekile ja nautisime merd ja päikest. Reisi lõpetasime telefoni teel ettetellitud Uulitsa burgeritega ja olime punkt kell 8 kodus.

Mõnus oli, ausõna. Mis siis, et ma oma riided praktiliselt kõik maha unustasin ja ainus viisakas pluus sai Surfiparadiisi metsiku tuule käes sahmaka autokatuselt lennanud kohvitopsiga pihta. Ülejäänud reis möödus kohviplekilisena lihtsalt, mis seal siis ikka.