Oi, ma olen tubli. Ma kepikõndisin eile linnulaulu ja samblalõhna saatel terviserajal 3 inglise miili nii, et selg oli märg. Tundsin tõelist mõnu igast sammust, mis ma oma peamiselt suures nahktoolis pehmelt istuma harjunud jäsemetega tegin.
Ega ma ei ole mingi suur sportlane. Praeguseks on kätte jõudnud see elufaas, kus aeroobikatrenni ei vea mind ükski vägi. Kuigi ma ei salga, et veetsin trennisaalis higistades ja hüpeldes nii mõnegi aasta ja isegi nautisin seda.
Täna on higist ja veremaitsest suus tähtsam see, et ka vaim saaks treeningust kasu. Äraütlemata mõnus ongi seetõttu (kepi)kõndimine. Ma olen oma elukoha lähistel läbi seigelnud kõik väikesed tänavad. Lihtsalt kõndinud ja mõelnud igasugu toredaid mõtteid.
Teine koht, peale tervise- ja muude kõndimist võimaldavate radade, kust mind leida võib, on ujula. Ühte kunagist, Jaana Padrikut iseloomustavat, ajaleheartiklit parafraseerides olen ma veeloomake. Ma armastan vett hullupööra igal kombel. Ei ole paremat lõõgastust töökoormast vaevatud närvisüsteemile kui tunnike ujumist, väike karastus välibasseinist, sooja veega mullibassein ja kõige lõpuks natuke sauna.
Ja vaikselt, väga vaikselt olen hakanud tegelema joogaga.
Aga põhirõhk on sellel, et ma teen sporti just siis, kui mul on parajasti tuju ja tahtmine. Regulaarsus ei ole minu jaoks. Mitte üheski eluvaldkonnas :)
No comments:
Post a Comment