Minu amet on selline, et kõik asjad tuleb ära teha. Ükskõik kuidas ja ükskõik kui võimatud. Tuleb.Ära.Teha.
Aga on asju, mida isegi mina ei suuda :D Broneerida Vormsil ürituse ajal katusealust majutust ja reserveerida Haapsalus nädalavahetusel restoranis lauda.
Mul on suvel telkimisel limiit - max 1 öö telgis. Ma lihtsalt pole väga telgiinimene. Seetõttu andsin endast parimat ja juba kuid enne kontsertüritust proovisin ühendust saada Vormsi majutuspakkujatega. Pehmelt öeldes läks see üritus mul täiega tuksi. Üks majutusasutus pakkus suht kalli hinnaga tuba, mis tuli kohe ära maksta. Kuid minu küsimusele, mis saab broneeringust siis, kui üritus (koroona, eks ole) ära jääb, ma kahjuks mingit vastust ei saanud. Ma ei hakka selle kohta sõna võtmagi, et mingeid hinnakirju või tingimusi netist üldse eriti leida polnud.
Paar majutusasutust vastasid kohe, et kohti pole ja ei tule. Ja üldse polegi Vormsil väga palju ööbimiskohti. Ühe suurema majutusasutusega ei õnnestunud mul üldse jutule saada. Teadsin ette, et seal peaks kohti olema. Aga pidevalt sain vastuseks, et ei ole, head aega. No ei ole siis ei ole. Ühes kenas kohakeses panin siis lõpuks kõigile mugavustele käega lüües ja tõotades, et Vormsile ma rohkem ei tule, telgiplatsi kinni. Õnneks oli telkimisekoht mõnus, sai majas WC-s ja duši all käia ning hommikusöökigi sai kenast laua taga süüa. Majaperenaine polnud just kõige sõbralikumat sorti aga ega ma ka ei tea, äkki Vormsi inimesed ongi sellised tõsised ja konkreetsed.
Teine müsteerium, mis väljub minu võimete piiridest, toimub Haapsalus. Kui tead, et tahad selles meeldivas linnakeses nädalavahetust veeta ja kindlasse kohta mõnusale õhtusöögile minna, siis see asi nii lihtsalt ei lähe. Paljud kohad nädalavahetuseks lihtsalt reserveeringuid ei võta. Tuled seisad vesise suuga ukse taga ja vaatad läbi klaasi sisse, kas on vabu kohti või ei ole. Tavaliselt ei ole. Siis lähed otsid järgmise koha.
Ma oleks tahtnud hirmsasti sõbrannadega Wiigi kohvikusse minna. Kohe hirmsasti tahtsin. Enne Valge Daami etendust. Mulle meeldib see koht ja söögid. Seal on ilus ja see asub mu lapsepõlve mängumaade kõrval. Aga unistuseks see jäigi. Hea küll, otsime mõne teise koha. Hapsal Dietrichis on juba sada korda käidud, see on tuntud headuses aga kuna menüü on sama, siis tahaks midagi uut proovida. Kärme Küülik on mulle jätnud ka sellise pisut arusaamatu mulje. Pidevalt on väravakesel silt "Reserveeritud" samas nad väga ei reserveeri ja siis kui õnnestub reserveerida siis on tööl üksainus, kuigi väga sõbralik aga ikkagi üksainus teenindaja ja söögi saamisega läheb igavik ja teist klaasi veini saad u 2 tundi oodata.
Juhuslikult juhtusin FB-s nägema restorani Karjakuus teavitust, et neil on nüüd veebileht, mille kaudu saab laudu broneerida! Oligi veebileht. Aga kas ma lauda sain broneerida?
Sain mingi automaatteavituse, et mu sooviga tegeletakse aga vist tegeletakse siiamaani. Ärge enam tegelege, ma ei tule.
Kolmas koht, kuhu ma oma olematut õnne proovima läksin, oli Purtse Gastro. Suur oli minu üllatust kui ma oma reserveerimise soovile juba u 5 minuti pärast sõbraliku kinnituse sain. Imeline :) Ausõna ma isegi ei oodanud sellist asja enam. Aga loll on see, kes ei proovi, eks. Kuigi nende sinimerekarpidesse oli ülimalt lahke käega chillit ja ingverit lisatud, jäime me ikkagi kogu külastusega väga rahule. Ja kes teab, võibolla just see chilli ja ingver aitasid meil hilisõhtuse jaheda ja vihmase etenduse linnuses üle elada. Eraldi väärib äramärkimist ülikiire ja ülisõbralik teenindus.
Aga ega elu ei peagi käima täpselt nii nagu Tallinnas :) Igal kohal oma võlud ja kiiksud. Vahel lihtsalt on kahju ajast, mis organiseerimisele kulub. Mulle endale alati tundub, et kui ma tahan teile oma raha tuua, olge head, võtke see rõõmuga vastu.