27 November 2017

Too hurry to eat curry!

Olen alati arvamusel olnud, et kui inimesel on kogu aeg liiga kiire, siis on tal kas prioriteedid valed või ta lihtsalt ei oska oma aega manageerida. Et kõike saab ka rahulikult ja plaanipäraselt ajada.

Nüüd aga pean oma sõnu ja arvamusi sööma hakkama. Mul on nii kuradi kiire kogu aeg ja tööde nimekiri aina kasvab! Ma tahan oma ööpäeva mahutada nii töö, aja lapsega, hobid, trenni, isiklikud käigud, kodukoristuse ja mittevähemtähtsa asja - logelemise. No ei tule välja! Kui ühte asja teed siis teised asjad paraku kannatavad kõik.  Ma ei taha mõeldagi läheneva jõulu- ja aastalõpuaja peale. Siis kisuvad asjad eriti hulluks.

Sel laupäeval üritasin taaskord mitu asja korraga ära teha  - käia postkontoris, ehituspoes, solaariumis ja raamatukogus ja siis minna trenni, sealt koju koristama ja pildistama ja laupäevaselt logelema ja multikat vaatama.

Jõudsin mina postkontorisse  - meenus kohe, miks ma seal nädalavahetuseti või tööpäeva õhtutel ei käi. Liiga palju memmesid... Tööl oli kaks teenindajat ja ühe juures seisis parasjagu üks memm, kes üritas midagi lahendada. Kogu selle aja, kui teine teenindaja vehkis üksi tööd teha ja megajärjekorda teenindada. Arvestatud 10 minuti asemel läks mul postkontoris pool tundi. Selge, ehituspoodi ja raamatukokku enam enne trenni ei jõua. Jooksuga solaariumisse, iga minut arvel. Õnneks olin juba kodus kreemi peale pannud. Mis pagana süsteem seal D-päikeses nüüd on :(  Kui kaardil olevast rahast päevitamiseks ei jätku,  siis ei saa puuduolevat osa juurde maksta ja peab uue raha peale laadima, miinimumsumma 15 EUR. Suht mitte kliendisõbralik.

Sollist trenni, kiire-kiire, iga minut arvel. Asjad hoo pealt spordiklubi kappi. Tagasi kapi juurde tulles võti enam ei tööta... Proovin ja laamendan, ei õnnestu. Lähen küsin teenindajate käest, mis nüüüüüüd saab? Ma pole esimene selle probleemiga. Otsime varuvõtmeid, proovime. Olen oma kapi numbri üldse ära unustanud. Üks avatud kapp on tühi, kõrvalkapis võõrad riided. Üks variant on veel jäänud aga selle varuvõtit ei leia. Mul juba jookseb must stsenaarium peas - kuidas ma lihtsalt seisan higiste trenniriietega, käes trennirätik ja veepudel ja mul ei ole rohkem enam midagi! Kõik on läinud - telefon, rahakott, autovõtmed, hinnaline Didriksoni parka (nali).

Õnneks viimase võimalusena avatud kapp on minu oma minu kalliste asjadega, kõik on alles :) Aga selle sehkendamise peale on läinud nii palju aega, et mõnusa duši ja sauna asemel jooksen koju last lõunaunne panema.

Sealt edasi ei jaksa enam midagi teha. Ei füüsiliselt ega ka vaimselt. Teen süüa, hommikusöök jäi üldse vahele, ja istun teleka ette. Viimaseks tegevuseks sel päeval on logelemine. Veits võtan veel end õhtul natuke kokku ja koristan. Et pühapäeval oleks ilusam tõusta.

Pühapäev möödub sama kiirelt, laupäeval ärajäänud tegevused + toidupood, korralikum kodukoristus, hobiasjade pildistamine.

Täna on esmaspäev, kell on alles 10.00 ja ma olen juba jõudnud ära teha 5 asja! Samal ajal on aga lohel maharaiutud peade asemel juba uued kasvanud ehk paar uut ülesannet juures.

Ma ei jõua!



14 November 2017

"Oh, kuidas ma armastan autoremonti!"

Ei armasta tegelt üldse.

Sain auto remondist kätte, maksin raha ära, läksin diagnostikasse, sama viga, uuesti parandusse, uuesti paar sotti maksta.  Nagu hurraaaaa..

Jaa, tegelt ma olen oma autole suht vähe kulutanud siiani. Midagi pole remontida vaja olnud. Aga nüüd, auto 10. eluaastal kukkusid kõik vajalikud osad küljest ära :(  Pole üldse põnev enam.

Ja ma  a-b-s-o-l-u-u-t-s-e-l-t  vihkan olla naisterahvas autoremonditöökojas. Kohe vihkan, vihkan seda loll olemist. Sama hea, kui mina küsiks autoremondimehelt kommertspandi seadmise tingimuste kohta. Täna diagnostikas juttu puhudes ütlesingi, et mulle meeldiks, kui oleks remonditöökoda, kus autosid parandavad naised. Onklid arvasid, et jumala hea äriidee. Neil oli seal ükspäev just kaks praktikanti tüdrukut tööl ka.

Täna käisin autol taaskord järel. Uberiga. Täpselt meie ees sõitis üks minu kolleeg koju. Pagan, oleks ma enne teadnud, kus ta elab! Seekord sattus mulle ülijutukas taksojuht, muudkui seletas, keda kõiki ta sõidutanud on. Ja kellega koos elanud on. Näiteks 20-aastaselt 43-aastase naisega. Ja et nüüd on ta vaba ja vallaline, 34-aastane noormees. Varem oli tal BMW, mis naistele väga meeldis. Just niipalju ja rohkemgi infot veel sain selle 6-minutise sõidu jooksul.

Kui ma töökotta jõudisn, nägin seal Ferrarit. Ütlesin, et jätke see citroen endale, ma võtan selle Ferrari :)  Mees andis mulle Ferrari võtme ja ütles, et aga palun, mine. Ma hoidsin oma käes päris Ferrari võtit. Võib ma kirjutan veel paar korda Ferrari, sest see oli tõesti nii ilus Ferrari, et ma ei julgenud seda Ferrarit katsudagi suurest aupaklikkusest.

Kahjuks sõitsin koju siiski oma õnnetu prantslase ja paha tujuga. Nii umbes paar sotti on lihtsalt maha visatud ja nüüd tuleb see raha uuesti kuidagi kokku koguda. Või äkki keegi tahab mulle uue auto kinkida? Või mõistliku hinnaga müüa. Tingimused on imelihtsad: võimalikult uus, peab pakkuma emotsiooni, navi ja parkimiskaameraga, max liisingusumma 100 EUR/kuu.

03 November 2017

64,40

On üks teema, mis mind täiesti närvi ajab - elatisraha.
See raha, mida peaks ja võiks mees/isa maksma oma lapsele siis, kui ta pere juurest lahkub. Oma lapsele...

Aga meil siin on täiesti normaalne ja üle riigi levinud olukord, kus "isadel" pole kunagi raha, sest ... (pane siia absoluutselt ükskõik mis lollakas põhjus). Aga emad ei saa sellist asja kunagi endale lubada.  Olukord on suisa nii traditsiooniliseks muutunud, et riik peab hakkama kehtestama erinevaid meetmeid a´la juhilubade äravõtmine jne. et saaks mingigi vastutuse neile "isadele" panna.

Minu tutvusringkonnas on päris mitu sellist naist. Võibolla on rohkemgi aga mõni vast häbeneb seda tõika, et on sellise paraja luuseri otsa sattunud, kes raha ei suvatse maksta.

Imelik on asja juures aga see, et need naised käivad viisakalt palumas ja meelde tuletamas neile "isadele", et äkki see kuu näiteks maksaks midagi? Paluvad viisakalt kuid, aastaid. Sest nad ei taha oma laste isadega suhteid ära rikkuda! Või neile ebameeldivusi valmistada.

Lambakari, ma ütlen.

Ise olen samasugune lammas. Ootan, palun, kerjan, loodan. Vahel veab aga vahel saabub kontole  64,40 EUR või ei saabugi midagi.  Ma ei tea, mis ma valesti teen või mida ma tegemata jätan. Oma vanema lapse isaga ma olen sadu kordi hullemini käitunud ja seetõttu lahutanud. Mis aga on täiesti alles, need on igakülgne totaalne toetus nii lapsele kui ka mulle endale. Sest isa ja lapse suhe ei tohiks kuidagi sõltuda suhtest lapse emaga. Ükskõik mida too ka kokku keeras.

Ma lihtsalt murran öid ja päevi oma pead selle probleemiga ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab nö teha lapse aga tema eest mitte vastutada?

head isadepäeva, eks.



01 November 2017

Täiega prostituut :D

Mul on auto remondis. Juba umbes 1,5 nädalat.

Selle aja jooksul olen ma sõitnud u. 5 rendiautoga ja hulgaliselt Uberiga. Kui ma töölt õhtuks rendikat laenuks ei saa siis tulen koju Uberiga. Ja järgmine hommik siis marsruut kodu-lasteaed-töö.
Pean mainima, et algul katsetasin ka Taxifyd. Aga kui olin 3 korda vana Opelirondi ja 1 kord jumalteabmisplekkidega kaetud istmetega kohalt hüppava ja muidugi iidvana Volkswageni saanud siis avastasin, et Taxifyl on sõidukid klassidesse jagatud ja korralikumad autod kallima hinnaga.

Vihastasin ja tõmbasin endale uberi ning käsi südamel, kõik autod on siiani olnud puhtad, uued ja ilusad. Kõik sama hinnaga. Ja nagu öeldakse, et igas korralikus töökohas peab olema tööl nii neeger*, invaliid kui ka homoseksuaal, siis kuigi homoseksuaalist ma ei oska pealtnäha aru saada, on Uber muus osas küll kiitustväärivalt eeskujulik :)

Ühesõnaga lasen siis ennast Uberi juhil lasteaeda sõidutada, jookseme lapsega ruttu sisse (sest viisakas ootamiseaeg on 3 minutit), mina jooksen autoni tagasi ja sõidame siis tööle. Mu meelest ei midagi erilist kuni...

Kuni minu noor sugulane jutustas meie Fämilyweeni ajal sellest, kuidas temal tekkisid kahtlused iga jumala hommik erineva autoga ja ka erineva mehega lasteaeda sõitva naise ameti suhtes.



Uberi autod on ju ilma igasuguste eraldusmärkideta ja roolis normaalsed mehed (minu kogemus siiani). Jumal hoia, ma poleks kordagi selle peale osanud mõeldagi :D Mul vist oli nii palju tegemist oma elumurede manageerimisega.

Täna õhtul vaatasin lihtsalt oma koduaknast välja ja pilk jäi mu tänasele rendikale, Nissan Qashqaile. Ma südamest loodan, et mu naabrid ei arva, et pea iga õhtu maja ees seisev erinev auto tähendaks mingeid meeste visiite...


* Priimägi ütles, et neeger on normaalne sõna eesti keeles.

24 October 2017

Ostan odavalt seebiriivi

Pagan ma juba mitu päeva mõtlen sellele viimasel ajal blogide maailmas kirgi kütvale loole, mida kokkuvõttes võib nimetada "Kui oled nii vaene, et pead riivima seepi, siis lapsi ei või saada".

Selle looga kaasnes palju huvitavaid kommentaare ja mõttekäike ja mul hakkas tegelt süda valutama. Eriti selle koha pealt, et mis hinnaga tuleb hakkamasaamine? Kui sa ise arvad, et saad hakkama siis kas sa tegelt oled selle juures rõõmus ka või teed nii ise kui ka su laps nägu, et vaesuse elevant on küll toas aga me ei näe teda mitte.

Ma olen kogu aeg arvanud, et saan hakkama. Aga.... Päris paljud asjad nii endale kui lapsele on ostmata jäänud, tean kuidas kartulist nädal ega erinevat toitu teha, kalli hobi (ratsutamine või peotants näiteks)  asemel panin lapse mõistliku hinnaga ujumistrenni. Reisinud oleme ainult suht lähiriikides. Raha on paljuski mõjutanud minu valikuid ja sellega seotult ka lapse valikuid.

Kuid teisest küljest jälle, kaks kodu olen ostnud ainult kesklinna lähistele uutesse majadesse (sest laps keeldus mingis paneelikas elamast ja Viimsisse kolimast), auto on alati olemas olnud, spades on käidud, korralikke sünnipäevapidusid on peetud ja vanem laps on oma isaga piisavalt reisida saanud.

Aga samas, räägin küll ise hakkamasaamisest aga mul on tohutult abi olnud. Eriti eksabikaasast, tema vanematest, oma lähisugulastest, oma sõpradest jne jne. Niimoodi kamba peale olen nö hea elu komplekti kokku saanud. Kuigi seda siis ju ei saa nimetada ise hakkama saamiseks?

Ehk et ma nüüd täpselt ei teagi, kuhu gruppi ma end liigitama peaks. Ilmselgelt on mul nö esimese eesti mured pigem, sest väikese pesupulbripaki ja wc paberi olen alati osta suutnud. Kuigi vahel on tulnud selleks hoiupõrsast raputada, taarat viia või raha laenata/genereerida.

Vaat niimoodi omaette kaalun ja argumenteerin ja mõtlen. Peaks vist vanema lapse käest küsima. Mis mulje tal oma lapsepõlvest jäänud on...



Just täna, kaks aastat tagasi, kingiti mulle sada roosi. Sest armastus. Ja kuigi see on lõppenud, on ta ikkagi alles.

13 October 2017

Rõivaskandaal

Ühelt poolt näitavad "teaduslike instituutide" uurimused ja statistika, et u. 90% meestest petavad ja siis äkki tiritakse rahva ette kividega viskamiseks  see imeloom, kes vahele jäi oma positsiooni ja ülbuse tõttu.

Kõik kaagutavad, et issand jumal, kuidas küll nii ja vaene Luisa, ja meie küll ealeski nii ei tee ja õudne ahistaja.

Tegelikult saame kõik kirjeldusest aru, et tegemist oli suht tavapärase peosituatsiooniga. Ei, mehe selline  käitumine ei ole aktsepteeritav ja sellele oleks pidanud kohe järgnema vabandus samal õhtul või vähemalt järgmisel päevalgi. Vabandus koos arusaamisega, et midagi läks valesti. Aga ilmselt kustutas või hägustas joodud alkoholi kogus need piirid, millest üle astuti. Või kujutas härra ette end nii ülivõluvana, et ükski naine ei suuda talle vastu panna ja kargab rõõmust lakke, kui ta lähenemiskatseid teeb. Mistõttu ei tekkinudki seda häirekella ajus, et  "ou, kuule, läks vist vähe rappa see situatsioon." Ja kui lisada veel noorusest ja võimust tulenev ülbus siis saigi kompoti kokku.

Tubli "Katrin", et suu lahti tegi ja endale kindlaks jäi, et härral on üks vabandus võlgu jäänud. Ma kujutan ette et see polnud üldse lihtne teekond tal.  Aga okei, tekkinud ahistamissituatsioonis olid mõlemad  siiski suht võrdsed osapooled. Kuigi lühike seelik ei tähenda automaatselt vägistamiskutset, siis nii palju tarkust peaks naisel ikka olema, et valida, mis seltskonda ta selle lühikese seelikuga läheb. Ja mis hetkeni seal on ohutu viibida.

Aga samas. Ma olen lihtne lugeja, kes ammutab informatsiooni päevalehest ja delfist. Ilmselgelt võib mul pool lugu üldse puudu olla ja faktid olla moonutatud. Mul jääb üle ainult oma sisetunnet usaldada või ridade vahelt lugeda. Kõik loetud uudised ja eilset Kolmeraudset kokku pannes tegin järelduse, et vaene Rõivas ei saanud kuni EPL loo avaldamiseni aru, et ta oleks pääsenud inimliku vabandusega. Ta nagu üritas võimupositsioonilt ja poliitikuna seda asja vaiba alla lükata. Aga eile Kolmeraudses nägin siiski paar korda vilksatamas seda inimlikku kahetsust ja vabandust. Aga vat, kahjuks hiljavõitu.

Loo moraal: Ei, see pole see, et  - tee aga ära vahele jää. Moraal on minu arvates selline, et juhtub kõigil, et läheb käest ära. (Pean siiski silmas süütumaid versioone käperdamisest, mitte krim. karistust nõudvaid tegusid)  Peaaegu alati aga aitab normaalne vabandamine nii kohe kui võimalik. Kimp roose, väike kingitus, suur inimlik kahetsus.

Minu suur imetlus kuulub aga Luisale. Nagu mõni tähtsa välispoliitiku naine kohe. siivsas hallis kleidis, naeratavana oma tõprast abikaasa kätt hoidmas. Mina küll nii ei suudaks...vist. Ma lajataks ikka konkreetselt panniga mööda pead ja viskaks ukse taha sellise mehe. Nah... mul sellist vaja?


11 October 2017

Ma sõitsin Sajusaartele...



Mul jai FB feed´is see pilt silma ja ma vastasin omaette pea momentaalselt, et JAAAAAA!  (ei tea, mida see küll mu elu ja töö kohta ütleb) Jaa, ma võiks vabalt selles majas kuu aega ilma interneti ja telefonita elada. See raha-asi mind ei huvitagi. Andke mulle lihtsalt hunnik raamatuid, söögiraha ja see maja.

Järgneb kirjand:  Minu päevakava saarel

Tõusen hommikul ilma äratuskellata üles, mõnulen veel veits voodis, sirutan, ringutan ja naudin vaadet ning sooja briisi. Seejärel  hopsti redelist alla ja väike ujumistiir ning hommikusöök terrassil -  soovitavalt suussulavad croissantid, korralik kohv ja  kohalikud värsked puuviljad.

Siis oleks natuke asjalik, äkki on vaja poodi minna, saarel kõndida või vaatamisväärsustel seigelda. Füüsilisele aktiivsusele järgneb loomulikult lõunasöök kohalikest mereandidest ja siesta.  Pärastlõunane aeg on minu nahatüübi jaoks just ideaalne päevitada, raamatut lugeda ja supelda. Seda teengi. Kuni õhtusöögini. Löön end lille ja jalutan mõnda saarerestorani, kus võtan õhtusöögi kõrvale väikese veini ja naudin melu ja inimeste vaatlemist. Pisut veinisena, kuid täiesti adekvaatsena jõuan tagasi oma majakesse ja enne und loeksin veel natuke mõnda armastus (loe: erootilist) romaani.

Lõpetan oma päeva mõnusa une ja ilusa unenäoga.



Ma võiksin täiesti vabalt niimoodi kuu aega elada. Ja ma isegi ei kujutaks ette, millisest oma päevakava osast ma võiksin ära tüdineda. Söömisest? Raamatute lugemisest? Päevitamisest? Ujumisest? Seiklemisest? Pigem kahtlustan, et see kuu oleks kõige kiiremini lendav aeg mu elus :)

Loomulikult on tegemist lihtsalt minu fantaasiaga ja kuskile ma oma laste juurest ja kodumajapidamisest ei jookse.

Aga unistada ju ikka võib...


10 October 2017

Biitsepsid kasvavad...




Ma käisin laupäeval esimest korda täispikas bodypump trennis... Esmaspäeval ma ei saanud oma käsi sirgeks alla lasta vaid pidin neid ees hoidma, küünarnukist täisnurgas. Täna on mul selline tunne nagu ma oleks veoauto alla jäänud ja see oleks veel mõned korrad minust üle sõitnud.

Tundsin küll biitsepsite seti ajal, et mu kang on liiga raske aga ma ei viitsinud neid kettaid vahetama minna ja pingutasin kangelaslikult edasi. Kolm setti... Kuna kükke ja väljaasteid tegin sama raske kangiga siis neil lihastel pole häda midagi. Nüüd ma saan aru küll, mida nad vahetpidamata harjutuste blokkide vahepeal seal ketastega mehkeldasid :D

Vaat see on, kui lased algaja bodypumpi. Ma olen neid trenne alati peljanud millegipärast. Tunduvad liiga tehnilised ja spetsiifilised. Mistõttu oma 100-aastase trennikarjääri jooksul pole ma tahtnud kordagi neisse trennidesse minna.

Praegu aga olen kohati sundseisus. Mul on trenni jaoks mingi kindel aeg päevas, siis sellel ajal olev treening peab lihtsalt sobima. Või panen sobima. Olengi seetõttu mingites imelikes trennides tihtipeale käinud aga kõik on õnneks päris toredad olnud. Ka see kuradi pump.

Aga see minu keha on kuidagi nõrgavõitu ja valulik. Ei taha kõigega hästi kaasa tulla.

09 October 2017

Mulle ei meeldi psühholoogid

Mul on suht kehvad kogemused psühholoogide/psühhiaatritega.

Miks see mul äkki meelde tuli, sest lugesin juhtumisi uudist perverdist psühhiaatrist (LINK) Kelle õigustus/vabandus oma tegudele oli see, et patsient ei saanud aru, kui targad ja head tema meetodid tegelikult olid. Nagu midaasja?? Et kliendi kleit ja käitumine olid väljakutsuvad. Halloo?? Sa oled haritud psühhiaater, mitte suvaline oss tänavalt, kes võib ilusa naise järgi sülge tilgutada.

Loo kurbloolisus peitub selles, et depressioonis, stressis või muus mittetavapärases seisundis viibivad inimesed ei adu tihtipeale, kas asjad on õiged või valed.  Neil on see arusaamine veits nihkes. Psühholoogi/psühhiaatri juurde minemine on seega hiiglasliku usaldamise märk. Sa usaldad oma nõrga oleku kellegi kätesse ja loodad, et ta aitab sind.

Oma esimesel psühholoogi visiidil istusin ma umbes pool tundi kabineti ukse taga. Mind ei kutsutud sisse ega selgitatud viivitust. Mingi hetk ma tõusin lihtsalt püsti ja läksin ära. Sest mul oli kodus pisike beebi ja mu aeg oli piiratud. Mul jäi tollest toimumata visiidist ülimalt halb tunne sisse. Milline psühholoog laseb inimesel pool tundi ukse taga istuda??

Aastaid hiljem järgmisel korral sattusin tunnustatud meespsühholoogi juurde. Abielumuredega. Ta selgitas mulle kohe, et ma ise olen süüdi. Võibolla olingi ja ilmselt olingi. Aga ma kindlasti ei taha, et mu psühholoog poole valib ja mulle süüdistusega lajatab. Arvan milegipärast, et seda oleks saanud professionaalsemalt teha. Nüüd aga jäi mulje, et mehed hoiavad kokku. Astusin kabinetist välja süüdlasena.

Minu viimased psühhoterapeudi külastused said teoks Töötukassa toel. Kasutasin juhust töötu olemise ajal head ja kvaliteetset teenust saada. Oli väga tark ja tore naine. Konkreetne. Mulle meeldis. Meie viimasel kohtumisel ütles ta, et näeb enda ees täiesti tervet, tublit ja hakkamasaavat naist :) Ja nii see sel hetkel oligi. Kuni järgmiste jamadeni.

Need paar kogemust aga pigem välistavad edaspidi selle teenuse mu jaoks. Ja nüüd pervert-psühhiaatri lugu lugedes ei lähe ma iialgi enam mitte ühegi mees-spetsialisti juurde. Võib ju olla, et ma pole sattunud nö õigete psühholoogide juurde. Aga kui palju peaks mul jõudu ja iseloomu olema, et katsetada seni, kuni õige leian?

03 October 2017

Parlez-vous français?

Kohe hea on tunda, et see õudne kudemine hakkab ära lõppema ja eluvaim hakkab tasapisi sisse tulema :)

Mingid asjad on veel ripakil ja seni, kuni ma ei mõtle välja, mida nendega teha, las nad olla. Keskendun asjadele, mis liiguvad. Näiteks kaal. Tegin endale väikese šokiprojekti - "7 päeva/7 trenni". Lihtsalt, et vaadata, kas mu tahtejõud ja iseloom on alles. Alles, alles. Ühe väikese vangerduse tegin, sest ühel päeval polnud ei sobivat trenni ega lapsehoidjat. Aga järgmisel päeval tegin kaks trenni järjest, nii et numbriliselt kõik klapib.

Trenniprojekti lõpuks lubasin endale korraliku sauna-ja iluprotseduuride pühapäeva. Pole ju üldse paha idee päeval kell 2 saun sooja panna. Õhtul sai rahulikult telekast näosaadet vaadata. Kui ma olin oma saunad ja protseduurid ära teinud, siis oh seda imet - korraks tundsin ennast selle Vana Minana. Nooremana, enesekindlana, ilusana ja tegijana...

Esmaspäeval tulin tööle ja kui ma olin köögist kohvi võtnud, kõndisin meie koosolekuruumist mööda. Ja pidin oma kingade otsa koperdama.... Jäin lummatult ja üksisilmi vahtima meie kontori koosolekuruumis istuvat imeilusat, terava nina ja ilusate peente vuntsidega prantslasest audiitorit. Päriselt ka, ulmeilus mees. Nagu musketär. Mees ilmselt tundis, et ma jõllitan, tõstis aeglaselt pilgu, vaatas mulle otsa ja naeratas. Huhh..

Täna ta kõndis minust mööda ja ütles" Good morning!" Minu vastus kõlas umbes nagu "mmhhööömmmahah" Eks ma pean seda enesekindluse värki veits harjutama. Aga tore, et ilusad mehed minus jälle elevust tekitavad. Ja pole vaja mulle mingit "meeleheitel"- olemise diagnoosi panna.

Ma lähen nüüd google translaatori abil prantsuse keel  harjutama. Tu es belle.




29 September 2017

Armastada, mitte andestada

Ma kohtasin Tinderis ühte huvitavat tüüpi. Ilus, sportlik, seksikas, naljakas, ühesõnaga suht minu maitse. Ta arvas, et me võiks kohtuda ja üksteist "üle nuusutada".

Mul oli tema poolt ette pandud  õhtul kõigepealt sõbrannaga kinoplaan:


Lihtsalt kogun materjali teadustööks - kuidas ikkagi 40+ vanuses uus mees leida :D

Ei, tegelt oli mõnus meelelahutuslik film. Ja koht, kus ilus noor kutt andis küll lubaduse, kuid ei saanud aru, et lubadust tuleb täita ja naist ei jäeta üksi õhtusöögile. Eriti siis kui naine on end üles löönud. Sellise asja jaoks lihtsalt ei ole ühtegi arvestatavat vabandust. Naine valas paar pisarat ja otsustas, et see lugu on nüüd läbi.

Filmis on see võimalik. Päriselus otsib naine siiski tuhat vabandust ja õigustust mehele, kes alt vedas ja kuulab härda südamega mehe lubadusi nii enam mitte kunagi teha. Ja nii see elu siis käima hakkabki - mees annab lubaduse ja siis võtab tagasi, naine ootab, nutab, ootab, andestab. Järgmine ring.

Ma ütlesin huvipakkuvale kutile, et olen kino lõppedes see kell selles kohas ja mul on aega umbes 15 minutit. Kas ta oli seal? Kas ta vastas sõnumile? ...

Kõige tipuks lugesin täna Tikri postitust  tema uue armastatu kohta ja see oli ülimalt silmiavav selle koha pealt, kuidas asjad peaksid olema, kui mees hoolib. Et sellised asjad on tegelikult olemas. Päriselt.

Ma olen oma elus nii palju kordi andeks andnud, et limiit on täis.

26 September 2017

Valehäbita - minu uus Lelu(o)

Milleks mulle autoparandus, kui raha on võimalik kasutada hoopis nauditavamal moel... :)

Ilmselt teeb trenn seda kehaga, et tunned ennast palju elusamana, tundlikumana ja tahtvamana (just sellise sõna mõtlesingi praegu olukorra kirjelduseks välja). Minu teada pole seksialtimaid mehi, kui just kõiksugu sportlased - jalgpallurid, korvpallurid, bodybuilderid.

Tundsin äkki, et elus on midagi olulist, kuid vajalikku puudu. Üks sõbranna kiitis mulle messengeri tüdrukute vestlusringis Lelode kvaliteeti ja pealispinna siidisust. Pfft, oli mu esimene mõte. Mul oli kunagi 100 aastat tagasi, sel ajal muidugi täiesti ennekuulmatu asi, üks naturaalse välimusega kummine vibraator. Kork käis maha, patareid sisse ja olemas. See iidne relv on ammu igavike radadel ehk prügikasti heidetud.

Uurisin siis väheke seda Lelo-majandust ja oh sina imet, mis hinnad! Lausa jõhker. Aga mõte oli läinud juba liikuma. Tegin Google abiga korraliku uurimistöö ja sattusin täpselt õigel ajal Hotlipsi kaubamajja. (Null reklaami, kõik oma kuludega)  Õige aeg = soodukate aeg. 

Minu valikuks sai Lelo Soraya. Ma ei hakka siia konkreetset pilti panema, saab ise googeldada ja erinevaid arvustusi lugeda. Aga käsi südamel - SEE ASI ON OMA RAHA VÄÄRT!  Eks ma olen piisavalt snoob ka nüüd, et mingi paarikümne eurose suvadildoga ei viitsi jamada. Kui on olemas sellisel tasemel, luksuslik ja ilus disaini-ime. Nii ilus, et ma tegelt ka võtsin end kokku ja julgesin sellest siin kirjutada. Ja mitte patareidega vaid laadijaga. Selline on tänapäeva tehnika. 







25 September 2017

Olen kuhugi ära eksinud

Taaskord jäi koristamise käigus mulle pihku üks märkmik-päevik. 10-aasta tagune.

Mu elu oli täpselt samasugune kaos nagu praegu. Olin vaba, proovisin üht ja teist ja sain telefoni sõnumeid "ma armastan sind", mis ei tähendanud mitte kui midagi.

10 aastaga oleks ju ometi võinud targemaks saada, paremaks minna, rohkem saavutada? Aga ei. Või siis ongi okei, et 10 aastaste perioodide järgi pudeneb kogu senine elu su ümber tuhaks ja tuleb oma õppetundi uuesti alustada? Mitu sellist 10 aastast perioodi ma jaksan veel??

Hetkel ma vähemalt üritan uuele perioodile rind ees vastu minna. Teen hoolega trenni, langetan kaalu, hoolitsen kõikide väikeste tervismurede eest, millega siiani pole tegeleda viitsinud. Loen raamatuid, võtan oma AD-sid. Proovin suhelda ühe ja teisega. Aga see kõik tundub nii vale! Ma ei taha olla selles elu punktis, kus ma olen!

Need lihtsalt ei lähe omavahel kokku - asjad, mis on mu peas, südames ja reaalsuses. Mõistusega on asjad ühtemoodi, südames teistmoodi ja reaalsus näb välja hoopis kolmandat moodi. Ma olen eksinud sellesse segadusse ega oska endale ühtki teed eesmärgiks võtta. Kasutan automaatpilooti liigagi tihti ja siis on mul lihtsalt ülikahju raisatud ajast. Sest...

"Liig ruttu liha kõduneb ja aru kaob. Ning juhus elada ei ole kuigi sage. See õnn on üürike, mil süda rinnus taob."
          H. Runnel

Ning kuna asjad on minu kontrolli alt väljas siis külastavad mind liigagi tihti paanikahood. Need on üliväsitavad ja raskesti mööduvad. Pühapäeval just maadlesin ühega, lihtsalt ühest hetkest oli niiiii halb olla. Õnneks suutsin end klubisse venitustrenni vedada. Jumal tänatud! Esiteks sain ma täieliku eratreeningu, sest kedagi teist polnudki. Ainult mina ja treener. Tund aega korralikku venitamist ja keskendumist iseendale pani energia uuesti õigetpidi käima. Pärast trenni oli selline tunne nagu oleks mu käed ja jalad vähemalt meetri pikemad :) Täna aga olen täiesti haige igalt poolt, iga liigutus teeb valu. Kohe lähen broneerin mõne uue vägeva trenni.


Mu noor sugulane helistas mulle ükspäev ja teatas, et luges või kuulis kuskilt infot, et depressioonis inimesele tuleb regulaarselt helistada ja küsida kuidas tal läheb. Sel hetkel tundus see päris naljakas. Olin asjalik ja korralikult automaatpiloodil. Aga oma tõetera on siin sees küll. Ma jätan ise kõigile helistamata ja küsimata, sest ma olen täiesti veendunud, et mul pole kellegile midagi pakkuda. Olen mittekeegi ja ei tee midagi huvitavat. Ja mõtlen kogu aeg, kuidas kõigil teistel on, aga mina ei saa seda enam mitte kunagi. (isegi seda ainult kirjutades tuleb pisar silma). Taaskord jubeväsitavad, kontrollimatud ja destruktiivsed mõtted. Vahel saan õnneks neilt sabast kinni ja suudan endale öelda, et "kule stopp! midaassja."


Mida ma saaks veel enda heaks teha, et kaosest pääseda? Mõtteid?

18 September 2017

Kullast süda

Ma näen viimasel ajal kirevaid unenägusid, mida ma tavaliselt hommikul enam ei mäleta, ja huvitavaid une-eelseid kujutisi. Teate küll, just sel hetkel kui hakkad nagu magama jääma aga samas veel mõte töötab. Vat sel hetkel nägin ma sellises suures hallis pimeduses ühte kuldset südant, mille küljes oli pikk kuldne traat. See pikk kuldne traat kadus pimedusse ning ma ei näinud, mis seal oli, kuid olin üpris kindel, et seal traadi otsas on teine süda...

Ärkasin hommikul üles ja mõtlesin end haigeks, et mida see pilt tähendada võis. Kellegi käest ei julge otse küsida ka või siis arutada, peavad veits peast imelikuks. Võtsin arvuti lahti ja guugeldasin  "süda kuldne niit" :D

Õnneks mul üks sõbranna siiski on, kellega ma selliseid teemasid arutada saan. Seepärast kirjutasin talle lühikokkuvõtte ja küsisin ta esmaemotsiooni. See oli totaalselt teistsugune kui mu enda emotsioon ja pani mõtlema. Selge on see, et sellel pildil on tähendus ja selles suhtes tuleb midagi ette võtta. Üks variant on katkestada see ühendus...

Aga ma ei taha seda teha.

11 September 2017

Ehe näide, kuidas ma pidevalt Elu Võimalustest mööda vaatan...

Meie väike linnaosa pidas nädalavahetusel hoovikohvikute päeva. Panime meiegi ärksamate naabrinaistega pead kokku ja lõime kohviku uksed lahti.

Päev möödus kiirelt, letid tühjenesid hoogsalt ja saabuski hetk valada välja viimane supiports. Kuna supp oli minu jagu ja tehtud,  siis käisin teda vahetpidamata segamas ja sättimas ja kuumust kontrollimas. Vaatasin, et viimane ports oleks pisut napiks jäänud, käisin tõin oma köögist paar kulbitäit lisa. Ühesõnaga sehkendasin seal poti ja supiga kui ligi astus härrasmees, kes teatas, et ta võtaks selle viimase portsu suppi.  Valasin talle siis kenasti selle kaussi ja kõik ikka korralikult kaasa, mis potipõhjas oli. Onu teatas, et tal golfimängimisest läks kõht väga tühjaks... Mina, et palun, siin on supp, siin hapukoor ja siin viimane roheline sibul. Onu oli üksi.

Pärast õhtul alles plahvatas :D  Üksik härrasmees, golf, üritab suhelda - vaba ja rikas!! Oeh, ma vist ei vaadanud talle otsagi. Kuidas ma ometi nii hooletu olin :)


07 September 2017

Autoremont ja hallid juuksed

Kuradi autorisu vedas alt. Sidur kukkus kärsates küljest ära. Ohh, ma ei kannata autoparandusega seotud probleeme. Sain mitu salku halle juukseid juurde. Kusjuures reaalsuses sujus asi üpris normaalselt - töölt sain tasuta asendusauto, kolleegid andsid kiire ja korraliku töömehe numbri ning aitasid auto kohale viia. Mida küll kahjuks keegi ei aidanud - remondi eest maksta :(  Selle raha eest oleks ma võinud peaaegu 10 Shiseido pingutavat ja vananemisvastast kreem-maski osta! Nüüd ma ei raatsi ühte purgikestki osta.

Ütlesin meie müügipoistele, et halloo, mul on vaja võimalikult uut, ilusat, emotsiooniga ja automaatkastiga autot, max liisingusumma 100 EUR. Mina küll aru ei saa, miks nad naerma hakkasid.... Leidsid mulle ühe Jetta. Selle polnud muud viga, kui et ta oli aasta vanem ja hinnalt kallim kui mu õe äsjaostetud auto. See ei lähe mitte.

Tubli autoparandaja tegi aga auto nii ilusti korda, et nüüd sõidan nagu uuega. Summuti ei plärise, tagatuled põlevad, sidur ei kärssa enam. Tea, kas mul ongi nüüd ikka seda uut autot vaja.

On.


.

24 August 2017

Kui ei ole...

Nägin taaskord, viimasel ajal isegi üpris sagedasti, erootilist unenägu. See on peenelt öeldes seksi nägemine unes, mida-kus-ja kellega, need detailid jätad igaks juhuks enda teada, niigi on teema piisavalt delikaatne.

Võtsin kätte ja guugeldasin, et mida imet võiks küll unes seksi nägemine tähendada? Äkki küllust või lakkamatut õnne või veel midagi toredat. Poole guugeldamise pealt muidugi taipasin oma lollust :D Mida muud see seksi unesnägemine ikka tähendab, kui et teda pole lihtsalt kaua olnud ja tahestahtmata tekib alateadvuses selline väike igatsus ja soov. Kui teadveloleku ajal suudad selle soovi maha suruda siis alateadvusest ujub ta lihtsalt une ajal välja.

Kusjuures ilmaolek või soovi mahasurumine ei olegi nii piinavad, kui nad võibolla kõlavad. Suvalise üheöösuhte järgi tormamist ei pea vajalikuks, klubist/pidudelt lantimist samuti mitte. Tinderi abielumehed ei tõmba ja musta märkmikku booty call- nimedega mul ka pole.

Olen silmanud Perekoolis teemasid, a'la "Kust saab 40+ üksik naine seksi" , kus kõige eredam soovitus oli selline:

Kõige kindlam soovitus teemaalgatajale seksi saamiseks on külastada sex-poodi ja osta omale silikoonist mängusõber (dildo). Päris ausalt. Milleks mingite meheludridega mässata, kui saab ka ilma eriliste lisapingutusteta. Lisaks veel see, et mänguasjaga on seks 24/7 kogu aeg käepärast. See pole tänapäeval mingi tabu, pigem hea võimalus naistele, kellel meest ei ole, ei jätku või pole asja. Mõtle sellele. Lisaks ka see, et pole kartust mingit paha haigust omale külge saada. Enne valiksin justnimelt silikoonist dildo, kui mingi suvalise sugutäku kusagilt portaalist.

Raibe, ja mina just viskasin oma mänguasja ära seetõttu, et kodus oli mees olemas.

Aga noh, tegelikult on need unenäod siiski toredad ja armsad. Ja kuna siiani on mulle kõik mehed lihtsalt sülle kukkunud, ilma erilisi pingutusi läbi viimata, siis ei näe põhjust ka praegu meeleheitlikuks rapsimiseks suvalise sugutäku leidmiseks.

Pühendan parem hetkel kogu tähelepanu endale, teen natuke trenni, loen raamatuid, katsun tööl asjadega järjele saada ja hoolitsen oma laste ja kodu eest. Küll siis laabuvad ka muud eluvaldkonnad.



23 August 2017

Higista nagu siga, et välja näha nagu rebane

Kurat. Õigust räägivad, et sport ja trenniskäimine annavad energiat juurde. Kas teate? Annabki!
Täiesti sürreaalne värk. Oled tööpäevast väsinud, vead end trenni, higistad nagu loom, komberdad viimase jõuraasukesega riietusruumi, käid duši all ära ja vualaa! - täiesti uus inimene. Täis värskust ja energiat ning valmis maailma vallutama.

Kui ma omale uuesti spordiklubi kaardi tegin, nägin konto ajaloost, et minu viimane trenn seal klubis jäi 2012.a. oktoobrisse. Mõneti arusaadav ka, sest 2013.a alguses sündis mul pojaraasuke. Aga kokku ligi 5-aastane vahe pole siiski vabandatav. Eriti kui selle aja jooksul on lisandunud 20 kg ülekaalu.

Vähemalt liigub kaal siiski sinnapoole kuhu ma tahan, 8 asemel on esimene number 7. Aga ma alles alustasin ka. Võtsin ikka väga pikalt hoogu ja sugereerisin ennast aga õige klõps käis ära alles nüüd.




Klõpsuga tuli kaasa teinegi klõps - dramaatiline juuksevärvi muudatus. Mida muud naised ikka teevad, kui uued energiad liikvele lähevad. Aga noh dramaatilisusest on asi siiski kaugel, sest ma olen vahelduva eduga kogu aeg brünett-blond-brünett-blond-brünett. Seekord olin blond u. 3 aastat, enne seda pea 10 aastat tume.  Õnneks suutsin üllatada vähemalt töökaaslasi. Kauaaegsematele tuttavatele pole see ilmselt mingi üllatus. Minu pikaajaline juuksurgi ütles pärast juuste kuivatamist, et heh, poleks nagu blond olnudki vahepeal.

Nii et peaaegu uus inimene :)





16 August 2017

Oleks ometi ilmsi nii nagu unes

Ma nägin sind täna öösel unes. Tegelesin millegi asjalikuga, mingi koosoleku korraldamisega ja äkki sa jooksid minu juurde. Säravil silmil. Jooksid ja haarasid mu ümbert kinni, meenutasid natuke õhinas kutsikat oma ülevoolavas rõõmus. Sa ütlesid, et... ehh, ma ei mäletagi enam täpselt. Midagi stiilis, et sa oled aru saanud, sa armastad mind ja sa tahad minuga igavesti olla.
Mäletan oma nõutut ja hämmingus ilmet ja kartust kohe sama suurt rõõmu tunda. 
Ma hoidsin sind ja olin ühtaegu segaduses, rõõmus, nõutu, üritasin olla ka asjalik, et ikkagi töö pooleli ju.
Ja kui sa siis lahkusid, tabas mind joovastav õnnetunne. Ma tahtsin kohe kõigile rääkida meist. Me kallistasime igal hetkel, kui sa mu läheduses olid, nagu üritades kaotatut tagasi teha. Kõik oli järsku loomulik ja vaba ja just nii nagu ta olekski pidanud kogu aeg olema. Nagu sina ja mina oleks pidanud kokku kuuluma algusest peale...

* mul on komme kirjutada nendest emotsioonidest, mis mu sisse ära ei mahu, pooleksmurtud A4 lehele. Enamus neid lugudest on suht segased ja katkendlikud, sisaldades palju küsimusi nagu Miks?? Oh, miks? ja erinevaid vandesõnu oma lolluse pihta. Sahtlite koristamise käigus leidsin selle jutuga lehe. Ja see unenägu oleks nagu eile olnud, ma mäletan seda...

08 August 2017

...

Ma olen kõva häälega nutta röökinud kuni hüsteeriani aga miski ei aidanud.
Ma öösel aknast välja vaadates hääletult pisaraid valanud ja sosinal palunud, et kõik muutuks.
Ma olen nutnud oma voodis  lakke vahtides nii, et pisarad jooksevad kõrva.
Ma olen nutnud autos sõites nii, et ripsmetušš voolab silma ja hea, et ma siis avariid pole põhjustanud.

See valu, mis mind niimoodi nutma paneb on suisa hingekinnipanev. Selline tunne, et ei saa hingata enam, kõik valutab, süda valutab, kopsud valutavad, pea valutab ja kõht ka valutab.

Miks peab elus olema asju, mis niimoodi nutma panevad?

14 July 2017

Karm, tätoveeritud mutt



Mul on käe siseküljele tätoveeritud kaks sõna ühest Dima Bilani loost. Kui mu pojaraasuke üks kord küsis, mis sinna kirjutatud on, siis ma vastasin talle, et seal on kirjas: "Emme armastab sind kõige rohkem maailmas".

Tegelikult on sinna vene keeles kirjutatud "Leida sind". Kui Taturin seda tätoveerima hakkas, siis ta naeris tükk aega ja küsis, kas ma ei tahaks sinna kirjutada ka näiteks "leida triikraud" vms. Ei tahtnud :)

Need kaks sõna tähendavad minu jaoks palju. Ja ku see idee mulle pähe tuli siis ma teadsin kohe - see on õige asi. Ja ma tunnen nii siiamaani.

Aga nagu nad ütlevad, ühe tätoveeringu tegemine tähendab ka teise ja kolmanda jne tätoveeringu tegemist. Ja märkamatult ongi pool keha tätoveeringutega kaetud. See on sõltuvus. Nüüd ongi saabunud see hetk, kui mina tahan ka oma käel olevaid sõnu millegagi täiendada. Aga hetkel pole veel pähe tulnud õiget asja. Tean, et see peab olema ilus, naiselik ja värviline. Et kui ma seda vaatan siis ainult imetlusega.

Nüüd mul ongi kerge ärevus hinges. Ma tean, et ma tahan ja ma tean, kelle juurde ma minna tahan. Ootan põnevusega, millal mulle see õige pilt pähe tuleb.

28 June 2017

Üle 100 aasta spas - V spas

Miski ei tekita minus rohkem elevust ja uudishimu kui uue spa avamine. Isegi kui ta asub Tartus, Mis ei ole minu lemmiklinnade TOP-is.

Pilt vSpa kodulehelt

Hoidsin ennast jooksvalt kursis avamisjärgsete etteheidete, kriitika ja hinnaskaalaga. Varitsesin nö õiget hetke. Ja siis äkki oskas V spa  ühe reklaamiga täpselt õigele nupule vajutada. Idee oli selles, et veeda jaanipäev hubasemalt kui see traditsiooniline 10- kraadine jaaniõhtu. Jumal kuidas see mind kõnetas. Ma nii ei tahtnud kuskile külmetama minna aga kodus ja Tallinnas ka nagu passida ei tahtnud. Mõeldud- tehtud, superior tuba broneeritud läbi Booking. com-i, et jääks ikka taganemisvõimalus ka. Hinnaklass nagu ikka - kallimapoolne.

Kuna mul on saanud juba traditsiooniks pikemaid seiklusi ette võtta mõne ülimugava automaatkastiga tutika autoga siis rendipoiste (LINK) käest sain taaskord abi uue Ford Mondeo näol.

Ford mondeo - suht hea sõiduriist

Sõidumugavust jätkus aga edevust jäi suts väheks :)

Tartu tee on mul pähe kulunud pärast 5-aastast ülikoolistaaži. Ja ma isegi ei oska öelda, miks see linn mulle hingelähedaseks pole saanud. Tartusse jõudes oli linn inimestest ja autodest suht tühi. Küllap kõik on Pühajärvele põrutanud, mõtlesin ma endamisi. Mõnes mõttes oli päris hea, et autosid oli vähe, sest V spa leidmine esimese korraga polnudki nii lihtne ja tegin ikka kaks tiiru ümber Kvartali, enne kui julgesin parkimismajja sisse sõita ja voila - leidsingi kohe hotelli sissepääsu. On olnud kuulda nurinat, et sisseregistreerimine kell 16.00 on veits liiga hiline inimeste meelest aga mina olen kogenud, et võimalusel saab ka juba kella 2-3 paiku sisse, kui kenasti küsida ja tuba on korras.

Vastuvõtu neiude selja taga on väga lahe ja zen mullisein, seda võibki jääda vahtima :)  Ja see hõivas tükiks ajaks ka lapse tähelepanu.  Superior tuba oli minu meelest väga ilus, paljuski ebapraktiline aga siiski - ilus!

Tuba hotellis

Vaade aknast oli nukker. Ma nägin seda koledat vana maja, mis mulle juba ülikooli ajal ei meeldinud. Aga kui just aknast välja ei vaadanud siis oli kõik väga kaunis, nii et hing lausa puhkas. Kuna ma olin lapsele spad ja ujumist lubanud siis polnudki muud teha kui ujumisrõivad selga ja minekut. V spas olid väga lahedad hommikumantlid, sellised dressiriide moodi ja kapuutsiga. Lapse oma toodi küll alles küsimise peale aga ma ei tihkaks selle peale pahandada, et see meid juba toas ees ei oodanud.

Spasse sisenedes selgus, et polnudki kõik inimesed Pühajärvele sõitnud, vaid olid hoopis vspasse tulnud. Kui ma isegi algul kartsin, et olen ainus loll siis selgus, et siiski mitte ja terve maja oli välja müüdud. Samas hajus see rahvas kenasti spa peale ära ja sellist tunnet küll ei olnud, et ujuks inimsupis või et sauna ei mahuks. Spas oli suur bassein erinevate mullialadega ja voolubasseiniga. Siis oli sobiva sügavusega laste bassein, hulgaliselt mullivannikesi, see külma-kuuma basseini vahet  ja kividel kõndimise koht, aurusaun, aroomisaun ja midagi veel ja siis veel eraldi tasu eest saunamaailm. Kõik vajalik oli ühesõnaga olemas. Ette võiks heita ainult seda, et põrandad on ülilibedad. Lapsel õnnestus kukkuda ka siis, kui ta isegi ei jooksnud. Väikseid kukkumisi oli näha siin ja seal ja ma isegi libisesin paar korda.

Pärast ujumist vaatasime, et väljas veel soe ja päikseline ning käisime väheke Raadil ja ERMi juures seiklemas. Ööuni hotellivoodis oli väga kosutav. Tõeliselt mõnus voodi oli. Hommikusöögi ajal oli taaskord näha seda majatäit rahvast, mis tähendas seda, et ruumi ei jätkunud. Hommikusöök ise oli piisav, maitsev ja šampanjast ma ei hakka rääkimagi.

Muide, meie oleme need külalised, kes ei suuda lahkuda täpselt kell 12. Tõepoolest, vabandage! Sest esiteks on vaja kaua magada, siis on vaja pikalt hommikust süüa ja siis on ju vaja veel tunnike spas olla ja viimast võtta. Tavaliselt suudan koti kokku pakkida kella poole 1ks, just sobivalt selleks ajaks kui alt vastuvõtulaud tuppa helistab ja küsib, kaua meil veel läheb.

Oma Tartu seikluse lõpetasime AHHAA keskuses, mis oli imekombel 24. juunil avatud ja otse loomulikult - rahvast pungil täis. Aga jälle - suur maja, palju nurki, kõik mahtusid ära. Enne koduteele minekut veel väike McDonaldsi eine (ka üle 100 aasta) ja suund Tallinnasse.

Mis ma kokkuvõtteks ütleksin - Vspa on täiesti arvestatava interjööri ja spaga koht, oma hinda väärt. Kui nad nüüd nende libedate spa põrandatega midagi ette võtaks ja ehk mõned lisateeviidad paigaldaks, sest spa asukoht on ikka päris hästi ära peidetud.


*Ma pole mitte kelleltki sentigi saanud, kõik on minu isikliku kulu ja kirjadega :) 

27 June 2017

Raha tuleb, raha läheb



Mul tuli täna äkki oma viimaseid 5-euroseid lehvitades ja ära kulutades meelde, et lugesin hiljuti Mai-Liisi lugu sellest, kuidas enne kuu lõppu raha otsa saab (LINK)  Minu viimased 10 eurot läksid täna näiteks nõukaaegse esmaabi karbi ja Karu Aabitsa peale. Esmaabikarp  oli nö investeering ja läheb kohe internetipoodi müüki. Aabits on lapsele tähtede õppimiseks. Veel on mul vaja osta.eest paar asja välja osta aga hetkel pole nende jaoks ressurssi, õnneks on müüja väga tore ja mina juba vana klient. Sellega seoses tuli mul äkki vana lugu meelde, kuidas ma oma Superkangelasega kunagi riidlesin - et perel raha otsas ja tema surfab osta.ee-s ja sebib mingeid asju sealt endale. Et kurat, enne vaja arved maksta ja siis alles šoppama hakata. A mis ma ise nüüd parem olen, mõtlesin äkki :)

"Raha otsas" on minu jaoks täiesti normaalne eluolukord. Tihti juhtub lausa nii, et keset kuud ja peale arvete ära  maksmist ongi konto praktiliselt nullis. Ja siis hakkab peale üks Suur Leiutamine, kust raha juurde saada. Näide elust: leidsin sekkarist kvaliteetse ja kaasaegse käekoti, maksin 5 eurot, müüsin selle maha 35 euroga. Vaat selline viru ärikas olen :D

Sääste mul pole. Lihtsalt pole, mida säästa. Täna hakkasin korralikuks ja avasin pangas kogumishoiuse. Kandsin sinna täpselt 49 senti...

Samas, lapsed on söönud ja riided seljas, lastekaitset informeerima ei pea. Peaaegu kõik arved on makstud ja Telia TV töötab. Juuksuris ja tehniku juures käin iga kuu, need on mu elutähtsaimad kulutused. Vahel käin restoranis ja kinos ka, kuid pigem eelistan kodus süüa ja juua ja filme vaadata. Raamatud tulevad peaasjalikult raamatukogust. Reiside pealt olen täiesti kokku tõmmanud - noh, Soome, Läti ja Rootsi ei lähe reiside alla :) Veits murekoht on garderoob - tööl peab siiski viisakas välja nägema, eriti kui arvestada, et ma ei teeni just väikest palka. Samas riiete peale kulutamine on no niii mõttetu.

Mille peale mul siis kulub? Ma ei saagi niimoodi üheselt kokku võtta, sest mul kulub iga kuu erinevatele asjadele. See kuu näiteks maksin natuke võlga, käisin kaardimoori juures ja siis jaanipidustuste ajal V-spas. Eelmine kuu oli üle pika aja üks soojamaa puhkusereis ja üks Rootsi-reis.

Aga ma ei nimeta ennast iialgi halvaks majandajaks. Lausa vastupidi! Leian, et ma olen supermajandaja. Ma saan hakkama. Isegi kui ma pean kombineerima ühelt kontolt 2 eurot teisele kontole, kus on 3 eurot lihtsalt sellepärast, et saaks 5 eurot automaadist välja võtta. 5 euro eest saab korraliku toidupoekäigu teha küll.

Minu jaoks on raha energia, las lennata. Iga kell kulutan enne emotsioonide saamiseks või emotsiooniostude peale. Ja olgem ausad, kui vahepeal on ikka täisroti elu siis selleks, et end taas täisväärtusliku inimesena tunda, on lihtsalt vaja mõned kümned või isegi sajad lendu lasta. Mina lasen rahaenergial vabalt voolata, küll tuleb juurde õigel hetkel. Siiani on tulnud ka. Otse loomulikult võiks raha palju rohkem olla, alati võiks kõike rohkem olla. Aga heaks eluks on mul piisavalt. Vähemalt täna.




20 June 2017

Piinlik lugu küll :)

Me oleme pisipoisiga mõned hommikud sisse maganud. Noh nii, et ma tean, et mul ülemust tööl pole ja seetõttu magan pisut kauem ja pisipoiss norskab ka magusalt. Suvine periood kah. Küll hiljem teen oma töö järgi. Mul pole mingit kellaajalist vastuvõttu. Igatahes venitame me end 9 ja poole 10 vahel lasteaeda ja tööle ja jätkame juba oma päeva tavapärases rütmis.

Täna aga vaatas lasteaia söögitädi mulle niimoodi uurivalt ja pikalt otsa ja küsis, et "Mis töökoht see on, mis niimoodi sisse magada ja hilineda lubab?"

Ma kohe hakkasin muretsema, et issake, mida ta ometi minust arvab. Et ma joon õhtuti end täis ja magan hommikul sisse? Et ma ei käigi tööl? Või et mida ma nüüd valesti tegin?

Ma ei saa ju talle öelda, et ma loen öösel kella 2-ni erootilisi armastusromaane ja just sellepärast ei jaksa vahel üles tõusta :D

16 June 2017

Organism läikima!

Traditsioone ja sümboleid armastav inimene nagu ma olen, meeldib mulle hirmsasti näiteks vana aasta kokku võtta mingi huvitava tegevusega - no näiteks meemassaaž üle kogu keha. Sümboolne ju- kõik vana kehast välja. Uut aastat meeldib mulle alustada puhtale lehele kirjutatud plaanidega. Ja siis meeldib mulle sünnipäevi ja uut eluaastat enda jaoks mingi isikliku tegevusega tähistada.

Pole endiselt mingi saladus, et maadlen juba aastaid stressi ja depressiooniga ja sellega kurnan oma vaest organismi päris korralikult.  Seetõttu paningi kõigepealt uueaastalubadusena kirja, et see 40+ väsinud ja energiast tühjaks voolanud naine peab aasta pärast välja nägema nagu 30+ särav ja energiast pakatav amatsoon!

Kuna minu aegade halvim vorm sai tõestatud selle aasta Maijooksul siis otsustasin oma uut eluaastat tähistada Benu apteegis kehakoostiseraporti tegemisega (LINK). Tahtsin kõik need koledad numbrid salvestada ja siis juba edaspidi neid enam mitte näha. Rasvaprotsent :( Kehakaal :(  Vistseraalne rasv :( Mis aga oli mulle suureks üllatuseks - suur lihasmass! Üle poole minu kehakaalust! Nagu hurrrraaaa!!

Halvaks üllatajaks oli keha veesisaldus, mis oli alla normi. Olen ennast suht veejoojaks pidanud. Tuleb välja aga, et see nii polegi. Tõin omale töö juurde pudeli lauale ja nüüd joon päevas 2 liitrit.

Veejoomine läheb küllaltki vaevaliselt,  pidev pissilejooksmine on juba täiega ära tüüdanud ja nüüd pärast kolme päevast veejoomise pingutust hakkas pea ka valutama. Õigemini tuikama ebameeldivalt.

Vaatame, kas see on loodetavasti mööduv kõrvalnähe või nagu kolleegid hoiatasid, pigem šokk organismile. Et poleks tohtinud päevapealt vee kogust nii suureks tõsta, vaid oleks pidanud tasa ja targu toimetama.



Varsti peaks kohale saabuma ka tellitud ränivetika pulber (LINK), mida toitumisnõustaja Liis Orav soojalt soovitab. Ehk et läheb suuremat sorti organismi puhastuseks. Nagu näha, aitab mulle stressist ja sellega kaasnevatest jamadest. Aeg on pekid seljast heita ja organism läikima lüüa :)

Siis võib loota, et sisemine ilu kiirgab ka väljapoole ja äkki torkab silma mõnele ilusale mehekandidaadile :D 

15 June 2017

Mida teeb naine oma viimase raha eest...?

Kui kolmelt kaardilt kõik raha kokku kraapida siis saab see naine viimase raha eest juuksurisse minna!

Tukk on juba nädalaid üle silmade, blondi väljakasv on varsti hullem kui "Pilvede all" Piretil vahepeal. Samas teisest küljest õde ei saanud arugi, et midagi väga hullusti oleks, arvas hoopis, et olen just värskelt juuksuris käinud ja endale uue tuka stiliseerinud.

Tegelt saab päris viimase raha eest veel uue ripsmetuši ka osta.

Mõtlesin, et lükkan oma juuksuriskäiku veelgi edasi, arved vajavad maksta ja nii edasi. Aga siis tuli sõbrannaga juttu, et varsti kohtume ja ma äkki tundsin põletavat häbitunnet, et pean kohtumisele saabuma väljakasvanud juuksevärvi ja tukaga. Ütle nüüd seda naiste aru ja loogikat, eksole.

Üldse kipub mul viimane raha minema reeglina täiesti ebamõistlikesse kohtadesse: Rootsi kruiisile, spaasse, kaardimoorile -  sry, tegelt on Kirsti Timmeri kohta kaardimoor öelda väga vale :D

Nende pisut arulagedate kulutuste loogika on aga selles, et ma väga tahan ja vajan just SEDA asja. Kui mina tahan juuksuri juurde minna, siis mina tean, et see maksab just nii palju ja see ressurss tuleb lihtsalt kuskilt võtta. Sest mina tahan minna ja kõik. Ma ei otsi odavamat juuksurit või ei lõika ega värvi ise.

Kellele aga jäi silma minu kaardimoori vihje siis Kirsti on tõeliselt lahe ja sõbralik inimene ja julgen öelda, et temaga veedetud tunnike rikastas minu elu ja andis juurde kogemuse, mida mäletada. Mis ta mulle rääkis, jääb muidugi enamuses ainult minu enda teada, sest nagu ka Kirsti ütles, kaardid ei ütle nagu on ja tuleb, vaid nad näitavad võimalusi. Vähemalt on mul valikuid :)

22 May 2017

Kaalublogi: Maijooks ja sünnipäev


Selja taha jäi nädalavahetus koos Eesti suurima naisteürituse, juubelihõngulise Maijooksu ja enda isikliku sünnipäeva tähistamisega.  Täna istun kontoris ja nö lakun nädalavahetuse haavu :)

Kuigi öeldakse, et ümmargune on ka vorm siis pagan, kui raske oli seda 80+ kg vormi 7 kilomeetrit järgi vedada, et finišini jõuda. Kui algul üritasin pisutki sörkida siis suurte kannatuste järgselt 1 km silti alles näha oli ülimalt traumeeriv. Mina oma kujutlustes olin juba vähemalt pool maad läbi pingutanud. 2 km posti saabudes olid mul kannal villid, sest tossud hakkasid hõõruma. 3 kilomeetril  leidsin õnneks medabi, kes ulatas nii hädavajalikud plaastrid ja saabus ka kauaoodatud joogipunkt. Janu vaevas ausalt öeldes juba stardist saadik… 

Edasi läks ainult allamäge ja seda mitte maastikulises mõttes. Väsisin, higistasin, kõik kohad valutasid, välja arvatud plaasterdatud kannad. Päike paistis lagipähe ja kogu elu oli üks suur hädaorg. Tegin siiski vaprat nägu, hoidsin tempot ja üritasin sõbrannadega muretult vestelda.

Finišijoone ületasin sörkides. Viimase pingutusega. Medali kaela saades valdasid mind kahetised tunded – mõnes mõttes olin selle ära teeninud ja samas kohe üldse mitte medalitväärt saavutus.

Samas Lauluväljakul sain kätte oma esimese sünnipäevakingituse – uued moodsad Nike jooksutossud Sportlandi outletist. Superteenindus ja väga mõistlikud hinnad! Nii et kohe kui mu vaesed ärahõõrutud kannad on ära paranenud, lähme koos õue.

Oma sünnipäeva tähistasin samuti see aasta veidi teistmoodi – köögiviljadega laual, joogaharjutustega ja täiesti alkoholivabalt. Muidu oli tore ja lõbus aga eelmise päeva jooksukannatused andsid igast otsast tunda, kere ei pääsenud painduma ja protestis vastu kõikidele harjutustele. Õnneks ei saanud ma oma stressi söögiga leevendada 🙂  Õigemini sain – porgandite, paprika, rediste, kurkide ja tomatitega.

Aga saagu nüüd kogu see kannatuste rada lõpu uue eluaasta eel ja alaku järgmine eluaasta palju tervislikuma ja liikuvamana. Muidu pean varsti sinna TLC ülakaaluliste  saatesse kobima. Vähemalt 15 kg on vaja maha võtta. Võib ka rohkem…

"Sa pead oma toitumise ja elu korda saama."  ütleb Sunny Griffin,üks esimesi supermodelle 60ndatel, maailma kõige kõrgemini tasustatud modell ning üle 40 aasta söönud peamiselt toortoitu.

11 May 2017

Meheotsingud... vist ikka mitte

Ülemused sõitsid kõik eile ära ja mina lugesin täna tööl rahumeeli hommikukohvi kõrvale Malluka  meheleidmise postituse kommentaare, kus kõik kirjutasid, kust ja kuidas nad oma mehed üldse leidsid.

Ei saa üldse salata, et olen ka mõned korrad mõelnud teemale, kust leida uus mees. Aga mitte põhjalikult. Või tõsiselt. Või äkki ma ikkagi ei tahagi enam kedagi. Või ma võin ju mõelda ennast halliks aga juhtub ikka see, mis juhtuma peab ja reeglina ootamatult. Kui juhtub. Ja kui ei juhtu siis tegelikult mul on Suur Armastus juba olnud ka ja kellele neid ikka mitu tükki elu jooksul jagatakse.

Olen umbes kolm korda, tavaliselt reede õhtuti, tõmmanud endale telefoni Tinderi ja siis oma konto jälle ära kustutanud. Tahtsin seal lihtsalt suhelda ja vaadata, mis mehed üldse nö turul on. Aga kui avastasin ennast mehi peamiselt välimuse järgi hindamast ja neid mingite pisidetailide pärast swipe-leftimas siis see ei tundunud päris okei. Või siis jõudsin isegi suhtlemiseni aga see kogu värk tundus nii hale, et kustutasin end praktiliselt poole vestluse pealt lihtsalt ära.

Mu töökaaslased on enamuses mehed ja kõik väga toredad. Ja suhelda on nendega superlahe. Aga neil on üks suur viga - nad kõik on umbes 10-15 aastat nooremad! Eriti meeldib mulle üks nunnu noormees. Temaga on hea lobiseda ja tema lai naeratus on nii soe ja armas.

A no ma ei ole ju Alla Pugatšova või Evelin Samuel, et ma suudaks oma ilu ja kuulsuse najal ära händlida 15 aastat noorema mehe. Nagu ei-ei-ei, EI.




Just hetk tagasi saatsi see noormees mulle FB-sse sõbrakutse...

10 May 2017

Teile teadmiseks: EBA 2017



Ma siin mõtlesin, et nüüd kus ma olen juba üle 10 aasta bloginud siis ma ju ometi võiksin natuke kandideerida. Et tähistan veidi oma blogikümnendit ja panen ennast kirja. Mitte et ma loodaks mõnele auhinnalisele kohale tulla aga selleks, et ma ei saaks ainult ühte häält (enda oma :) ) siis võiksid ka mu truud ja ustavad lugejad kaaluda minu poolt hääletamist.

Kandideerin eluliste blogide nimekirjas ja hääletada saab siin:

http://eba.marimell.eu/


09 May 2017

Kultuurne: "Meeste kodu" Ugalas

Juhtun teatrisse tavaliselt siis, kui keegi tuttav/kolleeg broneerib suurema hulga pileteid ja pakub neid siis teistele. Seekord organiseeriti mu töökohast reis täis bussiga Viljandi vastremonditud "Ugalasse" vaatama komöödiat "Meeste kodu".




Vaatasin seda organisatoorset e-maili natuke mõtlikult - kaaslast mul pole ja googeldades selgus ka, et teatritükk on suht sisu- ja ajuvaba. Otsustasin, et las ta seekord siis jääb...

Puhtjuhuslikult aga tuli sõbrannadega juttu sellest teatrireisist, mõtlesime aga miks mitte? Mugav buss, ilus linn ja vähekäidud teater. No hea küll, mõeldud-tehtud, natuke naeru kulub ikka marjaks ära.

Ma pikalt ei hakkaks etendusest rääkima, see on kavas juba 2011. aastast ning googel on arvustusi äärest-ääreni täis. Mis mind aga imestama paneb, on inimeste reaktsioon või arusaamine sellest etendustest. See on nagu NIIIII erinev. Nagu inimesed polekski ühte ja sama tükki vaadanud. Ühtedel on piinlik vaadata, kuna näitlejad nö eksivad tekstiga, teisi häirib labasus ja sügavmõttelisuse puudus, kolmandat tahtsid midagi tõsisemat näha.

Minu jaoks oli selle etenduse väärtus heades näitlejates, kes tulid kokku, et omavahel pisut nalja teha. Kogu süžee oli lihtsalt taustaks, raamiks Ago Andersonile, Riho Kütsarile, Indrek Sammulile ja Mait Malmstenile. Sisu kui sellist polnud suurt ollagi ja seda, et keskealised lahutatud mehed omadega hakkama ei saa, teadsin ma ennegi :)

Seda tükki jälgides ja naerust pisaraid valades lihtsalt vaatasin, kuidas mehed/lavaka kursusekaaslased/ sõbrad omavahel lustivad, teineteisele vimkasid ja vingerpusse viskavad ja justkui võistlevad selles, kes teisi laval rohkem naerma saab ajada. Nii mitmedki dialoogid kadusid näitlejate naeruhoogudesse ja itsitamistesse, dialoogid kordusid, kuna jäid vahepeal naeru tõttu pooleli või jätkusid suvaliste kohtade pealt. Kui sõnadest enam ei jätkunud teineteise naermaajamiseks, saabus Ago Andersoni tegelaskuju järjekordse kummalise püksipaari või flanellsärgiga.

Okei, võibolla tõesti peaks teatris mängitama vaid kultuurseid, tõsiseid ja sügavmõttelisi tükke, mitte selliseid, kus tunneks nagu oleks lihtsalt heas seltskonnas istunud ja naernud asjade üle, millest hiljem ei mäleta kohe mitte midagi. Aga samas on ju võimalik alati pisut eeltööd teha ja valida, mida vaadata ja mida mitte? Kui ma tahan tõsist kultuuri, siis ma kindlasti ei lähe "Meeste kodu vaatama". Kuid kui ma soovin mõnusat õhtupoolikut sõbrannadega, head jäätisekokteili, kauneid vaateid remonditud teatri suurtest akendest ja natuke naeruteraapiat siis oli see just õige etendus.

24 April 2017

Kaalujutud: need neetud nädalavahetused

Kui reede hommikul säras kaalul number, mis algas 7-ga siis ütleme nii, et nädala eesmärk sai täidetud. Aga...

Mitte kauaks. Täna on seal tagasi 8 koos sõpradega. Ega siin polegi midagi imestada - reedel preemiad kolmejuustu pitsa ja küüslauguleibade ja jäätise näol ning laupäeval kolme peale neli pudelit veini ja pea poolekilone karp "Maiuspala". Siis veel saia ja sushit ka ja tulemus ongi käes. Ma ei kujuta isegi ette, mida ma see nädal kõik tegema peaks, et end rehabiliteerida ja minna oma väiksele reisile/puhkusele vastu veidigi kergemana.

Aga tundub siiski, et seekord olen mina see kaldaleuhutud vaal, kellele on liiga pingul trikoo selga tiritud. Päevitusriiete poole ma ei julge vaadatagi. Hetkel külastan usinalt solaariumi, et pekid veidigi vähemvõikad välja paistaksid.

Ühesõnaga nagu näha, meeleolu pole kiita

19 April 2017

Lumerooside armastus



Minu hea ja kuldne eksämm on juba mitmeid aastaid surnud. Eksäi aga on elus ja kuigi pisut kehva tervise juures siis ravimid lubavad veel natuke ringi toimetada. Selleks, et tal pühade ajal veidi rõõmsam olla oleks, läksimegi maale oma munadepühadetoimetusi tegema.

Maal oli muidugi sama külm kui linnas, vaheldumisi sadas lund ja paistis päike. Aed oli läbisegi lumikellukesi ja märtsikellukesi täis. Maja lähedal märkasin puhmast lumeroose, need olid mu eksämma kõige lemmikumad lilled ja iga jumala kevad ta ootas nende tulekut, et siis kõigile näidata, näe, lumeroosid... Nii romantiline nimetus minu meelest nendele õrnakestele õitele, mis sugugi roosi ei meenuta.

Kui hakkasime mune värvima siis pakkis eksäi end riidesse ja ütles, et tal on mingi salajane asi, millega tema mune värvida tahab ning kadus aeda. Mõne aja pärast naases ta sealt kimbukese lumeroosidega. Kas mul tuli mõttes natuke pisar silmanurka, kui hiljem selle peale mõtlesin...? Lumeroosidega värvitud muna tuli imeilus, õrnalt pastelne, helelilla ja kollasega. Lihtsalt imekaunis.

17 April 2017

Kaalujutud: kuidas pühade ajal ellu jääda

Mis pühade ajal ikka muud tehakse, kui sõidetakse maale, istutakse laua taha, jutustatakse ja siis süüakse vahetpidamata häid asju. Olin juba ette törts stressis, et kui eelneva nädalaga olin jõudnud numbrini 80 siis nädalavahetusega ähvardasid kõik kilod tagasi tulla ja veel koos sõpradega.

Sest nii karm ma enda suhtes ei ole, et peotoidud söömata jätan.

Aga läks paremini kui ma arvata oskasin! Ainult +1 kg ja selle nädala plaan on jõuda maagilise number 7-ni!

Me olime oma peotoitudeks planeerinud frikadellisupi ja kanahakklihakotletid kodujuustuga. Magusast küpsetasin maitsva kohupiima-purukoogi. Peaksin sellest eraldi postituse tegema, sest kui ma otsisin sobivat purukoogi retsepti siis ma seda ei leidnudki ja pidin ise mitmest retseptist sobiva kokku miksima.  Sauna jaoks oli kaasas siidrit ja pühade tähistamiseks munalikööri ja roosat veini. Hommikutel sõime neljaviljaputru ja muidugi keedumuna :)  Õhtul säästsin ennast ja ei kukkunud näoli külmkappi, et teha endale hunnikut võileibu või pista midagi head põske.

Tehtud sai paar väikest jalutuskäiku, parem ikka kui terve aeg keras teleka ees olla. Nii et karm ei olnud aga ei liialdanud ka. Selles vist peituski edu võti :)





12 April 2017

Kaalujutud: uus algus

Ma arvan, et nüüd on täpselt õige aeg taas Kaalujutud reanimeerida ja elule tuua.



Olen paari-kolme stressiaastaga kogunud muljetavaldavat ülekaalu, number on küll kahekohaline aga algab 8-ga. Ja ma olen sellest väsinud. Kõik kohad valutavad, riided ei istu selga ja ma näen välja nagu üks paks ja väsinud memm.

Alustasin elumuutval pühapäeval. Ja praegu on langus vaikselt jätkunud. Hetke lähieesmärk on 75 kg. Kuni selle saavutamiseni üritan enamuses välistada kõik kommid, küpsised, pirukad, suhkrud ja muu halva kraami, mis liiga tihti ikka põske rändab.

Täna näiteks sõin hommikuks neli sõrnikut, mis on tehtud täisterakaerajahuga ja jõin suure kohvi. Kahjuks rändas suhu ka üks batoonike, mis oli kolleegide toa kommikausis. Lõunaks oli lõhekotlet riisi ja salatiga ja õhtul ilmselt joon ära oma eile ostetud peti aga kindlasti kontrollin, et kõht väga tühjaks ei jääks.

Üritan kindlasti teha tervislikumaid toiduvalikuid ja joon kõvasti vett. Kuigi tegelikult ma joon seda niigi piisavas koguses. Veel joon hommikuti vett lusikatäie õunaäädikaga ja võtan lisaks D vitamiini ja probiootikume.

Tundub, et varem või hiljem pean ennast ka füüsiliselt rohkem liigutama hakkama. Esiteks annab see energiat juurde ja teiseks aitab kulutada ka. Aga väga maniakaalselt ma seda ei tee, sest olen loomult laisk ja mugav.

Eks ma siis hoian teid kursis :)

05 April 2017

Projekt "vannituba"

Mul saab varsti neli aastat oma unistuste kodus elatud ja kui algul sai kiirelt kõik hädapärane ära ostetud siis paljud samuti vajalikud, kuid mitte nii hädavajalikud asjad jäid venima. Kodus oli seni täpselt üks WC pott ja üks väike kraanikauss alumise korruse tualettruumis ja üks kromoteraapilise valgustusega vann ülemise korruse vannitoas. Kogu lugu.

Puudu oli üks WC pott ja korralik vannitoamööbel, saunakeris ka. Mistõttu otsustasingi selle aasta tuludeklari raha paigutada sanitaartehnikasse. Et aitab naljast ja väikemehe pissipotid vaja ka juba ära likvideerida :)

Esimese sammuna jooksin muidugi saunakerise järgi. Nüüd juba mitu nädalavahetust sauna köetud ja ikka väga mõnus on.  Siis käisin Bauhausis, Ehituse ABC-s ja K-Rautas vannitoa kraami vaatamas - valamuid, kappe, peegleid... Ja no ikka ulmekallid asjad olid. Ja ei midagi erilist. Hakkasin vaikselt lootust kaotama. Kui siis äkki leidsin sobiva Gustavsbergi poti just nii hea hinna eest, et patt oleks olnud seda poodi jätta. Pott koju veetud, hakkas projekt juba natukene ilmet võtma. Vähemalt mõõtude osas.

Aga mis mõõdud, eks ole. Mina, Uuskasutuskeskuse poodide püsikunde, alatasa lipsan lähimast poest läbi, et kontrollida mida head ja kollektsioneeritavat sinna saabunud on, kui üks päev vaatan poes tõtt imeilusa vannitoakapi ja valamuga. Kusjuures veel kuu viimastel päevadel, mil on 50% ale. Te ei taha teada, mis hinna eest ma selle kapi, valamu ja segisti komplekti ostsin. Lisan juurde veel, et mööbel on täispuidust!




Mind isegi ei huvitanud, mis mõõtudes see mööbel oli,ma lihtsalt ostsin ta ära. Viimase asjana ma siiski mõõtsin pikkuse ära, et saaks teada, mis transpordiga järgi tulla. Kahjuks kodus selguski, et just 10 cm jääb puudu, et kõik oleks ideaalne. Aga kui täispuidust mööbel ja ilus valamu on juba koju veetud, siis lihtsalt TULEB lahendus välja mõelda. Lisaks luban endale kokkuhoitud summade eest veel toreda töömehe, led lambi ja uue segisti.

Projekt "vannituba" aga jõuab varsti kauni lõpuni ja ma ei jõua seda ära oodata. Kui ei pea öösel trepist alla pissile jooksma ja kõik asjad saab kenasti kappi paigutada ja üldse kasutada vannituba eesmärgipäraselt :)  Ja mis siis, et projekti käigus on ette tulnud meeleheidet ja natuke pisaraidki, kui seda kuradi ESPAKI poe ligipääsu ei leidnud või kui segisti valik on nagu tuumateadus.

04 April 2017

Eesti mees ei ole kole!

Kes mind vähegi reaalselt teab ja tunneb, on kursis sellega, et kui teemaks on ilusad mehed siis ma olen suht esirinnas selle kriteeriumiga. Mees peab ilus olema, midagi pole teha.

Ja siis, šovinist nagu ma olen, loen Delfist mingit napakat lugejakirja, et "80 protsenti Eesti meestest on koledad. Pigem olen üksi, kui magan sellisega!"

Mul tekkis millegipärast kohe tahtmine Eesti mehi kaitsta. Einoh idee järgi võiks igaüks meist väita, et  99 meest 100st on koledad ja see 1 on kõige-kõigem ja imeilus. Sest kui sa oled juba Oma leidnud, siis sind ju tõenäoliselt teiste meeste ilu ei huvita mitte ühegi nurga alt. Las olla pealegi kiilakad, paksud ja koledad.

A olles vallaline, ma ei tea mis ringkonnas see äkiline kirjakirjutaja elab või liigub aga minul on ainuüski töö juures 10st mehest 9 ilusad. Mitte ühe puuga löödud modellid, vaid kõik on sellised vahvad, hoolitsetud, naeratavad ja sõbralikud. Ja kogu kontori peale pole ühtegi paksu ega kiilakat.

Ja siis veel selline pisiasi, et jumal hoia! Ilu on vaataja silmades!  Mis ühe jaoks padukole on teise jaoks suurim aare ilumaailmas. Ei ole nii, et keskmine naine peab rahulduma keskmise või keskmisest koledama mehega. Rahul ollakse ikka tollega, kellega armastus on leitud :)

Ma vist hakkan tõepoolest vanaks jääma aga selline ühe vitsaga löömine on minu meelest nii ebaõiglane. Sama hea ju kui öeldakse, et Eesti naised on ilusad - tegelikult mõeldakse selle all vanalinnas liikuvaid vurhvi löödud prostituute. Pole need Eesti mehed midagi nii koledad nüüd. Võibolla vahest sellised räsitud ja sasitud ja vajaksid õrna naisekätt, mis triigiks särke, suunaks õigel ajal juuksurisse ja peidaks sokid ära, mis muidu sandaalidesse käiksid.


100% puhas armastus :)


21 March 2017

Minu büroo, astuge ligi.

Mingitel segastel ja suguvõsast tulenevatel asjaoludel olen ma läinud õppima ülikooli (endal keskkooli lõputunnistusel ainult kolmepuru) ja isegi lõpetanud Tartu Ülikoolis õigusteaduskonna. Muidugimõista ei paista see mulle peale vaadates kuskilt välja ja olgem ausad, ega see juristitöö pole päris minu eriala ka.

Kusjuures ma isegi olen töötanud pikki aastaid juristina.

Mida see õppimine mulle aga andis on väärtuslik talupojamõistus ja arusaamine, et igal asjal peab olema algus ja lõpp, objekt ja subjekt ning väga tungivalt võiks kõik su asjaajamine olla kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul. See on muidugi selline lihtsustatud mudel. Aga kuskilt peavad kõik nüansid ka alguse saama.

Juriidilisi tehinguid ja toiminguid võib ka võrrelda puslega. Kui üks tükk on puudu või vigane, ei ole ka lõpptulemus soovitav või õiguspärane. Detailidesse mitte laskudes pusisin ma ükspäev ühte tsiviilhagi kirjutada. Esimest korda elus. Kirjutan ja kirjutan, kõik detailid, asjaolud, mured ja summad koos aga no ei jookse pusle kokku. Julgen öelda, et paljude juristide peamine töömeetod on rääkimine :) Räägid kolleegiga kõvasti juttu ja arutad ja siis äkki plaksti saad aru, kuhu koer on maetud. Nii helistasin minagi kohe ühele kolleegile, kes juhtumisi oli ka minu eksabikaasa :), kogenud juristile ja rääkisin oma loo ära. Ta ütles selle peale täpselt ühe lause, mis panigi mu pusle kokku. Ühe lause!

Nüüd olen ma mõnda aega aitanud oma tuttavat, kes soovis kunagi osta ühe kinnistu aga tehing jäi müüjast tulenevatel asjaoludel ära ja nüüd see müüja nõuab mingi kompensatsiooni, milleks tal mingit õigust pole. Tuttav murelik, müüja viimane bluffija - pillub tähtsaid termineid nagu võlaõigus, suuline leping ja olukorra taastamine endisel kujul. Ja saate aru, inimene ongi täitsa tõsiselt mures aga andke andeks, mul on naljakas :) Nagu jumal tänatud, et mulle anti 5 aastat mõistust kaasa, et oma edaspidises elus hakkama saada ja vajadusel teisigi aidata.

Tulge  minu büroosse :)



20 March 2017

Andke tööindu!

Mul on päris palju tööd ja tööülesanded varieeruvad seinast seina ja põrandalt lakke. No vot on selline amet.

Kahjuks hakkab iga esmaspäevaseks traditsiooniks saama umbes keskpäevane paanikahoog. Tegemata tööde listi vaadates.

Tavaliselt on nii, et saabun poole 9 paiku tööle, avan arvuti, teen endale köögis kohvi ja lobisen siin ja seal. Vaatan üle oma meilid, FB ja uudised. Seejärel võiks nagu tööle hakata. Aga...

No ei tule seda tahtmist! Nagu sein on ees, ilmatu lai.  Vägisi teen mingid kiiremad ja lihtsamad asjad ära. Raskemad ja süvenemist nõudvamad lükkan edasi kaugesse tulevikku. Sinna on neid päris suur kuhi juba kogunenud.

Mõtlen, et okei, esmaspäev ju. Võtan kaks palderjanitabletti, üritan päeva õhtusse saada. Homme ka päev! Küll jõuab kõik töö ära teha. Ja siis äkki on reede, ja kõik asjad ikka tegemata. "Kõik" on muidugi ilmselge liialdus, sest ma ei istu siiski jalg üle põlve ja unistades. Ma nagu teen kogu aeg midagi.

Ja töö mulle meeldib ka. Lihtsalt paljud asjad nõuavad aega ja süvenemist aga aega mul pole. Siis oleks kui paneksin kabineti ukse üldse kinni ja sildi sinna peale, et "Ärge segage, täna on (näiteks) Amphora päev" või "Sõidupäevikute täitmise päev" või hoopis "Audiitorite jaoks dokumentide tegemise päev"

Mulle meeldib oma töö ja ma teen seda aga kuhu jääb heameel, kirg ja tahtmine? Need on kuskile kinni jäänud ja ma pean ennast pidevalt sundima, et ole hea tee see e-mail valmis ja saada ära, mitte ära klõpsi iga kahe minuti tagant FBd, delfit ja perekooli.

Kust ja kuidas saada tööindu? Kust saada see energia hommikul asjadega kohe pihta hakata, et õhtul südamerahus koju minna?


06 March 2017

Šampanja esmaspäeva lõunaks

Jõin just töö juures kolleegi sünnipäeva tähistamisel kaks klaasi vahuveini.



Ja nüüd ei saa enam tööd teha :D

Võin teile töö tegemise asemel rääkida, mida ma mõtlesin terve nädalavahetuse. Mõtlesin nimelt seda, et mis minust saab... Suhete mõttes. Mul on hea sõbranna, kes on elanud ilma suhteta juba umbes 10 aastat ja ühest küljest ma natuke imestan, kuid teisest küljest ma saan täitsa aru ka. Sellest, kui näiteks ei tulegi enam sellist inimest, kellega päriselt koos olla tahaks.

Et see õige asi oli juba ära. Isegi kui temast lõpuks asja ei saanud. Mul on siiani kriteeriumid, et ma tahan ilusat meest ja ma ei taha eelneva eluga puntrasolevat meest. Kuid millised variandid on 40+ vanuses sellist meest leida? Eriti kui lisada fakt, et lapsi ma ka rohkem ei taha.

Ja järeleandmisi ma oma kriteeriumites ka ei taha teha. Nagu mille nimel? Ma ei soovi ärgata hommikul mõne paksu või kiilaka mehe kõrval, isegi kui tal on hea süda. Parem magan üksinda. Ma ei taha lühiajalisi suhteid või suvalisi tutvusi. Milleks neile aega raisata?

Nagu näha, jõudsin oma mõtetega totaalsesse tupikusse. Mina küll ei suutnud välja mõelda, kas on üldse olemas varianti, mis vastaks kõikidele nõudmistele? Suure tõenäosusega mitte...

Jääb üle vaid elu usaldada ja vaadata, mida vool kaasa toob.

04 March 2017

Ma nägin unes Robert Noolt

Näen üldse viimasel ajal väga palju eriskummalisi unenägusid. Täna öösel nägin kahte:

1. Tallinnas käis sõda. Vabaduse väljakule veeti palke ja kivirahne, ehitati barrikaade. Barrikaadidele tõsteti kuulipildujad. Kui ma ei eksi siis ründajateks olid ISISe väed. Mina redutasin kuskil kõrghoone ülemise korruse toas vaatega Vabaduse väljakule ja praegu imestan, et miks ma arvasin, et seal on ohutu...

2. Mingil üritusel laval olid esinejad, nende hulgas Robert Nool. Kui teda esitleti, tõttas mingi mutike, kaenlas kaunis hall kampsun, Robert Noolt tervitama. Robert pani kampsuni selga, nägi sellega välja üliseksikas ja mina astusin ta kõrvale teatades üle saali "Minu!"




Kõik mu unenäod on sellised suht jaburad. Ma isegi ei julge lugeda unenägude seletajat, et mis need tähendada võiksid.
Kusjuures Robert Noolt ma olen üks kord elusast peast näinud, ta on tõesti mõju- ja muljetavaldav noormees :) Ju siis jäi kuidagi alateadvusse kummitama.

27 February 2017

Saunarõõmud

Sellest silmapilgust peale, kui ma oma uue kodu ostsin ja teisel korrusel leiliruumi nägin, olen ma unistanud ööd ja päevad omaenda väikesest saunast! Saunaruum on pisike ja puudu oli ainult elektrikeris ja sobiv lamp. Vaba raha kerise ostmiseks ei tekkinud ega tekkinud. Ja tänavu saab juba 4 aastat sissekolimisest...

Aga siis!  Toredate asjaolude tekkimisel oli mul hiljuti ühtäkki törtsuke vaba raha, millega ma suundusin sirgjoones Bauhausi, kus mind justkui oodati, sest soodushinnaga oli väljas täpselt just see keris, mida mul vaja oli.

Ma tassisin hingevärinal koju selle kerise. Värinal sellepärast, et kui palju teab üks naisterahvas elektrikerise ostust? Võimsus oli sobiv, kerisekivid lasin soovitada ja kerise mark on HELO, üks korralik Soomes toodetud keris.  No ja kui paningi puusse, siis vähemalt paar aastakest saan ikka oma sauna nautida seni kuni midagi välja vahetama peab.

Esimene takistus - raha - edukalt ületatud, tuli ette võtta teine takistus - kerise ühendamine. Mõtlesin, kaalusin, küsisin tuttavatelt elektriku soovitusi. Aga ausalt öeldes ei usaldanud kedagi. Lugesin hoopis seda, et 37% kodutulekahjudest on alguse saanud halvasti ühendatud saunakerisest. Ei,aitäh.

On täpselt üks inimene, keda ma usaldan oma kerist ühendama. Ja kuigi ma temaga igapäevaselt ei suhtle ja üleüldse abi paluda ei armasta siis nüüd "sauna nimel!" palusin abi. Ja sain :)

Ja nüüd on mul saun olemas! Avatud 22. veebruaril 2017.a. - kõige tuisusemal ja vastikumal talvepäeval.


Kaunis saunalamp
Minu kauaoodatud keris
















Ma ei saaks enam õnnelikum olla! (Tegelt saaks küll) Kuum saunake omaenese kodus, milline luksus ja mõnu. Paned sauna kuuma, teed enne pool tunnikest trenni kodusel crosstraineril ja siis hops lavale. Maskid, koorimised, kõik see naiste värk. Taevamanna! Isegi pisem poiss, kes spades saunas üldse ei istu, vaid kohe minema jookseb, istus leilis nagu vana mees ja higistas. Ja nautis.

Kolm leiliskäiku, protseduurid mõnusa leige duši all ja piparmünditee. Uhh, ma ütlen. Juba seda kirjutades läheb mul suu kõrvuni. Ma ei tea, kas see vaimustus kunagi üle ka läheb? :)

01 February 2017

Kes sureb esimesena: mina või lootus?

Neetud küll, nii palju kirjutatakse nüüd depressioonist, suhetest, lahkuminekutest, jne, et mul polegi enam teemasid, millega lugejaid üllatada või isegi šokeerida!

Olen muutumas igavaks tädikeseks?  Olen meestele käega löönud ja ei hooli oma riietusest ega välimusest?

Õnneks ma ütlen õnneks tekitab selline artikkel minus tuntava reaktsiooni, et "eieieieieiei". Ainult mitte seda! Seega väheke võitlusvaimu on kuskile potipõhja veel alles jäänud. Kuigi käsi südamel, olles kolistanud kahes ämbris ja kahes pikaajalises suhtes, on väga raske endale vabatahtlikult kolmandat ämbrit kaela tõmmata ja loota, et see ometi poleks ämber... Natuke nagu luuseri tunne on. Nii mõnedki saavad oma teisele poolele ja sugulashingele pihta esimese korraga, paljud saavad pihta vähemalt teisel korral. Mina, tuleb välja, olen kaks korda kilomeetrise kaarega mööda tulistanud.

Mida see kõik ütleb minu tarkuse kohta?

Minu ainus lootus ja usk on see, et kuskil peab olema midagi veel paremat ja ilusamat, kui need suhted, mis nüüd mööda läksid. Muidu nad ju poleks lõppenud?

Kas on väga naiivne 40+ vanuses loota, et õige asi on veel tulemas?