29 November 2007

Sinu naeratus segi ajab kõik

Kui Sa naeratad, siis ulatub Su naeratuse kuma kaugele üle laua. Ma jälgin salaja kuidas Sa, pea paremalepööratuna, seletad midagi ja naeratad. Näen naeratust Su silmanurgas ja põselohus. Sa oled sellel hetkel kõige ilusam ja armsam inimene. Kui mu süda oleks ehtsast taluvõist, siis sellel hetkel oleks ta kuumusest särisev sulavõi.

Sa ei oska aimatagi, kuidas Su naeratus mulle mõjub. Ja jumal tänatud.

28 November 2007

Ma põhimõtteliselt ei laenuta Eesti meest

Mehed, te ikka ei tea üldse, mida naised tahavad! Muidu te ju ei paneks püsti äri, mis laenutab mõttetuid mehi.

Teisipäevases EPL-is oli asjalik artikkel Anna-Liisa Soomannilt, pealkirjaga „Meestelaenutus on naiste narrimine“. Tubli, Anna-Liisa, hästi ja ausalt kirjutatud. Mulle, kui fertiilses eas, kuid vallalisele naisele, on jäänud see meestelaenutuse kontseptsioon suht arusaamatuks. Saada pärast 3-nädalast anumist ja ootamist abielus, ebasportlik tüüp, kes seab mingeid oma tingimusi ja ei oska „hubaselt juttu ajada“. No mida kuradit? Ehk halleluuja! Nagu Lemmikbeib siinkohal üllatusest karjataks. Selliseid mehi saab tänapäeval niisamagi hordide kaupa. Tead, vahest ei pea üldse küsimagi, ise jooksevad pikali.

Muidugi oleksin ma nõus maksma mehe eest, kes seda väärt on – mõni Chippendalesi pundi liige näiteks. Vaat siukest meest ei pruugi ma ise kätte saada, ehk väga kaugel minu liigast. Maksaks ja naudiks tõelist meheilu naela seina löömas või kohvi keetmas. Ja soovitavalt kohe, mitte 3-nädalase ootamisajaga.

27 November 2007

Trennisaaga jätkub...

Nii, ilu tuleb läbi valu. Seekord läbi selja põrguvalu. Kas oli see nüüd eilsest treeningust tingitud või tõstsin käsi juukseid föönitades kuidagi valesti, igatahes käin nüüd kõveras ja püsti tõusen valjude ohete saatel. Kuid see eest spordiklubi, kus ma käin, on megailus. Vastremonditud ja disainitud. Eile jäin suu ammuli suurde põrandavaasi sätitud lilli vaatama. Hing lihtsalt naudib sellist kaunist ümbruskonda ja annab kehale stiimuli trennitulekuks.

Ja ma kavatsen juba kuu möödudes olla oluliselt saledam ja ilusam :)

25 November 2007

Treening - tõelise nooruse allikas

Elu hakkas vahepeal blogimist segama.
Hakkasin nimelt tubliks ja otsustasin pärast kaheaastast vaheaega taas trenniga alustada. Laupäeva hommikul käisin ja pühapäevaõhtuks olen võimeline sõrmi nii palju liigutama, et trükkida. Muud lihased on aga nii haiged, et ma vajaks ratastooli. Jõlenaljakas oli 1,5 kg hantlitega teha. Kui ma varem tegin trenni ikka kolmekilostega, siis nüüd venitas see hale 1,5 kilone hantel käed maani. Tõsta nagu hästi ei jõudnudki.

Hale, väga hale.

22 November 2007

Lammasnaised ei võida kunagi

Te tunnete lammasnaise seltskonnas ära selle järgi, et tema mees istub tema poole seljaga ja suhtleb aktiivselt kõigiga peale lammasnaise. Nendevahelist ebakõla märkavad kõik. Kõik peale lammasnaise, kes näib arvavat, et ta on leidnud Selle Ainsa ja Õige, kellest tuleb varruka külge klammerdudes kümne küünega kinni hoida.

Naine, kus su uhkus on?

Kahjuks ei ole ma ise ka sellest lammasnaise saba väristamise patust prii. Ma ei tea, mis värk see on, aga mõne mehega suheldes kaob iseloom nagu kohe ära. Alles jääb totaalne lammas, kelle suust tuleb tõsiste seisukohavõttude asemel haledat määgimist.
„Kuidas sul läheb? Hästi, jah, Nii tore. Kas sa tuleksid minuga väl… Ah, ei saa jah. No pole hullu, mõni teinekord siis. Ole tubli. Helista mulle!“
„Ma tegin head süüa, kui töölt tuled, sööme koos, eks. Sõpradega õlut jooma? Ahsoo, no ma panen siis toidu sooja su jaoks. Pärast sööd, kui koju tuled.“

Keegi tark mees Keila vallast on öelnud, et naine ei või mehe ees pugeda. Ja nii ongi.

21 November 2007

Minu nimi on Bond, Siim Bond


Daki kirjutas kunagi blogis oma kasside pildipoosidest. Ma kahjuks kiirel ülevaatusel ei leidnud seda postitust.


A jutu mõte on selles, et ma siis olen üritanud ja üritan edaspidigi Siimu erinevad elufaasid pildile saada. Eriti see kassipojaks olemise aeg on nii lühike. Kassi pildistamine on tõeline katsumus. Enamus piltidele jääb kassi liikumise tõttu miskine udukogu, milles helgivad kaks suurt silma. Paarile pildile jäi ainult sabaots ja tükike tagajalga.


Seda pilti nähes ma konkreetselt naersin kõva häälega üksi kodus :)

20 November 2007

Kahekesikäimise hooaeg

Tere tulemast jälle see aeg aastast, millal igale poole toredatesse kohtadesse kustutakse sind koos Kaaslasega. Üksi minnes oled kui valge vares kudrutavate pereinimeste seltskonnas. www.meestelaenutus.com mind kahjuks ka siinkohal ei aita – seal pole ühtegi minu maitse järgi meest ja üleüldse, mis krdi pärast ma peaks mehele ta peoleviimise eest peale maksma?

Hädasti oleks sellist Kaasavõetavat Meest vaja, kes näeks ülikonnas kena välja, räägiks tarka juttu, oleks viisakas ja tore, ei teeks häbi ja kes ei ootaks pärast pidu minult asju, mida ma anda ei taha.

19 November 2007

Sajandi küsimus


Miks ma jätan kasutamata ainulaadse võimaluse, kui mul on olemas kaunis hommik, lai voodi, kena suur tuba ja mis kõige tähtsam - mees, kes tahab?

No see ei ole normaalne. Tropp, ikka täiega.

18 November 2007

Õnnelik on see mees, kes võib abikaasana panna oma käe mu pea alla...

On olemas mees ja naine, kes oma 40. pulma-aastapäeval vaatavad teineteisele silma, nagu nad näeksid teineteist samasugustena, kui aastate eest. Armastus ei märka kortse, halli juustes või muid sarnaseid tähtsusetuid pisidetaile. Armastus näeb ainult inimest, kelleta sa elada ei saa. „Kibe“- karjujad näevad neid kahte õhetavate põskedega ja veidi häbelikultki teineteisele suud andmas. Tähtpäeva kõnet julgevad pidada vähesed, vaid need kellel, on ligilähedane kooselukogemus või need, kes on seda armastust arvestatav hulk aastaid kõrvalt näinud. Ja mida seal ongi rääkida. Mina suudan vaid vaikse imetlusega jälgida – kust tuleb see kooselamisetarkus?

Sest mina suudan mehe, keda tunnen vaid mõned päevad ja mõned kohtumised, panna küsima mu käest tõredalt, et „kas sa pead kogu aeg vastu vaidlema ja jäärapäiselt enda tahtmise järgi tegema?“ Jah, pean küll. Ja kui Sa niimoodi juba küsid, siis ma ei usu, et me vaatame teineteisele 40 aasta pärast silma. Sest ma ei muutu, ma olengi selline. Armastav inimene ei näe teise vigu – ei vaidlemist, ei välimust, ei automarki.

Sa näed ainult inimest, kelleta sa ei saa elada.

16 November 2007

Sinu saladus

Su päevik, sinu hinge peegel,
nii unustatult klaveril!
Need read on tüdrukult, kes uje,
haiglane, nii õrn, tihti elevil.
Ta hingeelu. Veidi lugesin.
Ei räägi teistele. See poleks neile ime -
ei oska nemad seda võtta imena,
et täis see vihik on vaid minu nime.
Sa hõljud pilvis, aina unistad.
Aknast langeb päevikule päikseruut.
Sa oma unistused jätsid klaverile,
nad sinna unustasid, armsake, mu pruut!

Evaristo Carriega

Olen väsind olemast luuser

Milline mõnus tunne täna äkki saabus…
Ehk nagu öeldakse, et kiida lolli – loll rabab veel rohkem. Aga tunne on ikkagi hea. Kui kiidetakse. Või tunnustatakse. Või kui saadetakse kutse kontserdile, et tänada meeldiva koostöö eest. Või öeldakse niisama „aitähh, tubli tüdruk“.

Kohe selline tunne on, et kõik laabub. Asjad jooksevad ilusti ja saavad tähtajaks valmis. Sinu käest küsitakse nõu ja usaldatakse su arvamust. Kohe näha, et aasta lõpp hakkab saabuma. Inimesed muutuvad ilusateks ja headeks.

Tulevik ei ole enam tume ja ma ei tunne end hädavaresena. Vaat selline tunne saabus äkki täna…

15 November 2007

Ulme

Kuidas krt on see võimalik, et ma jään teist aastat järjest täpselt samal kuupäeval haigeks ja mul on täpselt samad hädad - köha, nohu ja palavik?
Võtke see nõidus kohe mu pealt ära, muidu ma ei mängi enam!

14 November 2007

Protected (päriselt, päriselt)


Mustsõstrakoogi küpsetamise (haigeolemine tekitab mul tohutu magusaisu) kõrvalt jäin vaatama dok.saadet TV3-st, mille sisuks oli seks tööpostil. Ja et Mark oli ka seda teemat juba korra riivanud, siis lasin end nüüd kirjutama ahvatleda. Täpsematesse üksikasjadesse ma muidugi ei lasku. :)

Töökaaslasega seksimine lisab huvitava nüansi muidu suht igavatesse tööpäevadesse. Liiga tihti ja liiga paljudega ei ole muidugi soovitatav. Vahelejäämine ei ole ka soovitatav. Isegi meeskolleegi kabinetti mahajäetud kampsunit on raske usutavalt seletada. Või lukustatud ukse, millele on väljapoolt korduvalt koputatud, tagant sasitud ja räsitud ilmel väljumist. Ja näiteks on minu nina väga reetlik pärast mõningast kirglikku suudlemist. Aga õnneks teavad seda vähesed.

Väidetavalt on kontoriseksi eelistatuimad kohad laud, pöördtool, põrand, diivan, trepp ja kööginurk. Nojah, kommentaariks võib öelda, et kontoris erilisi fantaasiarikkaid kohti otsida on mõttetu. Kontor ise on juba piisavalt ekstreemne.

Aga nagu ka dok. saates mainiti, ei tasu töökohaseksi segi ajada armastusega. Muidugi eksisteerib variant, et sa kohtud 2. ja 3. korruse vahelisel trepil oma Elu Armastusega. Aga palju tihedamini eksisteerib siiski võimalus, et sa kahetsed tehtut ja tunned pigem piinlikkust ja tahet asja olematuks muuta.

Ja muide, mustsõstrakook sai imemaitsev.

Siimu talvemure


Seda, et talv on saabunud ja tuba liiga jahe, mõistsin kui kass hakkas aega veetma eranditult ainult radiaatori peal istudes või köetaval vannitoapõrandal magades. Aga kuna ma armastangi jahedust, siis peab Siim endale mugava elu ise looma.


Nagu juuresolevalt pildilt ka näha on :)

13 November 2007

eluonhädaorg24.ee

Neetud november. Ostsin täna 200 EEK.i eest külmetusrohtusid. Lootsin küll kasutada oma tavapärast taktikat ja teha nägu, et ma pole üldse haige. Et ma nuuskan natsa nina ja siis olen jälle nagu uus. Eile see illusiooniloomine praktiliselt õnnestus. Oli ju ka põhjust. Ega mind siis igapäev kiideta töö silmapaistvalt hästi tegemise eest. Siis ma lihtsalt pidin terve ja kõbus olema ja välja nägema.

Aga õhtuks läks asi käest ära. Vanalinnatänaval kõndides värisesin hammaste plaginal külmast, tatt tilkus sushitaldrikusse, apteegid olid hilisõhtul kinni ja nohu ei lasknud enam normaalse häälega rääkida. Järgmiseks päevaks oli pea asemel suur vatipall ja elavhõbedatermomeeter näitas numbreid, mida ma nägin viimati eelmisel aastal. Rsk.

Ehh, kui oleks keegi, kes tooks mulle shokolaadi ja häid filme, kataks tekiga ja teeks pai, viskaks salvrätikukuhja voodist prügikasti ja teeks sooja mustsõstramahla meega ning paneks mu mobiili vastuvaidlemist mittelubavalt hääletu peale... Mind ei lohuta üldse töökaaslase kade nending, et mul on nüüd aega kodus istuda ja raamatut lugeda. Ses mõttes, et raamatuid ma loen muidugi aga parema meelega teeks ma seda ikka tervena.

Ise mõtlen hoopis, et nüüd on aega veidi mõelda. Võibolla isegi analüüsida. Leida vastus küsimusele, et miks ei ole kõik hästi, kui sa vestled ilusas kohas vahva inimesega ja kõik on nii mõistlik, nii mõistlik aga - tõmmet ei ole… Ei ole ja ei tule. Hüvastijätusuudlus on hea. Aga ei enamat. A kas peakski enamat olema. Kas ikka peaks alati põlve nõrgaks võtma? Äkki ongi hea, kui on lihtsalt hea. Hea ja mõistlik.

Mitte, et see mu Suur Unistus oleks. See headus ja mõistlikkus.

11 November 2007

pühapäevahommikul...


Salme Reek on öelnud:


Maailmas ei ole ilusamat ja paremat asja kui armastus. Armastus teeb inimese tõeliselt kauniks. Armumine on edasiviiv jõud, ta paneb sind mõtlema. Ja kui kannatama paneb, siis las paneb. Siis on see ilus kannatus.

(EPL, laup. 10. november 2007)

10 November 2007

Away - mida sa tegelikult teed?

Punapea kirjutas kroonikates virtuaalseksist, mida harrastatakse MSN-i kaudu.
Et action käib, ekraan hõõgub ja siis äkki – sahmakas külma vett kuumale suhtele mõne sõbra kontaktivõtu näol. Halvemal juhul vajutad veel Enter ka enne, kui aru saad, et jutt valesse kasti hüppab. Sinu kullakallis pornojutt mõne hea sõbranna pahaaimamatusse „tere, mis teed“ – kasti.

Virtuaalseksi koha pealt on mul muidugi oma seisukoht. Ja see on – ei, ei ja veelkord ei. Parem juba siis täitsa ilma, kui selline poolkõva variant. No ma ei tea – aah, aah, tee veel, tee kõvemini, sa oled niii hea…. – kuulge, minu arust kõlab see kirjapanduna ikka kole nõmedalt. Ja kuidas sa paned kirja lõhna ja tunde ja ajutise mentaalse stuupori ja kuuma hingeõhu ja selle tunde, kui silitatakse nii, et sõrmeotsad on millimeetri kaugusel nahast?

Muide, Punapea on pea kogu aeg msn-is away. Arvatagu ära, kas ma teda pärast ta jutu avaldamist häirida julgen? :)

Emohetked

Teatrisseminekulokid püsivad peas täpselt 10 minutit. Sest ma seisan õues ja vaatan nõutul ilmel autot, millel jäid tuled ennist põlema. See 1,5 tunni jooksul, mil ma juustega mässasin, tühjenes aku sedavõrd, et käima enam ei kavatsegi minna. Ja ma pean kohe Tartusse hakkama sõitma! Sest lokkide tegemise tõttu ma olen juba hiljaks jäänud. Jaa, just nendesamade lokkide, mida mul enam pole. Minu suureks õnneks on mul üks tore inimene, kes umbes viimased viis aastat osutab mulle regulaarselt paar korda aastas akuabi. Nii, selge, otsad aku külge, võtmest tööle ja vrõnnn… Aaaga see pole veel õnnelik lõpp. Mul pole bensiini. Õigemini tilk on aga kauaks ei jätku. Bensukas on küll kodu kõrval, ainult et - ma ei saa ju autot seisma panna?? Ei lähe käima enam, nohh.
„Selge“ mõtlen, „vaatame kaugele ma jõuan…“ Tartu mnt. Ülemiste Rimi juures olevat Neste silti märgates on mul akumure juba ununenud ja peas vilgub ainult bensiinituluke. Jätan auto rahulikult seisma, torkan vooliku paaki. Lahe.
A näe, auto läks käima ka.

08 November 2007

Hiir ai kamm!

Ekskjuus mii, mai english is veri bääd and ze löörning it givz mi meidzhor heedeik.
Ai mast duu samm hõumvöörk änd samm eksersaizes - änd beliiv mi, aim daiing hiir.
Deem juu, english spiiking neishons!

and tänk ju ool..

07 November 2007

Naine roolis, rool põhjas


Ma nägin niivõrd head reavahetust hommikul autoga sõites, et ma lihtsalt pidin nentima, et kui ikka naisi ei oleks, oleks liiklus palju-palju igavam :)


06 November 2007

17.oktoober 1993

A krt, mis oleks, kui üks päev jätaks põdemata? Et, noh, kohe üldse ei põeks või ei hädaldaks või ei kurvastaks. Mõttel on jumet, eks ole.

Mul jäi hiljuti pihku üks endakirjutatud halakiri, pärit umbes ülikooli alguseaegadest.
"Praegu on küll selline tunne, et ma jään iga päevaga järjest vanemaks ja inetumaks. Ja et mu elu ilusaim ja helgeim aeg on mööda läinud. Selline vastik väsimus ja tuimus on minu sees. Ei taha nagu kuskile ega kellegagi minna. Istun kodus ja vaatan telekat nädalast nädalasse. Midagi head on lootusetult kadunud ja eksisteerib ainult mõttetu tänane päev, tühi ja ilma rõõmudeta. Midagi head pole veel tulnud, mis annaks elule ta väärtuse ja mõtte. Et tahaks hommikuti tõusta ja rõõmus olla uuest päevast. "

No kamoon, tüdruk. Sa pole 15 aastaga targemaks saanud?
Ma võin siukest teksti iga päev üha uuesti ja uuesti lehekülgede kaupa kirjutada. Päris võigas on avastada, et ma kordan ennast. Ja seda juba 15. aastat järjest, kui mitte kauemgi. Isegi Aivar Riisalu küsiks siinkohal, et „Kaua võib?!“

Ostunimekiri

Mul on vaja:
Punase veini klaase, töölkäimise kingi, automakki, teksapükse, suurte roosidega üliromantilist voodipesu, raamaturiiulit, valgeid teetasse, ilusat machomeest, musta mittekortsuvat seelikut, Armani Sensit, mazda3 mps-i, uusi saapakontsaplekke, kasukat, Jane Eyre raamatut, soolalambi pirni, juustu, uut kostüümi tänukirja vastuvõtmiseks, paari pudelit varuveini, kardinaid, ripsmetušši, uut lillepotti Siimu lõhutu asemele ja pannkoogijahu.

A muidu on mul kõik olemas :)

04 November 2007

Halvad mõtted kahjustavad tervist

Ärkasin hommikul selle peale, et Siim-poiss aevastas mulle näkku nii, et tatti pritsis. Vähemalt oli kell juba 10. Kell 7 oleksin ma ilmselt hullult vihastanud. Selg oli nii kange, et kohvikeetmiseks pidin end voodist tõusmise asemel välja veeretama.

Ma olen nüüd juba mitu päeva mõelnud, lugenud ja internetis surfanud, et saada vastuseid küsimusele – kuidas tervist parandada. Seda, et käes on järjekordselt novembri algus, andis mu organism igati väärikal moel tunda. Ütle siis veel, et kehal puudub mälu…

Louise L. Hay on kirjutanud ühe vahva raamatu pealkirjaga „Tervenda end ise“. Raamatus on väike ülevaade haigustest, nende tõenäolistest põhjustest ja tervendavatest enesesisendustest. No näiteks kiilaspäisust põhjustab hirm, pingeseisundid, püüd hoida kõiki otsi enda käes, usu puudumine elu loomulikku kulgu. Oma haiguste põhjuseid lugedes, näen, et olen samuti hulga hirmude küüsis. Näiteks herpese juures on kirjas, et põlen soovist hädaldada ja viriseda, palju allaneelatud meelekibedust. Tuleb tuttav ette?

Tean seda, et paljud haigused tulenevad (valest) mõtlemisest. Ja kui kuskilt valutab või annab tunda, oled ise palju nö vaeva näinud, et probleemi füüsilise avaldumiseni jõuda. Ükski halb mõte me peas ei lähe ära jälge jätmata.

03 November 2007

Goodbye My Lover

Heaon

Hea on vaikne, õrn hetk enne, kui uuesti valutama hakkab. Hea on mitte midagi tahta.
Hea on kogeda rahulikku õndsust. Kõik, mis on olnud – see on läinud. Kõik, mis tuleb – alles ees… (ma ei mäleta, kust need sõnad pärit on).

Hea on pugeda pärast sooja vanni teki alla, võtta nurruv Siim kaissu ja lugeda Marie Claire´i ja Eesti Naist. Hea on leida quumist lemmiklõhn supersoodsa hinnaga. Hea on lubada endale voodis tassike teed meega, kuivõrd muude delikatesside manustamist hilisõhtul ei luba mu figuur.

Hea on, et ühtegi suhet ega lahtist otsa pole ripakil. Hea on öelda, et „Mõtlen vaid Sinust“ grammigi seda tõsiselt mõtlemata. Lihtsalt sellepärast, et teine tahab seda väga kuulda.

Lihtsalt hea on. Vahelduseks.

02 November 2007

Hingedepäevast...

Hingedeaeg kestab veel. Kui kaua veel, teavad ainult need, kes veedavad pimedaid õhtuid lahkunud lähedastele öösügavusse hääletuid kutseid saates. Teavad ka hinged ise, kes mahajäänute vaikset sõnumit kuulda võttes oma udustelt radadelt ikka ja jälle omaste sekka eksivad…

Hingedeaja kestvuse kohta on erinevaid arvamusi – mõnel pool kestab see mihklipäevast mardipäevani, mõnel pool on lõpuajaks loetud tänast hingedepäeva, mõnel pool aga arvati, et juba simunapäeval hinged lähedaste kutsetele kurdiks jäänud olevat.

Vanasti elasid siinpool-olijad terve hingedeaja lahkunud lähedaste hingede rütmis, justkui oleks keegi kallis kaugelt pikemaks ajaks külla tulnud. See tähendas seda, et kogu hingedeaja vältel püüti peres astuda ja kõnelda vaiksemalt kui muidu. Ka kärarikkaid töid ja suurt naeru püüti vältida. Kõik ikka selleks, et nähtamatult pere keskel viibivaid hingi mitte pahandada või ehmatada.

Hingedeajal söödi hingedega ühte toitu, jagati ühist ruumi, käidi mööda ühiseid radu ja hingati ühist õhku ... nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Kalendris tänasel päeval kirjas olev hingedepäev on meie rahvakalendris üsnagi uus püha ja koondab endasse kõik iidsele hingedeajale iseloomulikud tegevused ning uskumused.

Hingedele köetakse sauna ja kutsutakse siis iga oodatavat nimepidi hüüdes sooja. Hingi toidetakse ja lauale pannakse neile hingedepäevale iseloomulikku toitu, milleks on enamasti igasugused vereroad – verikäkk ja verivorst … aga hingede toidulaual käisid lusikad ikka kummuli.

Ohvriande viiakse nii kadunukeste kalmudele kui ka hiiekohtadesse.

Vanasti oli kombeks ööseks toapõrandale tuhka raputada - sealt oli siis hommikul hea koduskäinuid jalajälgede järgi ära tunda.

Tänapäevalgi au sees olev ja laiemalt tuntud komme on süüdata hingedepäeva õhtul aknalaudadel küünlad, mis aitavad hingedel läbi ööpimeduse kergemini koduteed leida.

Seda teati aga päris kindlasti, et kui hingedepäeva öösel tuul korstnas ulub, siis hinged nutavad. Ja ikka sellepärast, et siinpool olijad neid oma hoolimatusega kurvastanud on.

Hingedepäev loodeti ilma poolest olevat vaikne ja udune, et siis on hingedel kergem koju tulla… ja üksiti ka omastel nende käimist märgata. Nimelt usuti, et kui hingedepäeva üldises raskes vaikuses mõnd äkilist tuuleiili tunda, siis ei tohi selja taha vaadata, sest see tuulehoog märkivat mõne hinge lähedalt möödumist. Aga ega hingedele uudishimulikud ei meeldinud – sellepärast polnud ka hea nende poole sedasi vahtida. Muidu võis juhtuda, et mõni eriti häbelik hing enam teisel aastal ei tulnudki. Ja kui hinged mahajääjate vastu pöörasid, siis võis karja- ja viljaõnnega hoopiski kehvasti minna.

Heade lähedaste hingede kõrval oli ringi hulkumas ka pahaseid või ka üsna kurje hingi. Ja ikka kardeti, et need ehk oma teekonnal kuidagi lähedusse eksivad.

Sellepärast peeti eriti ohtlikuks hingedepäeval suuremat juukse- või küüntelõikust. Nimelt usuti juustes ja küüntes inimese elujõudu peituvat, mille kaudu võisid hinged omale uue tulemise tekitada või juusteomanikule veel midagi hullemat korda saata. Kui need äralõigatud küüned või juuksed mõne kurjale hingele kättesaadavad juhtusid olema, võis karta, et see nendega midagi sellist ette võtab, mida hooletutel hiljem hirmsasti kahetseda tuleb.

Seepärast püüti isegi kõik kammimisel maha pudenenud juuksekarvad või ka kogemata murdunud küüneotsad kokku koguda ja ära põletada.

Samasugune elujõudu kandev võim on inimese verel, mis ka hingedele suureks ihaldusobjektiks oli. Kui keegi juhtus end hingedeajal vigastama, siis oli tarvilik iga väiksemgi verepiisk kokku koguda ja haav hoolega ära puhastada. Ja ikka jälle tuli päästis halvimast. Et aga verelõhn kurje vaime ligi ei meelitaks, selleks pidi toad ja hooned, kus vigastatu liikus, spetsiaalse tugevalõhnalise taimevihaga hoolega ära suitsutama – suitsutamis-vihta pandi teiste taimede seas näiteks piparmünti ja lavendlit.

Hing (irdhing) võis kujutluste kohaselt kehast ajutiselt (magamise, haiguse, minestuse ajal) lahkuda kas nähtamatuna või nähtavalt inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mesilane, liblikas) kujul. Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene "heidab hinge"). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena).

Ilma pealt vaadati, et kui hingedepäeval jäidet või lausa lund sadas, siis usuti, et külm tuleval aastal vilja ära võtab.

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 2. november hingedepäevaks ehk surnute mälestuse päevaks juba 1006. aastal; samas on teada, et hingedepäeva (Festum omnium fidelium defunctorum) hakati pühitsema Prantsusmaal Cluny kloostri abt Odilo eestvõttel 998. aastal. Luterlikus kirikus on hingedepäev jäänud igavikupühapäeva ehk surnutepüha varju, mida peetakse kirikuaasta viimasel pühapäeval

Hing pole midagi abstraktset ega luulelist. Hingedepäeva tähistamine on justkui dialoog siin ja seal olijate vahel. See, et me neid ei kuule, on tihti meie eneste tahtmatus. Traditsiooni järgi tulevad hinged meie juurde hingedepäeval ja lähevad jõulude paiku. Sellel ajavahemikul on nad meiega, muretsevad ja rõõmustavad koos meiega ning annavad ka head nõu. Me ei taipa tihti isegi, kust üks või teine hea mõte pärit on. Aga nii on vist kergemgi. Las mõtete päritolu jääda saladuseks. Peaasi, kui me tunneme ära, kas see on hea või mitte.


Ilmo Au

01 November 2007

Põnevus tapab

Ma olen üks ütlemata põnev inimene. Ärkan hommikuti üles ja ei oma õrna aimugi, mida ma täna tahan. Endal on ka kohe huvitav, et millega ma siis seekord ennast üllatan. Seda asja küll juhtunud ei ole, et kõik plaanipäraselt läheks. Või et tuju kohe hommikul hea oleks.

Näiteks ärkan üksi, tuju paha – kedagi (meest) ei ole, elu on hädaorg. Põhjus virisemiseks täitsa olemas. Selge, täna siis viriseme.
Aga vaatame teist varianti. Enne ööd soovitakse „kauneid unenägusid“, päeval saadetakse lilli, õhtul soovitakse kohtuda. Hmmm, liiga ilus, keerame õige asja pekki. Vingume, viriseme ja kahtleme - elu on jälle hädaorg.

Vähemalt igav ei ole kunagi.