23 February 2011

Tänahommikul sai mul sellest külmast ametlikult kõrini. Isegi autoga sõites käed külmetavad! Kaebasin kolleegile oma muret. Tema hakkas seletama, kuidas villastes käpikutes käed ei külmeta. Nagu mismõttes, kuidas saab rooli hoida villaste käpikutega?? Selgus, et selle jaoks on täiesti eraldi tehnika :) Põhjamaade inimesed on ikka leidlikud küll.

Ma siiski kavatsen edasi sõita oma nahkkinnastega. Ja ootan sooje ilmu! Sest läbikülmunud auto hommikune soojendamine ja külma autoga sõitmine on ülimasendavad tegevused. Ma saan aru küll, et mul on beibemured, sel ajal kui kodutud külmuvad surnuks.

22 February 2011

Tegin oma unistustes väikese retke kevadisesse naaberriiki ja soetasin endale hotelliveebist järjekordseks motivatsiooniks ühe nädalavahetuse - getaway.

Motivatsioonilaksu vajab mu magistritöö nimelt. Kuidagi ei edene. Nüüd üritan ette kujutada kuidas ma oma tööd eelkaitsen ja siis puhkama lähen :)

21 February 2011


Nüüd tagantjärgi on muidugi kahju, et ühtegi pilti Stockholmist ei teinud. Kohal olles polnud nagu pildistada midagi. Aga praegu tunnen igatsust nende linnapiltide järgi, et taastada mõnusat emotsiooni.


Ühesõnaga plaan oli suht äkiline. Minek kiire ja mõtlemisaega vähe. Õnneks. Nüüd on tehtud ja käidud ja saadud muljed ainult positiivsed. Kõik sujus kuidagi erimõnusasti. Kajut oli kena ja kahekohaline, kuigi broneerides näitas kohti 4-kohalises. Kajutist kujundasin kaasavõetud toidumoona ja oma kosmeetikavahendite abil kohe mõnusa pesa. Ega väga ei raatsinudki kajutist välja minna aga võtsin end kokku Bingo-mängu ajaks ja südaöise show ajaks.


Eestlasi tundis laeva peal ära peamiselt nende ähmas pilkudest ja töllerdavast kõnnakust. Enamus oli ennast kajutites kaasavõetud alkoholist zombideks joonud ja siis üritasid laeval mingit kummalist orienteerumismängu mängida. Kuna ma ise reeglina laeval tilkagi ei joo siis oli seda töllerdamistralli pisut kummaline pealt vaadata. Palju parema mulje jätsid mõnusad , naeratavad Rootsi/Soome vanapaarid, kes istusid viisakalt restoranis küünlavalgel, laual pudel head veini ja isuäratavad praed. See tundus kuidagi palju mõistlikum ajaveetmine olevat.


Ohhh, ja see hommikusöök.... See vaade hommikukohvi kõrvale aknast välja lummab mind iga jumala kord. Päike, jää, lumised saared, keset mida on üksik rootsipunane majake. Muinasjutt... Ja sellises meeleolus linna peale minna on puhas rõõm. Metrooga sutsti kaubatänavale, mõned poed, väike kohvi ja kook ja Burger King ja enam vähem laeva tagasi.


Sattusime huvitavasse poodi :) Algul oli nagu veidi kallimat sorti kaubamaja. Siukesed kallimad firmanimed ja peenemad väljapanekud. Äkki tulid ilusad mustad kleidid, siis ilus pin-up pesu, siis siivutute piltidega raamatud ja siis juba kapid, mis olid täis igast fetish staffi - rihmad, piitsad, arstiriistad jne. Kõike ei julgend päris käppida ka :) Ja siis - suur vitriin imeilusaid dildosid. Mingid memmed seal ka uudistasid, kõike sai oma käega katsuda ja vaadata. Olid ikka lahedad küll.


Suht kiiresti sai shoppamisest isu täis, H&M ei ole ikka üldse minu stiil aga lapsele ostsin küll kotitäie. Sõbranna juhatas mind Scoretti kingapoodi. Selle oleks küll tühjaks ostnud, kui ressurssi oleks. Ma nautisin neid kingi seal. Õnnelikuna vaatepilti sisse ahmides. Indiskast ei saanud välja :)) Superkangelane põhimõtteliselt juba magas seal tumbadel. Siis juba ütlesid mul ka selg ja jalad, et "aeg on laeva tagasi kobida!" Laeva jõudes ronisime üksmeelset sõnagi vahetamata koheselt teki alla ja magama. Siuke väsimus oli peal. Üles ärkasin mina selle peale, et kõva häälega tädi rääkis laevaraadios, et kohe saavad lotopiletid otsa! Ajasin Superkangelase ruttu ostma ja ta tuligi tagasi viimase lotopiletiga, mis müüdi. Kahjuks ei võitnud ma ei bingos ega ka lotos. Jääb loota...
Tagasi Tallinnas oli paukuv pakane ja päike. Ja täiesti lebo laupäev :)

17 February 2011

Muidugi on hästi kaa! :)

Lihtsalt, et need kes mind rohkem tunnevad, teavad, et vahel mul ongi siuksed suurejoonelised masendushood peal. Ja siis kõlab ainult üks minoorne vinguviiuli pala ja mitte miski, ma kordan, mitte miski ei suuda mind sel hetkel rõõmsamaks teha. Isegi mitte shokolaadikook, mida ma muide väga soovitan teha. Ja eriti hästi maitses ta mulle paar päeva pärast küpsetamist.
Retsepti leiad siit.

Täna saab teoks ka üks väike Rootsi-reis. Pole mingi kümme aastat vähemalt, kui mitte rohkem, Stockholmis käinud. Esiteks olen vältinud muidugi laevasõitu ja teiseks pole olnud soodsaid võimalusi ega kaasakutsujaid. Aga nüüd ma igatahes olen juba väikeses reisipalavikus, kuuldavasti pidavat kajutites isegi televiisor olema :) Linnaplaani (loe: h&m asukohad) sirgeldas ka sõbranna mulle paberile, nii et kõik peaks sujuma.

Parim uudis tuli aga koolist. Õudrasked koolitööd sain mõlemad "5". Superhästi. Muidugi väikest kõrvalabi kasutades aga ikkagi. Need kivid on nüüd kaelast ära.

Kui nüüd suhterindel ka kõik laabuks, oleks ju elu kohe päris ilus.

16 February 2011

Ma vajaks praegu totaalselt üliõnnelike inimeste seltskonda. Kellel on kõik hästi, elu lill ja naeratus näol. Kellel kõik sujub, midagi ei äpardu ja suhted on ka kõik üliarmsad ja ilusad ja toetavad jne. jne.

Ma tahan näha kõrvalt, kuidas selline elu käib. Ma tahan neid vaikselt jälgida diivaninurgast. Ma tahan uskuda, et selline elu on olemas ja mingi valemiga on võimalik sinna jõuda. Vajan kinnitust, et elul on mõtet ja rabelemisel on mõtet.

14 February 2011

Midagi head ka? ohei...

Tobe avarii ja sellega kaasnev ebameeldiv asjaajamine. Mulle sõideti sisse. Vigastusi palju ei ole aga mõned siiski. Süüdlane kaupleb ja vaidleb. Ei viitsi. Aga kuna paharett lasi mu nime guuglist läbi siis ta väga sõna võtta ei julge.

Elu ise. Kohe kuidagi ei taha laabuda. Ümberringi on kõik hästi, mõned abielluvad, teised lõbutsevad. Olen igale poole kutsutud. Tunnen nende üle tõsist rõõmu. Sõbrad teevad mu elu ilusaks - armastavad, tantsivad, rändavad, ühesõnaga elavad. Ja mina elan nendele kaasa.

Varsti nimetan oma blondiblogi ümber emoblogiks.

10 February 2011

Tegelt ma suudan iseennast motiveerida küll tööd tegema. Vaatamata raskele ja pingelisele olukorrale või viletsatele kolleegidevahelistele suhetele. Alati ma mõtlen, et iga keeruline aeg, mis üle saab elatud, teeb mind targemaks ja kogenumaks.

Aga ma tahaks vahel, et mu püüdlusi hinnatakse. Et keegi mainiks mokaotsastki, et minu pingutusi on märgatud. Et see, et asjad sujuvad ja küsimused on lahendatud ja probleemid juba eos ära sorteeritud - et see on hiiglama suur töö kuigi nähtamatu.

09 February 2011

Käisin üle pika aja trennis. Vahepeal olid ajad nii kiired - pühad, eksamid, möllud, suusapuhkused jne. Nüüd võtsin end taas käsile. Kõigepealt muidugi soetasin motivatsiooni suurendamiseks uued spordirõivad :) Ja siis tegin väikese jooksutrenni...

Pärast trenni solaariumisse sõites tõmbas aga mu trennist vaevatud jala säärelihas niimoodi krampi, et oioioioi. See jalg, millega sidurit vajutatakse. Päris nõme on sõidu pealt avastada, et sa ei saa käiku vahetada. Tagant ligines ka üks hullunud, ridade vahel sügelev-süstiv bemarivend.
Mis seals ikka - avariituled peale ja säärelihast masseerima. Seni kuni sõita jälle sai.

Tänahommikul autoomaniku rõõmud aga jätkusid. Selgus, et auto taga olev klaasikilluhunnik ei ole pärit mõne jota mahakukkunud õllepudelist vaid krt, minu auto tagaklaas mureneb vaikselt tükkideks. Mis müstilisel kombel ta öösel katki on läinud, jääbki teadmata. Kõne minu õukonna ihumehaanikule aga rahustas mind maha, kõik sujub ja varsti saab uue klaasi ette ka.

08 February 2011

Võite mulle tööd pakkuda. Sest mul on k-õ-r-i-n-i. Tahan puhata ja mängida ja teha tööd ka millegi muu kui raha pärast.

Oskan hästi organiseerida, kirjutada, kooke küpsetada ja inimestega suhelda.

04 February 2011

Jeesus, vahel ma jään mõtlema.

Kuidas ma olen põhimõtteliselt endal püksid jalast pingutanud, teinud hulgaliselt skeeme ja seadnud eesmärke, läbinud erinevaid enesearenduslikke koolitusi ja õppinud oma ajumahu kolmekordseks. Aga ikkagi. Aga ikkagi on mul jätkuvalt "tühjade pihkude tunne" ja puudus elurõõmust.

Elu pole nagu üldse selline nagu ma tahaks, et ta oleks. Et igas päevas oleks raha, romantika ja kalamari :) Kusjuures võibolla isegi on, niimoodi ülekantud tähenduses öelduna. Aga selle nägemist varjutab tihe hall masenduseloor. Ja siuke tunne on, et teisepool loori särab tuhandevärvilisena minu elurõõmu-vikerkaar ja mina, raisk, ei saa seda kätte.

Eks ta üks järjekordne ving oli.

01 February 2011

Gripp on murdnud maha kõik mu lähikondsed. Lapse, superkangelase ja parimad sõbrad. Ainult mina üksi püsin püsti. Kraadin küll igal õhtul a ikka näitab 36,8. Tunnen ennast raudnaelana, midagi ei hakka mulle külge.

Karta on, et see saaga nii ilusti ei lõpe. Tavaliselt tuleb rünnak sealt, kust oodatagi ei oska. Näiteks murran jala kontsadel jääl tippides.