28 September 2008

Kultuurireis

Olen enam kui veendunud selles, et Saareblond piiga esmaspäeval esimese asjana avab mu blogi ning reedeõhtu kohta kirjutist mitte leides kargab mu msni-i või kui ma msn-is parasjagu ei vasta, siis saadab e-maili ja küsib: „Miks sa veel kirjutanud pole? Miks sa veel kijutanud pole? Miks sa veel kirjutanud pole?“ Et talle pettumust mitte valmistada ja tänutäheks toreda ürituse eest, ei jäta ma oma muljeid mitte vaka alla.

Reede õhtul toimus selline märkimisväärne üritus nagu ühiskülastus Rakvere Teatrisse ja see käik oli pühendatud Saareblondi piiga suurenumbrilise sünnipäeva tähistamisele. Juubilar tegi meile piletid puha välja. No mis siis, et mõned kohad olid rõdu sellises reas, kust nägi heal juhul näitlejate pealagesid ja halvemal juhul võisid imetleda laealuseid lühtreid, mis tegelikult ei olnudki nii halvad vaid hoopis päris ilusad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Vaid sellest, kuidas ma sedalaadi ürituste puhul tunnen naudingut juba pikalt ette ning kuidas mulle hirmsasti meeldib see magus ootamiseaeg enne üritust. Plaanide tegemine, riiete valimine, kellaaegade kokkuleppimine, töölt varem ära küsimine. Kuidas hommikust peale on väike ärevus sees ja tööle keskendumine keeruline. Nüüd muidugi juhtus ärevusega see õnnetus, et ma unustasin ühe oma kalli sõbranna sünnipäeva ära, vaatamata sellele, et kirjutasin tähtsa päeva suurte tähtedega märkmikusse ja hommikust saati pidasin kõvasti meeles, et sobival ajal õnnitleda.

Mõnus on sebida enne ürituse algust. Teha viimase-hetke-sisseoste, käia kiiruga duši ajal ja võtta seal veel vastu töökõnesid, olla peaaegu perfektselt valmis kui kaaslane järgi tuleb, pääseda parasjagu valutult tööpäevalõpu ummikutest läbi ning võtta pärastlõunapäikeses suund Rakvere peale. Juua sorts konjakit enne etenduse algust, et siis lõõgastunult kultuurile keskenduda.

Ma sain sellel õhtul nautida hulgaliselt asju, millest jõudsin raskete töönädalate jooksul puudust tundma hakata - head seltskonda, öist linna, kalli inimese sooja kätt, head sööki, mõnusat rahulolu elust…

25 September 2008

Poidjom tšaiku pit..


Vaatan heldinult, kuidas ta sööb tee kõrvale Selga šokolaadiküpsiseid meega.

Mu silme ees on kehastunud ehe slaavi teejoomise rituaal. Teed juuakse millegi magusaga – kommidega, küpsistega – või siis nagu käesoleval hetkel maksimumvariant - küpsised venivkuldse meega.

Hetkeks on mul kurb enda pärast. Mina joon oma igaõhtust rohelist, stressileevendavat teed ilma igasuguse rituaalita. Jumal tänatud, et taipan küsida, kas ta soovib ka teed ja kuulen vastuseks väikse etteheitega öeldult. „Ma mõtlesin, et sa ei küsigi“. Loomulikult tahab ta ka teed ja otse loomulikult tahab ta, et ma selle ilusti valmis teeks ja ta ette lauale paneks.

Et ta saaks seda siis oma sisseharjunud rituaali kohaselt juua.

22 September 2008

Väljanäitus

„Kle, nii imelikud inimesed on siin.“ ütles Ljolik keset kena väikest Palamuse asulat. Küsisin, et „Kas sa pole varem maainimesi näinud või?“ :)

Selgus, et ei olnud jah. Vähemalt mitte nii suures koguses nagu Paunvere laadal neid kokku oli tulnud. Noh, mulle meeldib ka alati inimesi vaadata. Ja maailma Tartu-Tallinna maanteest eemal avastada. Nõnda me kaunil laupäevahommikul leegiheitja seljas saatusele vastu ratsutasimegi. Hiljem, Palamuse muda-ja heinamaadel tuuningujuppe maha jättes, ma küll kahetsesin autovalikut.

Suurest kaubaküllusest – põlvedeni roosalillelised aluspüksid, koduõlu, Peipsi sibulad, kukeseened, värskeltküpsetatud vahvlid ja potisinine suhkruvatt - väljusin võidukalt kahe väärtteosega – nüüdsest on mul isiklik „Vahva sõdur Švejk“ ja siis „Must Obelisk“, mis täiendab mu Remarque-kogu. Rohkem kaupa käekotti ei mahtunud ka.

Et endast Palamusele midagi maha jätta ning samas midagi ilusat hingele kaasa võtta, ostsin Palamuse kirikus istuvalt suurte prillidega onult kõvasti ülehinnatud küünla ja panin selle altari kõrvale orvakesse põlema.

Pärast Palamust avastasime me veel Puurmani mõisa, jõe, kose, mõisapargi ning Adavere tuuliku viis korrust ja seljanka.

See oli üks tore avastusretk

18 September 2008

...

Kolme kuuga on silmaalused muutunud siniseks. Kaal tõuseb seletamatul kombel. Magama heidan õhtuti kell 10. Hommikul on täpselt sama tunne, mis enne magamaminekut. Enne magamaminekut näen kurja vaeva, et peatada katkematut töömõtete voogu.

Olen valmis haarama iga vastutulija kuuenööbist, et kurta oma rasket saatust. Kindlasti ma olen seda juba korduvalt teinud ka. Varsti hakkavad inimesed mu eest põgenema.

Sõidan autoga nii, et pärast ei mäleta kuidas ma sõitsin. Seisan tänulikult ummikutes, et nautida tardunult hetke, kui midagi tegema ei pea. Reklaamides paljukasutatud sõna "spaapuhkus" tõmbab silmad veekalkvele.

Lihtsalt mõned sellised emotsioonid. Esmakordsed. Läheb üle.

16 September 2008

Lõks e. mis on missi missioon?

Naine: „Oh, ära hakka täna õhtul siis läbi tulema, kui sa nii väsinud oled“
VÄGA VALE VASTUS: „Ok, ma siis tõesti ei tule.“
AINUÕIGE VASTUS: „Oh, mis sa nüüd. Muidugi ma tulen!“

No siukesesse lõksu saab langeda ainult väga noor ja väga rumal poiss. Kes kohe üldse ei mõika. Isegi siis kui talle öeldakse, et „ole hea, mõtle natuke ja siis helista tagasi“. See on ju sulaselge Võrno miljoniküsimuse õige vastuse vihje.

Mul on vist mingi needus peal. Nädalavahetusel selgus, et mu ülemine naaber on söödava välimusega 17-aastane poiss, kes aga armastab pidutseda nii, et peojäljed katavad mu rõdu. Pidasin vajalikuks talle tutvustada kortermaja häid tavasid. Ennekõike koristamist enda järelt.

Kas minu ülesanne siin elus ongi noorte meeste õpetamine??

02 September 2008

Tänase päeva avastus

Krt, kui raske võib olla ikka elu, kui sa elad seda vaid teistele näitamiseks. Ostad parima elamise, kalleima auto, võtad ilusa ja dekoratiivse mehe/naise, jne jne. Aga sisimas oled rahulolematu. Midagi on kogu aeg puudu. Ostad koju pidevalt uusi asju, vahetad autosid, afišeerid igati armastust oma teisepoole vastu. Aga paljuoodatud hingerahu ja rahuldust olemasolevast ei ole ega tule…

Ikka on teistel paremad autod, uhkemad elamised, ihaldatavamad partnerid. Midagi jääb nagu kogu aeg kättesaamatuks. Tühjuse täitmine asjadega ei näi kuidagi eesmärgile viivat. Ükskõik, mis sul juba käes on, ikka tahad midagi muud, ikka seda, mis naabril on, või siis seda, mis kogunisti kättesaamatu on.

Kummaline on seda sihitut rabelemist kõrvalt vaadata. Ja hea on tunda, et mul on peamiselt minu unistused, mitte aga kinnisideed saada teiste asju.