30 April 2007

Tundesõltuvus

Mulle tundub täna hommikul, et olen teinud ühe tähtsa avastuse. Õigemini küll näen enda ees praegu tervikpilti, mille tükid kogunesid kokku suht pika aja jooksul. Ma näen kui laastav võib olla tundesõltuvus.

Olen saanud nüüd juba päris mitu kuud nautida tundevõõrutusravi ehk tunnetevaba aega. Mõned välgatused on küll olnud, kuid mitte nii olulised, et oleksid jõudnud sõltuvust tekitada või haiget teha. Vahel jõudsin just vahetult enne kõikehaaravasse tundekeerisesse sissekukkumist paar sammu tagasi astuda ja öelda endale, et ei kallis, seda sa nüüd küll tunda ei taha…

Hetkel võin kätt südamele pannes öelda, et mu organism on tundesõltuvusest täiesti vaba. Ja seda alles täna, kui ma olen nii vana kui ma olen ja nii kaua kui ma ennast neiupõlvest mäletan, olen ikka kellegi järgi õhanud ja kellegi pärast kurvastanud.

Ma näen ennast ja ma tunnen ennast. Ma tean, mida ma tahan ja mida ma kindlasti ei taha.

Ma olen iseseisev naine. Yeah!

29 April 2007

Millest kõigest ma ilma jäin

Oi, mässajad, vargad ja luuserid, rikkusite mu ilusa nädalavahetuse ära ja seda ma teile üldse ei andesta.

Mul oleks tuhat teist ja palju paremat võimalust olnud oma nädalavahetust veeta. Oleks läinud näiteks ühe pisikese sünnipäevatüdruku hommikukohvile sõbrannadega lobisema või siis nautinud tasuta Aki Takase Quinteti esinemist Estonia Kontserdisaalis või siis oleleks Tartus kevadpäevadel mõne kena ja noore tudengipoisi embuses ja naudiks elu.

Aga ei.
Selle asemel olen pingest puruväsind, unine ja üksi kodus. Päikeseloojang akna taga tähendab seda, et varsti on aeg valmistuda uueks töönädalaks.

Ja isegi juua ei saa lõõgastuseks. Et nagu saavutaks mõnegi, puhkepäeva meenutava lõõgastushetke Martini või D-Lighti abil aga jällegi – ei. Martini just otsa saanud ja muud alkoholivaru ma ka eriti kodus ei hoia. Kõrvalpoes on kõik kättesaamatud aarded ümbritsetud Falcki lindiga - vaadata võid aga ei enamat.

Olge te neetud.

28 April 2007

Murehall

Raske on.

Raske ja pingeline. Tahaks teha palju enamat, kui suuteline olen. Näen, kuidas ümberringi tööd tehakse. Elan kaasa. Üritan mõtteid ja soove lugeda silmadest. Kui kuulen et keegi ütleb ”F… siis juba jooksen faksimasina poole. Tahaks olla superman ja terminaator ühes isikus.

Üritan magada. Ei õnnestu. Mõtlen palavikuliselt, mida ma veel teha saaks, genereerin ideid. Veenan ennast, et pean magama ja et minu närveldamisest pole kasu. Ometi uinun alles öösel kell 1 ja uni läheb ära juba 4.44. Loen uudiseid, mis selle ajaga toimunud on.

Murekorts ei lahku laubalt. Miski ei tee rõõmu, kuni kestab sõjaolukord. Kõik muu elu tundub tähtsusetuna. Iga rakk mu kehas kibeleb andma ennast Eesti riigi hüvanguks.

Mõtted on segased, ärevad ja raskesti kirjapandavad. Sry.

26 April 2007

Kummardus Armanile


Lühikese perioodi vältel olen kuulnud kolme mehe joovastunud õhkamist teemal, kuivõrd hästi ma pidavat lõhnama. Tipp oli täna, kui ma möödusin hommikul oma kabinetti minnes poolvõõrast kolleegist ja ta sammus mulle järele ning teatas, et „Teil on väga hea lõhn”. Oh seda eesti naise kohmetumist ja kogelemist komplimenti vastu võtta üritades…

Ilmselt on tärkav kevad meeste haistmismeeli teravdanud. Või on siis hr. Armani leiutanud lõhnaõlidesse lisamiseks mõne huvitava komponendi, mis mehi jalust niidab. Milles iganes see saladus ka peitub, mulle see igastahes meeldib.

Lähen ostan varuks veel mõned pudelid.

23 April 2007

Elu on seiklus

Vist ei ole ikka hea mõte tantsusaali palavusest ja noorte meeste kuumast embusest otse astuda külma ja tuulisesse öhe ja teha pikk jalutuskäik mööda Emajõe kallast. Kuigi sel hetkel tundus see olevat jumala bro idee. Nüüd tervis logiseb. Ja väljas sajab vihmasegust lörtsi või siis lörtsisegust vihma ja minu enesetunne on selline, et läheks kuuma vanni ja tõmbaks veel sooja suleteki ka peale.

Aga kui arvesse võtta tõika, et tegelt oli mul ilgelt lõbus ja ma sõin maruhead sööki ja nägin hommikul ärgates esimese asjana aknast elujõulisi spordipoisse liibuvates pükstes ja parandasin järgmisel päeval tervist mõnusa spa-külastusega ja tundsin ennast mõnda aega kui noor inimene, siis on see eelnev tervisehala täiesti tühine.

Tervis paraneb aga head mälestused jäävad :)

20 April 2007

Lihtsad vajadused

Vahel ei olegi reede õhtul vaja muud, kui teadmist, et järgnevad kaks päeva ei pea töö peale mõtlema. Lisaks veel ahjus tehtud kuumad juustusaiad, külm granaatõuna D-Light ja üks minu lemmik tv-seriaalidest – dr. House.

Vahel teevad sellised lihtsad pisiasjad olemise inimväärseks. Ning vahel ei piisa ka kõigest maailma heast, et ennast hetkekski hästi tunda.

17 April 2007

Märatsemiseaeg

Nüüd ma täidan oma varemantud lubaduse märatsema hakata. Sest ajal, kui ma just keset kena kevadet end eriti üksiku ja õnnetuna tunnen, kirjutab mulle keegi:" For someone so adorable, how can you be single?"

Ma kavatsen langeda kõige sügavamasse masendushoogu, unustada söömine, vältida kõiki sõpru ja tuttavaid, lahistada nutta õhtuti teki all, lugeda kõige kurvemaid armastusromaane ja olla ilgelt tujutu.

Ärge mulle homme siis helistage. Pärast seda on kõik jälle ok :)

16 April 2007

Raja Tiina

Raja Tiina elab õdusas onnikeses paksu männimetsa veerel ja kutsus meid ka sinna külla kaunist pühapäeva nautima ja tema pere tegemisi ja toimetamisi üle vaatama. Raja talu peremees oli kinni püüdnud väga metsiku sea ja tegi selle mahlasest kintsust külaliste meeleheaks maitsvat vorsti ja šašlõkki. Ja Raja Tiina oli küpsetanud kuhja pirukaid ja kooke.

Igati nauditav pühapäev oli. Igaüks leidis endale tegemist. Kes peesitas päikese käes, kes sonkis mullahunnikus, kes puhus vikerkaarevärvilisi seebimulle. Kes naeris kõval häälel ja kes jõi end punasest veinist purjakile. Kes meenutas noorust ja kes igatses uusi tulevikuseiklusi. Selline meeliülendav idüll oli… Et ma otsustasin ka endale mehe võtta ja siis maja ehitada ja siis koera võtta ja siis kassi ka. No kui juba võtmiseks läheb :)

Aint, et koduteel, esimesi Keila asula maju nähes, mõtlesin ma ümber. Ei linnachikil pole aega küünarnukkideni mullas kaevata. Ja milleks mees? Et ta ütleks sulle kõige ebasobivamal momendil, et naine, ära rohkem joo?

Küll vanaduses jõuab mehega näägelda ja lillkapsast kasvatada. Siis ma kutsun ka teid külla.

15 April 2007

Ärge minuga luurele minge

Võibolla ma oleksin luurel hea vestluskaaslane või oleksin nõus jagama sinuga oma viimast võileiba aga pärast esimest parempööret ma eksin ära. Pärast teist parempööret kaotan ma igasuguse suunataju ja pärast kolmandat parempööret satun ma paanikasse. („Kas sa keskenduda suudad?? – Ei suuda!!”)

Orienteerumine on üldse minu jaoks üks suur müstika. Kaardilugemisest ma ei hakka parem rääkimagi. Kunagi aeti meid koolis kehalise tunni ajal männimetsa algelise kaardi järgi orienteeruma. Eksimist vältida aitav trikk oli joosta paaris inimesega, kes oskas orienteeruda. Aitähh, Heidi – üksi ei oleks ma sealt metsast vist välja tulnud…

Nii, et teadke – ma olen alati nõus teid ootama metsa ääres kohvi ja kookidega aga luurele ma teiega ei tule.

12 April 2007

Õiglus eesti moodi

Oi, ma olen ilgelt kuri praegu.

DELFI, 12.04.2007 - „Edgar Savisaare juhitav Tallinna linnavalitsus otsustas võtta menetlusest tagasi munitsipaalkorteriomandite otsustuskorras müümise kava.”

Jah, hr. Savisaar – praegu on just õige hetk taas kiirelt odavat populaarsust teenida.

Ja Teie, hr. Mutli, minge vaadake jah neid kortereid, kas nendes üldse saabki elada. Minge tõesti vaadake, millises olukorras korterid annab Tallinna Linnavalitsus sundüürnikule elamiseks! Ja siis seletage mulle ka lahti skeem, kuidas see „miljonipeldik” suure kasuga maha müüa. Oleksin tõepoolest väga tänulik.

Nii tore, et hr. Sepp´a ja tema kaaskondsete korterivajadused said rahuldatud. Ülejäänud, õigetele sundüürnikele, kellele korterite otsustuskorras müümist igasugustel erinevatel põhjustel aastaid edasi lükati, neile tõmbame mütsi silmini pähe. Lahe.

10 April 2007

Selline tüdruk olen :)




You are Marilyn Monroe



A classic tortured beauty

You're the dream girl of many men

Yet they never seem to treat you right

09 April 2007

Härra Kaa

Härra Kaa on kurb ja nördinud, et talle nii vähe tähelepanu pööratakse.

Sest Härra Kaa on suur ja ilus, kui teda kiidetakse ja muutub väikeseks ja niruks, kui teda tähele ei panda või lugupidavat pai ei tehta. Kui öeldakse asju, mida Härra Kaa üldsegi kuulda ei taha, siis muutub ta pahuraks ja tusaseks või hakkab jooma suurtes kogustes alkoholi, et koledad hinnangud ära uputada.

Härra Kaa ei taha teiste elust ja olust üldse midagi kuulda. Sest see ei huvita teda. Milleks teiste mured-rõõmud, kui endalgi jääb eneseimetlemiseks vähe aega. Härra Kaale meeldib hirmsasti, kui naised tema järel karjas jooksevad ja samal ajal teda kõlaval häälel kiidavad ja imetlevad. Siis Härra Kaa rehmab meelitatult käega ja ütleb: „Ah, mis te nüüd…” aga ise on sisimas õnnelik kui 5-aastane jõnglane, kel õnnestus naabriplikale konn püksi pista.

Härra Kaa ei ole üldse harjunud sellega, et on olemas naisi, kes suudavad talle ja tema ilule vastu panna. Sest Härra Kaal on olemas kõik, mis ühel korralikul meesisendil olema peab. Ja selle loogilise jätkuna peaks naisi langema kui loogu tema jalge ette. Ja kui mõni ei lange, siis muutub Härra Kaa nõutuks ja satub segadusse.

Mulle tegelt Härra Kaa meeldib. Sest oma suures eneseimetluses ja –kindluses oskab ta olla nii armsalt totu. Teda on nii tore vaadata, kui ta suuri sõnu tehes ise ka ennast uskuma hakkab. Ja kui ta hetkeks eneseimetlemise ära unustaks siis poleks tal suurt häda midagi. Vaesel ajal või sõjaajal kõlbaks meheks küll.

08 April 2007

Mehe vajalikkusest elus

Rõip, on kaks probleemi, mida ma ei suuda iseseisvalt lahendada.

Esiteks, ma ei saa kunagi purgikaant ilma ennast vigastamata või randmekõõluseid venitamata lahti. Vihast hambaid kiristades ja nõrgukest biitsepsit viimseni pingutades saan lõpuks pärast 5-minutilist pusimist selle kuradi purgikaane lahti keeratud.

Teiseks, ma vihkan igasugust tehnikat ja suhtlemist sellega. Ma ei oska siiamaani oma videomakiga lindistada. Ja seda, et DVD-mängijaga saab ka CD-sid kuulata, sain ma ka alles pool aastat pärast DVD-mängija kojutoomist teada ühe sõbranna käest.

Muudes eluvaldkondades ma tegelt ei ole nii saamatu.

07 April 2007

Voodis...


Milline patune nauding on olla terve päeva voodis…
Ei, mitte sellel põhjusel mida teie arvasite :)

Teha kõike voodis- lugeda raamatut, juua kohvi ja blogida padjakuhilas. Vaadata telekast jaburusi ja hingepalsamina mõjuvat mängufilmi „Toskaana päikese all”. Süüa ära üksinda suurem osa valge šokolaadi tordist. Kuulata aknatagust tuulemöllu. Ajada telefonis M-P-ga voodi- ja seksijuttu.

Juua pärastlõunašampust. Ronida mõneks ajaks voodist välja, et küpsetada uus kook – seekord kohupiima-moonikook. Tantsida koogitainase lusikaga mööda tuba Dima Bilani saatel. Sest šampus ilmselt hakkas juba mõjuma.

Pugeda tagasi oma voodisse. Oodata päikseloojangut ja koogi valmimist. Juua jälle natuke šampust, et kirjasulg paremini libiseks. Olla niisama õnnelik ja naeratada tobedalt kogu aeg, sest hingel on hea olla.

Lugeda tuhandeid kordi üle sõnumit, mis sisaldab lauset „Ma armastan sind”. Mis siis, et mina sama ei tunne. Ilus on ikkagi.

06 April 2007

Chill ja grill

Lühikokkuvõte üritusest neile, kes ei osalenud :)

Grillimiseks ja chillimiseks tuleb kõigepealt valida ilm, kui väljas on vaevu 5 kraadi ja tuulispask. Muidu oleks ju koleigav, eksole. Nii, ja siis tuleb üritusele sõites läbida distants Mustamäe-Laagri-Mähe, et saaks ikka tõelise sõidumõnu ka kätte.

Grill-liha ja muu grillilt pärinev maitses muidugi väga hästi. Mis võis tuleneda ka sellest, et päeva jooksul tööd vehkides polnud aega midagi süüa. Aga ma võin ka eksida. Söögi osas on Mähe tareke alati kindel valik, süüa saab seal palju ja hästi.

Ja chilli-grilliürituse tõeliseks õnnestumiseks peab olema ka nutikas organisaator. See käib nii, et viisakalt sõidad oma autoga kohale. Siis kougid tagaistmelt kaasavõetud 3-liitrise veinitünni välja ja libistad seda lihakese kõrvale nädalalõpu ja saabuvate pühade puhul. Väidetavalt, ja ma ise ka loodan seda, jõi Priit enamuse veinist ära, sest õhtu lõpuks oli 3 liitrit kadunud kui vits vette. Ja siis kui on kojumineku aeg, paned Krista rooli. Krista sõidab maja ette, pargib ilusti auto ära ja hommikul – voila – ise oled kodus ja auto on ka kodus ja taksoraha pole sentigi kulunud.

Ja õhtu erakordne ning ajalukku minev sündmus seisnes selles, et Krista on põhimõtteliselt 2. naine, kelle ma olen oma auto rooli ja sõitma lubanud. Minu leegiheitja rooli on saanud katsuda väga vähesed ja väga valitud isikud.

Nii see on, kui teile nii näib.

Juhtusin pealtkuulma tütrekese tantsutrenni garderoobis kahe tüdruku omavahelist uhkustamist. No teate küll seda – „A mul on kodus Barbie maja, a mul on hobune”.

Dialoog oli lühidalt selline:
- A mul tuli isa järgi
- A mul tuli ema järgi
- A minu ema ja isa läksid lahku…

Ja veel kui uhkelt see viimane lause kõlas. Teisel tüdrukul polnudki sellele midagi vastu panna. Ju tema vanemad elasid õnnelikult (ja samas igavalt) koos, mis ei andnud mingit põhjust uhkeldamiseks.

Mul on tegelikult hea meel selle tüdruku üle, kellele ema ja isa lahkuminek ei ole mõjunud nii, et ta seda häbeneks või salgaks. Lastele on kombeks võtta ümbritsevat maailma just sellisena nagu ta on. Lahus siis lahus.

Üritan ka ise tänapäeva laste kombel omaks võtta uut peremudelit – mees, naine ja sinu-minu-meie lapsed. PhD Helen Fisheri („Miks me armastame”) teooria järgi harjusidki meie umbes 3,5 miljonit aastat tagasi elanud esivanemad elama ühe paarilisega koos vaid niikaua kuni üks laps korralikult jalad alla sai – ehk umbes neli aastat. Seda võiks nimetada ka ajutiseks monogaamiaks. Ning siis jõuabki H. Fisher järeldusele, et kalduvus pikaajalistes suhetes rahutuks muutuda, suhtest lahkuda ning uus paariline leida tuleneb ajast, mil ajutine monogaamia oli normiks.

Samas jälle leevendab H. Fisher samas raamatus mu pessimismi ühe uuringu käigus tehtud avastusega, et üle 20 aasta abielus olnud meeste ja naiste vahel püsis suurem romantiline kirg kui kõigest viis aastat abielus olnutel.

Tuleb vaid Õige Inimene leida…ja siis pidada vastu aastaid.

03 April 2007

Avalik vabandus

Ma tõesti väga vabandan selle inimese ees, kellele ma eile heleda häälega ja kätega vehkides üle Vanalinna tänavate hõikasin: „Tere vanaproua!”. Ma saan nüüd aru küll, miks sa kurja näoga olid, aga sa olid tõesti täpselt ühe minu hea tuttava nägu.

Ja sama soojaga ma võin vabandada ka oma sõbranna eest, kes autos demonstreeris mulle uue Kalevi kirsimarmelaadikommi sisu tema keele peal, mille ta pikalt suust välja ajas. Kahjuks juhtus seda nägema hoopis samal ajal meie autosse pilkuheitev kõrvalauto kena meesjuht, mitte mina.

01 April 2007

Millal on õige aeg, et kirjutada oma esimene raamat.

Mul on üks Unistus.

Tahan kirjutada raamatu. Ja pärast seda tahan kirjutada veel palju raamatuid, näidendeid, artikleid, esseesid ja romaane. Ma kirjutan armastusest ja inimestest ja päikesest ja heinamaast. Kirjutan asjadest, mis lähevad inimestele südamesse ja panevad neid mõtlema. Ja pärast minu kirjutatu lugemist tekib lugejal vastupandamatu soov oma lähedasi kõvasti kallistada ja olla tänulik kõige eest siin elus.

Ning siis ma korraldan 20. sajandi alguse stiilis salongiõhtuid, kus valitud seltskonnale loetakse ette nii minu, kui ka paljude teiste andekate kirjanike parimaid palu. Siidi ja sametisse riietatud külalised rüüpavad pisitillukeste sõõmudega head kohvi ja konjakit. Kaunis noormees vürtsitab etteloetut kurblike viiuliviisidega.

Kirjutamine ja vastuvõttude korraldamine – see on minu element.