22 May 2017

Kaalublogi: Maijooks ja sünnipäev


Selja taha jäi nädalavahetus koos Eesti suurima naisteürituse, juubelihõngulise Maijooksu ja enda isikliku sünnipäeva tähistamisega.  Täna istun kontoris ja nö lakun nädalavahetuse haavu :)

Kuigi öeldakse, et ümmargune on ka vorm siis pagan, kui raske oli seda 80+ kg vormi 7 kilomeetrit järgi vedada, et finišini jõuda. Kui algul üritasin pisutki sörkida siis suurte kannatuste järgselt 1 km silti alles näha oli ülimalt traumeeriv. Mina oma kujutlustes olin juba vähemalt pool maad läbi pingutanud. 2 km posti saabudes olid mul kannal villid, sest tossud hakkasid hõõruma. 3 kilomeetril  leidsin õnneks medabi, kes ulatas nii hädavajalikud plaastrid ja saabus ka kauaoodatud joogipunkt. Janu vaevas ausalt öeldes juba stardist saadik… 

Edasi läks ainult allamäge ja seda mitte maastikulises mõttes. Väsisin, higistasin, kõik kohad valutasid, välja arvatud plaasterdatud kannad. Päike paistis lagipähe ja kogu elu oli üks suur hädaorg. Tegin siiski vaprat nägu, hoidsin tempot ja üritasin sõbrannadega muretult vestelda.

Finišijoone ületasin sörkides. Viimase pingutusega. Medali kaela saades valdasid mind kahetised tunded – mõnes mõttes olin selle ära teeninud ja samas kohe üldse mitte medalitväärt saavutus.

Samas Lauluväljakul sain kätte oma esimese sünnipäevakingituse – uued moodsad Nike jooksutossud Sportlandi outletist. Superteenindus ja väga mõistlikud hinnad! Nii et kohe kui mu vaesed ärahõõrutud kannad on ära paranenud, lähme koos õue.

Oma sünnipäeva tähistasin samuti see aasta veidi teistmoodi – köögiviljadega laual, joogaharjutustega ja täiesti alkoholivabalt. Muidu oli tore ja lõbus aga eelmise päeva jooksukannatused andsid igast otsast tunda, kere ei pääsenud painduma ja protestis vastu kõikidele harjutustele. Õnneks ei saanud ma oma stressi söögiga leevendada 🙂  Õigemini sain – porgandite, paprika, rediste, kurkide ja tomatitega.

Aga saagu nüüd kogu see kannatuste rada lõpu uue eluaasta eel ja alaku järgmine eluaasta palju tervislikuma ja liikuvamana. Muidu pean varsti sinna TLC ülakaaluliste  saatesse kobima. Vähemalt 15 kg on vaja maha võtta. Võib ka rohkem…

"Sa pead oma toitumise ja elu korda saama."  ütleb Sunny Griffin,üks esimesi supermodelle 60ndatel, maailma kõige kõrgemini tasustatud modell ning üle 40 aasta söönud peamiselt toortoitu.

11 May 2017

Meheotsingud... vist ikka mitte

Ülemused sõitsid kõik eile ära ja mina lugesin täna tööl rahumeeli hommikukohvi kõrvale Malluka  meheleidmise postituse kommentaare, kus kõik kirjutasid, kust ja kuidas nad oma mehed üldse leidsid.

Ei saa üldse salata, et olen ka mõned korrad mõelnud teemale, kust leida uus mees. Aga mitte põhjalikult. Või tõsiselt. Või äkki ma ikkagi ei tahagi enam kedagi. Või ma võin ju mõelda ennast halliks aga juhtub ikka see, mis juhtuma peab ja reeglina ootamatult. Kui juhtub. Ja kui ei juhtu siis tegelikult mul on Suur Armastus juba olnud ka ja kellele neid ikka mitu tükki elu jooksul jagatakse.

Olen umbes kolm korda, tavaliselt reede õhtuti, tõmmanud endale telefoni Tinderi ja siis oma konto jälle ära kustutanud. Tahtsin seal lihtsalt suhelda ja vaadata, mis mehed üldse nö turul on. Aga kui avastasin ennast mehi peamiselt välimuse järgi hindamast ja neid mingite pisidetailide pärast swipe-leftimas siis see ei tundunud päris okei. Või siis jõudsin isegi suhtlemiseni aga see kogu värk tundus nii hale, et kustutasin end praktiliselt poole vestluse pealt lihtsalt ära.

Mu töökaaslased on enamuses mehed ja kõik väga toredad. Ja suhelda on nendega superlahe. Aga neil on üks suur viga - nad kõik on umbes 10-15 aastat nooremad! Eriti meeldib mulle üks nunnu noormees. Temaga on hea lobiseda ja tema lai naeratus on nii soe ja armas.

A no ma ei ole ju Alla Pugatšova või Evelin Samuel, et ma suudaks oma ilu ja kuulsuse najal ära händlida 15 aastat noorema mehe. Nagu ei-ei-ei, EI.




Just hetk tagasi saatsi see noormees mulle FB-sse sõbrakutse...

10 May 2017

Teile teadmiseks: EBA 2017



Ma siin mõtlesin, et nüüd kus ma olen juba üle 10 aasta bloginud siis ma ju ometi võiksin natuke kandideerida. Et tähistan veidi oma blogikümnendit ja panen ennast kirja. Mitte et ma loodaks mõnele auhinnalisele kohale tulla aga selleks, et ma ei saaks ainult ühte häält (enda oma :) ) siis võiksid ka mu truud ja ustavad lugejad kaaluda minu poolt hääletamist.

Kandideerin eluliste blogide nimekirjas ja hääletada saab siin:

http://eba.marimell.eu/


09 May 2017

Kultuurne: "Meeste kodu" Ugalas

Juhtun teatrisse tavaliselt siis, kui keegi tuttav/kolleeg broneerib suurema hulga pileteid ja pakub neid siis teistele. Seekord organiseeriti mu töökohast reis täis bussiga Viljandi vastremonditud "Ugalasse" vaatama komöödiat "Meeste kodu".




Vaatasin seda organisatoorset e-maili natuke mõtlikult - kaaslast mul pole ja googeldades selgus ka, et teatritükk on suht sisu- ja ajuvaba. Otsustasin, et las ta seekord siis jääb...

Puhtjuhuslikult aga tuli sõbrannadega juttu sellest teatrireisist, mõtlesime aga miks mitte? Mugav buss, ilus linn ja vähekäidud teater. No hea küll, mõeldud-tehtud, natuke naeru kulub ikka marjaks ära.

Ma pikalt ei hakkaks etendusest rääkima, see on kavas juba 2011. aastast ning googel on arvustusi äärest-ääreni täis. Mis mind aga imestama paneb, on inimeste reaktsioon või arusaamine sellest etendustest. See on nagu NIIIII erinev. Nagu inimesed polekski ühte ja sama tükki vaadanud. Ühtedel on piinlik vaadata, kuna näitlejad nö eksivad tekstiga, teisi häirib labasus ja sügavmõttelisuse puudus, kolmandat tahtsid midagi tõsisemat näha.

Minu jaoks oli selle etenduse väärtus heades näitlejates, kes tulid kokku, et omavahel pisut nalja teha. Kogu süžee oli lihtsalt taustaks, raamiks Ago Andersonile, Riho Kütsarile, Indrek Sammulile ja Mait Malmstenile. Sisu kui sellist polnud suurt ollagi ja seda, et keskealised lahutatud mehed omadega hakkama ei saa, teadsin ma ennegi :)

Seda tükki jälgides ja naerust pisaraid valades lihtsalt vaatasin, kuidas mehed/lavaka kursusekaaslased/ sõbrad omavahel lustivad, teineteisele vimkasid ja vingerpusse viskavad ja justkui võistlevad selles, kes teisi laval rohkem naerma saab ajada. Nii mitmedki dialoogid kadusid näitlejate naeruhoogudesse ja itsitamistesse, dialoogid kordusid, kuna jäid vahepeal naeru tõttu pooleli või jätkusid suvaliste kohtade pealt. Kui sõnadest enam ei jätkunud teineteise naermaajamiseks, saabus Ago Andersoni tegelaskuju järjekordse kummalise püksipaari või flanellsärgiga.

Okei, võibolla tõesti peaks teatris mängitama vaid kultuurseid, tõsiseid ja sügavmõttelisi tükke, mitte selliseid, kus tunneks nagu oleks lihtsalt heas seltskonnas istunud ja naernud asjade üle, millest hiljem ei mäleta kohe mitte midagi. Aga samas on ju võimalik alati pisut eeltööd teha ja valida, mida vaadata ja mida mitte? Kui ma tahan tõsist kultuuri, siis ma kindlasti ei lähe "Meeste kodu vaatama". Kuid kui ma soovin mõnusat õhtupoolikut sõbrannadega, head jäätisekokteili, kauneid vaateid remonditud teatri suurtest akendest ja natuke naeruteraapiat siis oli see just õige etendus.