30 March 2009

Kes muu, kui Dima - seekord vägaväga noorena.

spliin

Üle pika aja on mul taas tunne, et ma jõudsin suurde ja tühja ruumi, kus pole ühtki ust. Lage ka muuseas ei ole, sest sealtkaudu lihtsalt sajab kõik masendus kaela. Ja minna pole kuhugi…

Tooli ka pole, millele istuda, et saaks käed rahulikult külgedele rippu lasta ja norutades konutada. Veel tuleb mulle silme ette kujutluspilt tühjakspigistatud sidrunist. Ja siis see, noh see, Edward Munchi „Karje“. Ma võiksin praeguse tujuga kirjutada "Jevgeni Oneginile" II osa.

Kõik on ikka nii kuradi pekkis.

26 March 2009

Kas kellelgi üldse on eksmeestest kasu?

Mõnikord harva on eksmehed toredad :) Eriti kui on suht sarnane huumorimeel. Vahel ma tunnen puudust nendest naljadest...

Tema: " Ma sõidan nädalaks ajaks ära ja sel ajal minust kasu ei ole."
Mina: "A mis kasu mul sinust muidu on? "

23 March 2009

Imekaunist kevadet!


Algab jälle see aeg aastast, kus kogu aeg on ärevus hinges ja sees tunne, et jääd millestki väga ilusast ilma, sest istud kontorilaua taga ja seljaga akna poole.


Iga nädalavahetus planeerin suurejoonelist kevadkoristust oma kodus ja iga pühapäevaõhtu tõden, et plaanid läksid nurja, sest chillasin kuskil looduses või magasin lihtsalt kalli inimese kaisus nädalavahetuse maha. Selgi nädalavahetusel plaanisin lapse toa ära koristada ja maitsetaimede seemned mulda külvata. Olen kokku ostnud kuhja seemnepakke, et saaks kordki oma käega potist basiilikut või tüümiani toidu sisse lõigata. Aga ei.


Tarvilike kodutööde tegemise asemel lebasin soojas mudavannis, siis veel ürdivannis ja siis veel hubase veekeskuse kuues saunas kah. Soovitan praegusel säästuajal külastada kaunist Haapsalut ja Fra Maret :). Pühapäeva ennelõunapäike nägi mind (meid) seismas Jägala joa pritsmetevihmas ja pagasniku äärel kõlkudes kakaod joomas. Nagu näete, ei midagi kasulikku.


A äkki kevadel võibki natuke lolliks minna ja tõsistele kodutöödele käega lüüa?

17 March 2009

Natukene matsirahvas

Ei taha küll kõlada üleolevalt aga kohati on eestlased ikka natukene matsirahvas.

Mind on suht ammu juba hämmastanud Õhtulehe müüginumbrid ja Võsa Petsi saadete vaadatavus. Need on ilmselgelt liiga suured. Ja kui kristalselt aus olla, siis ma kasutaksin "hämmastanud" asemel praegu juba "õudu tekitanud". Mis inimesed need sellised on?

Kas needsamad inimesed, kes pärast Jan Uuspõllu poolt ettekantud monoetendust "Ürgmees" Vene Draamateatris aplodeerides püsti tõusevad? PÜSTI TÕUSEVAD?

09 March 2009

Eesti Naine


Eesti Naine on selline naine, et kui talle tuuakse naistepäevaks 50 pikka roosi (25 punast ja 25 valget, kõik värvi järgi triipudena buketti seatud), siis ta leiab ikka põhjuse vingumiseks. Rääkimata sellest, et ta keeldub minema ja ostma sellist vaasi, kuhu need roosid kõik koos sisse mahuks, põhjendusel, et " Ega nagunii enam nii palju ei kingita".

Ja siis pärast imestab, et talle enam lilli ei tooda.

04 March 2009

Palun laske mind mäkke tagasi

Eelmise aasta suvel tuli mul järsku tahtmine minna suusareisile. Lihtsalt niisama heast peast vot otsustasin, et nüüd talvel on minek. Selgituseks niipalju, et ma kardan nii külma kui ka kõrgust ja pole üleüldse mingi eriline sportlane. Ja kuni selle suveni polnud mul isegi mõttessegi tulnud, et võiks kunagi üldse suusatada. Täiesti külmaks jättis.

Rääkisin oma geniaalsest ideest sõpradele ka ja sügiseks oligi koos vahva reisiseltskond. Sealt edasi veeres elu nagu lumepall :)

Alede ajal võis mind leida spordipoodides näperdamas kõiksugu suusatamisega seotud varustust. Imede ime, mida kõike mäesuusatamiseks vaja on! Sokke, kindaid, sooja pesu – kõik soovitavalt mingitest futuristlikest isemõtlevatest materjalidest. Esimene suusasaapaproov rendifirmas hirmutas ikka jumala ära – mis, sellise jõleda kobakaga nüüd peab hakkama kuidagi liikuma?? Aga siis oli juba hilja, sõrm oli saatanale antud ja esimesed ettemaksud mökki eest tehtud.

Esimene mägi, millest ma üritasin alla tulla, oli punane…
Ma ei tea kuidas ma sealt alla sain, aga aega võttis see umbes pool tundi. Ja siis sinna otsa veel kaks päeva kukkumisi, nii et iga kukkumise ajal ma olin kindel, et nüüd läks mõni kont katki või väändus välja. Aga ju on siis pekikord ikka nii paras, et peale suurte sinikate ja mõnede verevalumite suurt ei juhtunud. Ja kaks viimast päeva ma suusatasin! Tuhinal…mõnuga…lumi kees…loetud minutitega mäest alla, et siis korvtõstukil külmetades palju kauem mäkke tagasi sõita. Inimesed, ma suusatasin!

Hommikul mäkke, õhtul koju. Vahepeal hinge- ja kehasoojenduseks tass kakaod pehkubaarissa. Kodune õhtusöök mökkis, saun ja magama. Super.

Ma puhkasin end täiesti välja. Mäe peal pusides, kukkudes ja uuesti üritades polnud aega mõelda mitte millelegi peale keskendumise, kuidas kukkumata mäest alla saada. Menüü olime ka juba kodus välja mõelnud ja toidukraami kaasa ostnud. Ning kui majas on neli naist ja üks mees, siis toimub kõik iseenesest – saun on soojas, suusavarustus kuivab ja toit podiseb pliidil.

Tagasiteel autoaknast välja vaadates himustasin ma alla sõita igast, vähegi suuremast künkast, mis tee äärde jäi. Kasvõi teksadega. Suusad on ju boksist vabalt kättesaadavad. Noh, teeme peatuse, võtame kiirelt ühe mäe…

Ma olen nüüd suusausku, täpsemalt küll mäesuusausku. Murdmaa ei ole veel minu jaoks. Nädalavahetusega jõuaks Himosel ära käia :)

03 March 2009

19.02.2009



Ütleme nii, et Dima uus soeng mulle ei meeldi. Teiseks oli Dima kuidagi valet värvi – kuidagi liiga oranž. Ja siis oli Dima kuidagi pingul ja väsinud, ei jaksanud ise kogu aeg laulda – pool tuli lindilt. Ning kõige lõpuks pidas ta kõige masendavama kontserdipaiga – Linnahalli lavalt - kiidukõnet Savipätsule.

Vaatamata nendele täiesti košmaarsetele asjaoludele ma nautisin tema esinemist. Kuigi mul oli kogu aeg tahtmine võtta ta pea õrnalt sülle ja sasida ta nukitsamehe soengut ning sosistada talle kõrva, et „Dimotška, dorogoi, sa pead natuke puhkama. Sa teed ilmselgelt liiga palju tööd ja see ei mõju sulle hästi.“ Dima poisikeselik sarm, mis mulle tema juures kõige rohkem meeldib, on asendumas tõsise töömehe hoiakuga. Ja see pole enam see.

Aga kui Dima uuesti tuleb, olen ma kohal, et uppuda tema pruunidesse silmadesse ja imetleda teda vaikses hardumuses. Ning kõige olulisem on hoida sealjuures kinni Ljoliku käest.
DELFI pilt