Päevateekond

Sõitsin täna pea 400 kilomeetrit, et imetleda kevadet lõunaosariikides.

Päike sillerdas jumalikult, kuid samas halastamatult demonstreerides mu auto esiklaasi läbipaistmatust. Teeäärsete putkade varjus istusid reedeõhtust väsinud, kuid rõõmsameelsed külapoisid ja korkisid lahti oma esimest külma õlut. Vingemad külapoisid toetasid oma pudelid 15 aastat vana Mazda tagaotsale monteeritud aerodünaamilisele abimehele ja seisid samas auto kõrval, rind uhkusest kummis.

Nii Raplas kui ka Türil askeldasid inimesed oma laupäevahommiku askeldusi. Viljandisse jõudsin juba unisel lõunaajal. Ja mõnekümne kilomeetri pärast puudutas mu jalg kevadvetest läbimärgunud maakamarat.

Ah, milline õndsus! Milline õhk! Milline vaikus!

Lumikellukesed ja märtsikellukesed. Lehehunnikust tõusev suits. Täielik tuulevaikus. Nii hingematvalt valusilus, et oleks tahtnud kohe luuletada. Kopsud täitusid aegamööda puhta kevadõhuga ja pea läks õnneuimaseks.

Ja siis ma nägin TEDA! - imeilusat kirjut liblikat... Mis tähendab seda, et mind ootab ees üks äraütlemata kirju suvi ja see kirjusus on täitsa teretulnud :)

Tagasiteel sõitsin nii mõnegi kilomeetri vastassuunavööndis, sest loojuv päike oli vaatepilt, mille kõrvalt ei olnud aega ega ka tahtmist teed jälgida.

Üks mu kunagine kursusevend on öelnud kõige tabavamad sõnad kevade kohta: “Kevadel on alati selline tunne, et jääd millegist ilma….”