Lasin huvi pärast testida põgusalt oma organismi tervislikku seisukorda footonresonantsteraapia abil. Selle meetodi aluseks on teaduslik fakt, et enne mis tahes biokeemilist reaktsiooni on alati elektromagnetiline võnge. Patsiendi seisundi määramiseks pole tarvis muud kui võtta pihku metallpulk. Testija peos on mõõteelektrood, mis «kõnnib» läbi kõigepealt vasaku käe sõrmede nõelravipunktid.
Tulemus heidutas mind. Kena proua, kes mind testis, teatas, et ma olevat teinud tema praktika jooksul kõige negatiivsema rekordi. Kui normaalne rakupinge on 65–70 millivolti, siis minu närvisüsteemi punkt andis tulemuseks 20 millivolti. Ehk, et lahtiseletatuna tegemist on väga nõrga vibratsiooniga, mis viitab stressile, depressioonile, ülekoormatusele, ja see võib põhjustada vägagi tõsiseid tervisehädasid. Ta küsis mu käest, et kuidas ma üldse niimoodi tööl käin?
Tegelikult ma aimasin seda tulemust ette. Ega ma ju poleks testinud, kui mul kahtlusi ei oleks. Aga samas mul on olemas peaaegu kõik vajalik õnneks. Miks ma peaksin olema stressis või depressioonis? Miks…
Üks inimene arvas, et ma valetan endale oma tunnetest ja mõtetest ja emotsioonidest. Sel juhul päris hästi olen valetanud, sest ma ise usun. Aga närvisüsteem, näe, ei ole uskuma jäänud. Ilmselt aga on sellel inimesel mingis punktis õigus.
Ja miks ma kainena suudan kõike kenasti kontrolli all hoida, kuid alkoholi tarvitanuna tekitan olukordi, mis hiljem valmistavad mulle tõsist piinlikkust? Miks ma üldse tunnen piinlikkust, kui olen vähesed tunnid end tõeliselt vabalt tundnud?
Mida ma valesti teen? Mida ma ei näe?
No comments:
Post a Comment