30 October 2007

Mystique

Müstiline – pime tuba, helendav mobiiltelefon kõrvalpadjal ja mahe, madal hääl lugemas mulle läbi telefonikõlari Tšehhovit ja venekeelset õpikut kohturetoorikast. Pea sama müstiline, kui läbi hämaruse vaevutajutavad punased roosid temalt – hääle omanikult.

Peab ütlema, et ma sain mõjutatud, üllatusest keeletuks ehmatatud, lummatud. Kõik õiged nupud said alla vajutatud. Ainult, et….

28 October 2007

Teie ei tea, kuidas vanasti pidu peeti

Tantsin kepsud kodus soojaks ja siis lähen näitan ülemisele korrusele, kuidas minu nooruses pidutseti. Võibolla võtan isegi oma anne Veski DVD kaasa.

No tengo dinero

Aaa, mõnus. Kortermaja rõõmud. Sel ajal, kui minul hakkab olema sügav uneaeg, toimub üleval korrusel parti-parti. Suure tõenäosusega tantsivad nad mingit jenkat või kaera-jaani, rohkem lageraputavaid põntsutamistantse ma ei tea. Olen kahevahel – kas kutsuda märulipolitsei või minna ise akna tagant kaema, kuidas pidu keerleb-keeb. Selge on igatahes see, kui õiendama lähen, saadetakse pikalt. Või muidugi eksisteerib ka variant, et ootan veel tunnikese ja siis kui nad on juba sigalakku täis, löön end kenasti lille ja sulandun seltskonda. Siis võiks nagu muuseas mõne kättemaksuaktsiooni korraldada. No et nagu peidaks heeringa diivani vahele või valaks törtsu piima pehmesse tugitooli või kiljuks rõdul sellise häälega, et naabrid õudusest tarretavad ja helistavad ise politseile, et inimesi tapetakse!

Reaalsus on muidugi see, et tõmban teki üle pea ja üritan siiski magama jääda. Ning hommikul koristan oma rõdult tühje topse ja suitsukonisid. A unistada ju ikka võib :)

26 October 2007

Nädalalõpuäng

Olen totaalses segaduses. Mida kuradit ma teen päevad läbi? Õige vastus – keeran jama kokku. Hulgi, siis saab kiiremini. Seda, et tahtsin parimat, aga välja kukkus kõige halvim, näen kohutava selgusega mõni hetk pärast juhtunut. Õnneks pole siis enam midagi päästa. Midagigi positiivset, eks ole.

Hullun ta lõhnast, kui ta kinos mu kõrval istub.

25 October 2007

Vajan Teda...

Lugesin uudist, et Tokyo automessil tutvustas Nissan masinat Pivo2, millesse sisseehitatud robot hoolitseb ka juhi tuju eest. Nissani nimetu robot noogutab ja vaatab juhti tujutõstva pilguga, kirjutas VG Nett. Elektriauto armatuurlauale installeeritud roboti pealiigutuste tõttu tundub auto elavana ja sinisilmse masina pilgule on raske naeratusega vastamata jätta.

Jättes tähelepanuta selle hämmastava fakti, et Jaapanist ja Hiinast, kui megarahvaarvuga riikidest, tuleb hordide kaupa leiutisi, mille eesmärgiks on leevendada inimese üksindust, siis Pivo2 on küll üks minulemõeldud leiutis.

Ma vajan eriti hommikuti „tujutõstvat pilku“. Paha ei teeks ka mõned kiitused, et ma näen täna eriti hea välja, või et Pivo2 igatses mu järgi. Lisaks tujutõstmisele ma oleks äärmiselt liigutatud, kui Pivo2 soojendaks hommikul mootorit, kraabiks klaasid jääst puhtaks, paneks valmis kohvitermose ja valiks sobivat hommikumuusikat. Sel ajal aga kui ma palehigis tööd teen, võiks Pivo2 teha tiiru autoteeninduses. Mul just tänahommikul meenus, et viimase aasta jooksul olen autosse lisanud ainult bensiini ja aknapesuvedelikku. Äkki oleks siiski midagi veel vaja?

Suudaksin leida Pivo2-le veelgi toredaid kasutusvaldkondi. Siis poleks meest enam vajagi :)

24 October 2007

Mõtlemapanev vanniraamat

Istun kergelt jahenevas vannivees, käes raamat, mille lugemise olen unustanud. Mõtlen. Mõtted jooksevad tuhandes erinevas suunas laiali. Üritan neist mõnda jälitada. Kuni mu tähelepanu köidab juba järgmine mõte.

Kuidas alustada uut, kui vanast on veel lahti laskmata? Miks on vanast lahtilaskmine nii pagana raske? Miks ma loodan, kui lootust ei ole? Ainult küsimused, ei ühtegi vastust. Panen silmad kinni, ehk vastused tulevad siis ise. Miks ma kahetsen tehtut, kui tehtud sai õigesti? Vastus: sest et tehtud otsuse tõttu jäin ma millestki ilma. Ilmajäämine teeb alati õnnetuks, isegi kui see asi niikuinii õnne või rahulolu poleks juurde toonud.

„Kõike saab teha ainult ükskord. Teine kord on juba kordus, võibolla mõningate variatsioonidega aga põhijoontes sama. Mul pole aega kordusteks…“ Umbes midagi sellist ütleb kaunis, kuid haige Lillian mu peos olevas Remarque raamatus „Taeval ei ole soosikuid.“

23 October 2007

Paipoisid sakivad ehk Miks mulle ei meeldi head mehed?

Ilmselt sellepärast, et paipoisid on igavad. Helistavad kohe, kui lubavad. Ei lase üldse lugematu arv päevi põdeda ja oodata, et kas helistab või ei helista? Soovivad hilisõhtuti sõnumiga siivsalt „kauneid unenägusid!“. Lasevad sul esimesel kohtamisel lihtsalt autost välja astuda ja „head aega“ öelda. On liigviisakad ja hoolitsevad ning sinust kraadivõrra rohkem huvitatud kui sina nendest.

A kas mulle meeldiks tüüp, kes ei helista, ei sõnumineeri, kes mangub senikaua kui suudluse kätte saab, kes on huvitatud peamiselt seksist ja on nõus natuke hoolima, viisakusest ta pole kuulnudki ja ei tahagi kuulda? Kindlasti mitte!

Ehh, naine, kui sa ise ka teaks, mis sa tahad….

21 October 2007

Sõber Emm ja sõlmimata pael

Kuidas ma muidu ikka Rockcafesse satuks, kui Sõber Emm ei helistaks kõige ootamatumatel hetkedel, et teatada: „Nüüd on minek.“ No minek siis minek. Muidugi oleks võinud ühte taksojuhti säästa minu linnast kojutoomisest ja kohtuda Sõber Emmi ja tema Võluva Kompanjoniga linnas. Aga võtmesõna on „ootamatud hetked“. Vähemalt olin seekord täies riides. Mitte nagu viimati, kui Rockcafesse minekuks tuli kõigepealt voodist üles tõusta.

Kätt südamele pannes pean tunnistama, et ega ma mingi rokitsikk ei ole. Kuid kui laval rokivad tõelised rokipeerud ja oma ala meistrid, siis ma võtan mütsi maha. Muude riietusesemete eemaldamine oleks minu vanuses juba ebaesteetiline – Dr. Smalltalkeri diagnoos kahjuks edasikaebamisele ei kuulu.

Ja kuigi Sõber Emm niheles ja kibeles ning lõi tuhat võimalust, et mina ja tema Võluv Kompanjon Sõbra Emmi pärast naiskaklema läheks, jäi seekord minu juustest pael lahti sõlmimata ja põrandale heitmata. :) Mitte, et ma tühjade pihkudega oleks jäänud. Lahkumishetkel suruti mulle vähemalt ühte pihku visiitkaart karmi käsuga helistada. Ja puänt on see, et mitte lihtsalt visiitkaart, vaid advokaadi visiitkaart…

Öösel ma isegi ei proovinud leida und. Vaatasin leegi võbinat laes. Homsed kellad olid juba löönud… Ja kui koitma lõi hommik, helistas Sõber Emm ja ma sain teda tänada kena õhtu eest.

19 October 2007

Hommikuidüll

* Aitäh John Smithile hea asja leidmise eest.

Mul on paha, laske mind maha

Nutt ja hala (sitt ja kusi – Lemmikbeibe täiendus).
Järjekordne masendushoog on saavutanud oma tõusuharja ning mu tuju on saavutanud languse põhja. Lahe. Kuradi lahe.

Varsti hakkan luuletusi kirjutama. Või mida need depressiivsed inimesed teevadki? Näe, Juhan Liivi teavad kõik. Keegi ilmselt ei öelnud talle, et kuule Juhan, mis sa tühja masendud. Elu on lill, viska see sulepea nurka ja tee parem midagi lõbusat…. Ja Juhanil polnud ka tütrekest, kes oleks üritanud uhkes veekeetmise kannus kakao jaoks piima keeta.

Oihullu, kui ei viitsi seda ilget tujukõikumist taluda. See hakkab juba meditsiiniline probleem olema.

15 October 2007

Võileiva lahkumine

Nädalavahetusel juhtus ka üks kurb sündmus. Mu juustuvõileib, mida ma ei jõudnud reedehommikul töökiire tõttu ära süüa, suri kontorilauasahtlisse ära. Kõigi poolt hüljatuna... Avastasin kadunukese esmaspäeva hommikul, kui saatuse irooniana lugesin SLOl toiduabc-d, kus kirjutati rukkileiva tervislikkusest.
Puhka rahus, kallis võileib. Vara lahkusid, su töö jäi pooleli.

14 October 2007

Siim in da hauss


Siim ruulib. Siim sööb kalapildiga kausist ja joob kiisupildiga kausist. Siim leiab, et kõikse parem uni tuleb teki all minu kaisus ja pühapäeva hommik kell 7.00 on parim aeg hellusehoogudeks.

Mehed...

12 October 2007

Viisakas on vastata, kui küsitakse

Daki blogist pännatud Mari-Leeni küsimused. Väike kontroll endalegi, et kes ma siis olen.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ilmselt mitte. Kui oleks kellegi järgi pandud, oleks ehk vähe ilusama nime saanud.

2. Millal viimati nutsid?
Esmaspäeva öösel. Laes olid nii kurvad valgustriibud.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Kui ma ilusti maalin, keeleots suunurgast väljas, siis pole käekirjal väga vigagi. A numbrite kirjutamine on küll nõrk koht. Ülemuski ükskord küsis mu kraakade kohta, et „Kes need numbrid kirjutas?“ Polnud kahjuks ühtegi vihavaenlast, kelle kaela süü lükata. Nii pidin tõdema, et need olid minu kirjutatud numbrid.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
See, mis tööpäevalõunal kõige näljasemal hetkel kätte tuuakse. Ja need kaks suurt Geisha šokolaadi olid täna ka täitsa teretulnud.

5. Kas sul on lapsi?
Tütreke.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Eeee.. kui mulle meeldiks sadadest kompleksidest vaevatud, kergesti solvuv ja uksipaugutav, lootusetult blond, pigem õnnetu kui õnnelik inimtüüp, siis võiks ju seda sõprust kaaluda.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Tihti? Pigem kogu aeg. Küüniline ka. Kas ma irooniline juba ütlesin?

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Alles, kõik on alles.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Kindlasti mitte. Ma kardan kõrgust.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Ma ei söö mingeid helbeid. Ma ei söö üldse hommikuti.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Ikka. Praegu näen kurja vaeva sama asja lapsele õpetamisega. Peaks minema oma ema käest küsima, kuidas tal see minu õpetamine nii hästi õnnestus.

12. Kas pead end tugevaks?
Ei, ma olen elav eeskuju sellest, et naissugu on nõrgem sugu. Kuid samas, kui vaja jooksen hambad ristis 10 kilomeetrit läbi või keeran moosipurke lahti ning mitte üks antidepressant pole minu suhu rännanud.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Valge. Maasikamoosiga.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Inimese? Mehe juures või? Mehe juures käsi. Naise juures ilmselt juukseid.

15. Roosa või punane?
Roosa.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?.
See oleks üks hullult pikk nimekiri. Põhjuse hädaldamiseks leian alati.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Seda, mida parasjagu pole.

18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab?
Minugipoolest.

19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad?
Põlvini teksad ja valged sokid. Õudne –ma tean :)

20. Mida viimati sõid?
Lasanjet loomulikult

21. Mida hetkel kuulad?
Tormituuled, tormituuled. Akna taga.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Jään roosale kindlaks. Mis siis, et seda värvi kriite ei ole. Võin ka lihtsalt karbi kirkaim kriit olla.

23. Lemmiklõhn?
Armani Sensi.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Mobsi kõneregister näitab, et Härra Kaaga.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Üldiselt ma väldin spordivaatamist. Aga korvpall on lahe ja meeste suusamaraton pühapäevahommikuti, kui ise saab sooja teki all olla ja kohvi juua.

26. Su juuksevärv?
Täitsa tume

27. Su silmade värv?
Heal päeval sinine, halval hall.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Eip, ei saakski.

29. Lemmiktoit?
Lasanje?

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Ikka naistekad – romantilised, ilusad, õnnelikud, pisarakiskujad.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Telekast „Two week notice“, kinos „Sõda“

32. Mis värvi särki hetkel kannad?
Pruuni, helesiniste kirjadega.

33. Suvi või talv?
Ükskõik kumb. Peaasi, et poleks vihma ega soppa.

34. Kallistused või suudlused?
Mis need veel on? Ei mäleta…

35. Lemmikmagustoit?
Lehttaignas küpsetatud Brie juust maasikakastmega.

36. Mis raamatut hetkel loed?
P. Mellody „Kaassõltuvus“

37. Mida su hiirematt kujutab?
See on miski kolevinge disaini – ime.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Mul mängib telekas tausta kogu aeg, kui kodus olen.

39. Lemmikheli?
Sosinal öeldud: “Tead kui palju ma sinust tegelikult hoolin…“; võimsa automootori hääl, lapse naer, ahjutimeri tirin, kui lasanje on valmis, veinikorgi eemaldamise plumps.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Jagger on ikka hulga seksikam kui need seitlitega biitlipaipoisid.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Indoneesia.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Mul on eriline oskus juuksed sassi magada. Üks eriline Anne on mul ka :)

43. Kus sa sündisid?
Tallinnas.

44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad?
Mis mul siin ikka oodata – vaba maa.

45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib?
Kõige rohkem tunnen puudust Janus Robertist ;)

Viimane õhtusöök

Kui kunagi peaks mul tekkima juhus süüa viimast õhtusööki, siis peaks see kindlasti olema lasanje. Just enam vähem selline nagu ma eile Lemmikbeibule tegin enne ta 2-nädalasele sunddieedile minekut. Kasutasin oktoobrikuu Eesti Naisest leitud Maru tühja kõhu lasanje – retsepti. Super, ma ütlen, super. Lihtne ja maitsev.

Jajaa, ma tean küll, et ma olen mõne mehe ta jaoks kõige paksem pruut jne aga heast söögist lugupidamist ei kavatse ma sellegipoolest jätta :)

Ning muide, ma olen nüüd tagasi!