Linnahall

Pärast esmaspäevase "Laseri" vaatamist hakkas mul kole kahju sellest õnnetust Linnahallist. Arutatakse aastakümneid, mida küll teha selle majaga aga maja ise samal ajal lihtsalt laguneb ja hallitab.

Kui ma nüüd õigesti mäetam, siis minu viimane Linnahalli külastus toimus kuskil 2008 või 2009, kui seal esines Dima Bilan. (Pilt: Õhtuleht)

Oh, ma valmistusin Dima kontserdiks hoolega, ostsin uued riided ja kandsin esimest ja viimast korda elus jalas ühtesid väga-väga kõrge kontsaga Dolce&Gabbana saapaid.

Sel ajal oli Linnahall juba väsinud. Toolid veits narmendasid, kontserdisaal ja jalutuskoridorid olid kõledavõitud ja värvi hakkas seintelt kooruma.

Linnahalli hiilgeajad olid minu jaoks siis kui ma olin veel suht lapseke. Kõik need muusikalid, jõulukontserdid ja näärietendused. Minek Linnahalli oli alati nii pidulik. Suurest trepist üles ja siis tuli pikalt kõndida. Inimesed kõik voolasid ühes suunas, seljas ilusad riided. Kõik kiirustasid usteni. Garderoob oli ka imeline, pikad sabad liikusid nii kiiresti, jõudsid sinna lookleva leti juurde ja andsid ära oma mantli ja saapad. Sest Linnahalli tulek tähendas alati seda, et saapad vahetati välja kilekotist välja võetud pidulike kingade vastu.  Pärast garderoobitoiminguid sai jalutada mööda koridori ja kiigata alla saali ja lavale. Rahvast oli alati tohutult, käis mõnus melu. Kõige parem hetk oli muidugi oma kohale minek. Lapse jaoks oli tool ikka hiiglasuur. Ja siis see imeline liikuv sein, mis alla langes, kui etendus hakkas. Jah, mu mälestused Linnahallist on helged ja hirmus kahju on seda maja niimoodi väsimas näha. Võtab ära võimaluse taasluua seda lapsepõlve meenutust.

Ma ei tea midagi ehituskvaliteedist, arhitektuurist, linnaruumi kujundamisest aga andke andeks need arhitektid, kes arvasid et Linnahalli asemel oleks kena luua varemepark! Mida perset. Ilmselgelt ei ole noortel arhitektidel ühtegi mälestust hiigelaegade Linnahallist. Minu jaoks oleks normaalne kaks varianti: kas samal kujul korda teha või üldse maha lammutada. Koht on ju hea ja sinna saaks midagi sama ilusat ja uut ehitada. Mitte mingi ilge varemepark. Need, kellele Linnahall midagigi tähendas, ei soovi kindlasti seda hoonet varemepargina näha. Olgu see idee nii innovatiivne ja kaasaegne kui tahes.

Hiline puberteet

Ma tahan teda niiväga, et kõik tema juures ajab mind täiega närvi. Eriti närvi ajab see, et tal on väidetavalt silmarõõm olemas ja see, et ta ilmselgelt ei tee minust välja ja ma ei tekita tal selliseid mõtteid, et minuga võiks mingit liini ajada...
Mind ajab alati närvi see, kui ma ei saa seda, mida ma parasjagu just tahan! Kui ma pean seda ootama, teadmata kas see üldse saabub! Oh, mul meenub sarnane olukord minevikust. Oh neid ahastust täis unetuid öid, kui ma lihtsalt palusin Kedagi, et see asi laheneks.

Ei lahenenud siis, ei lahene nüüdki.

Oli seda nüüd vaja?

Ma  sain pühapäevahommikul oma elu kõige hirmsama migreenihoo...
Ilmselt oli see mu küllaltki raske ja pingelise nädala kulminatsiooniks. Oli mitmeid asju, mis panid  muretsema ja nii ma lõpuks endale selle migreeni muretsesingi.

Kobisin vaevaliselt voodist diivanile ja hoidsin silmi kinni. Üritasin peavalule punkti panna 400 mg ibumetiniga aga see tundus nagu oleks espressotassiga suurt tulekahju kustutanud. Lebasin veel veits ja siis helistasin hädise häälega õele, kes jagas hulga soovitusi ja nõuandeid. Ühtegi neist ma realiseerida ei jaksanud, mõtlesin, et võtan veel 400 mg ibumetini ja vaatan, mis juhtub. Juhtus oksendamine ja siis mõne aja pärast see kuradi peavalu leebus ja taandus. Nii umbes 4-tunnine vaevlemine sai läbi aga oh poiss, kuidas see ära väsitas. Kõik planeeritud tegevused lendasid uppi.
Täiesti kohutav, kesse kurat sellise piinamismeetodi üldse välja mõtles!?

Lihtne oleks soovitada, et muretse vähem, võta kergemalt, küll laabub. Aga nii raske on seda endale selgeks teha. Pooled mured on õnneks praeguseks hetkeks juba lahenenud. Mõned väiksemad on veel jäänud. Katsun see nädal endasse vähe leebemalt suhtuda.

Vanainimese ametid

Üks mu tuttav tuli pangast ära ja läks psühholoogiat õppima. Teine tuttav läks minema assistendi ametikohalt ja siirdus kliendihalduriks. Mõlemal sarnane põhjus - kaua sa ikka seda noorte ametit pead. Näiteid on teisigi aga mul halb mälu ja ei jaksa hetkel neid meelde tuletada.

Mul endal ka nö noorte amet. Olen mõelnud, et äkki peaks mingi vanainimesele sobilikuma ameti vastu vahetama. Et äkki noored tulevad peale ja ma näen oma ametis naeruväärne välja. A võibolla juba näengi, kurat seda teab.

Õppisin personalijuhtimist. Meh. Nagu on ja nagu ei ole ka. Minu vanas pangas otsitakse juriste. Üks kolleeg töötab seal siiamaani, töö pidi sama olema, mis 15 aastat tagasi, kui ma sealt ära tulin. Äkki oleks hea tiksuda pensionini?

Psühholoogia on ka huvitav aga selle õppimisega on pisut keeruline. Peamiselt päevaõpe või oma raha eest täiendõpe, ka päevane.

Mis oleks väärikas amet 40+ prouale. Või on mu arutluskäik täiesti vale ja iga inimene võib südamerahus tegeleda selle ametiga, mis talle meeldib või mis raha kontole toob?

Õde räägib täna, et "tead seda tunnet, kui raha hakkab üle jääma..." Käsi südamel, ei tea! :D