29 February 2016

Fuu, rotid.

Ma peaksin tegema tööd aga ma teen kõik, et seda vältida. Seega ma teen midagi teist, mis tekitab minus tunde, et ma olen midagi ära teinud.

Näiteks kirjutan blogisse sissekande teemal "Rotid linnas - iiiiik!"

Eile õhtupimeduses märkasime tihedat askeldamist meie terrassil. Jeesus, rotid! Paksud ja pirakad. Keskmise chihuahua suurused. Jäledad. Sibasid aga ringi ja olid väga vastikud. Nüüd siis on teada, kes kaevas suuri käike meie roosipõõsa alt terrassi alla.

Tuleb midagi ette võtta. Üks üritas kase otsa ronida, sest seal rippus linnukeste rasvapall. Mingil hetkel muutus see siblimine seal nii ärritavaks, et ma tegin rõduukse lahti ja plaanisin nad laiali ehmatada. Võtsin lapse palli ja astusin paar sammu kui siis jalg äkki siuh nagu multifilmis ära libises ja ma suure matsuga terrassile pikali käisin. Selgus, et terrass oli kaetud peegelsileda jääga - päeval sulas lumi veeks, õhtul külmetas ära.

Ühesõnaga selle korraliku paugu ja matsuga õnnestus mul nende tegevust veidi häirida ja kui kass korra toas kurva "njäu" tegi kui taas ühte uudishimulikku rotinina märkas siis oli mõneks ajaks plats puhas.

Aga ikkagi. Vastikud loomad. Tuleb midagi ette võtta.





11 February 2016

Küsimused - vastused

Kohv versus tee?
Olen kohvihoolik. Ärkan tassitäie kuuma kohvi nimel, mida ei pea jooma kiirustades. Seetõttu tööpäevadel joon kohvi alles töö juures, siis kui laps on lasteaeda viidud ja muud kiired toimetused tehtud. Puhkepäeviti joon kohvi siis kui hommikul on juba pikalt vedeletud, hommikusöök on valmis tehtud ja lauale pandud siis istun ja naudin. Tee võiks minu poolest üldse olemata olla. Vahel harva joon. Ka õhtuti külas koogi kõrvale eelistan ikka kohvi, uneprobleeme sellest ei teki.  Suur unistus on olnud korralik Jura aparaat, või ka mõni muu teine. Siiani on raha muuks hädapärasemaks ära kulunud. Presskann läks ka katki. Õnneks andis õde oma kohvimasina, nii et üle 100 aasta joon masinakohvi. Kohvi kusjuures jahvatame ise värskelt ubadets.

Suurim reisiunistus, mis on täitunud?
Isegi ei osanud sellest tookord unistada aga Bali saarel Indoneesias on käidud.

Riik, kuhu tahaksid tulevikus kindlasti minna?
USA. Õigemini New York. Mina pean saama sinna suurlinna tänavatele kõndima.

Kui saaksid osata ühte keelt, mida sa veel sõnagi ei räägi, siis mis keel see olla võiks?
Itaalia

Mis sind sinu kaaslase juures närvi ajab, aga samas ka meeldib?
Kõik ajab närvi ja mitte midagi ei meeldi. Mul on tunne, et minu kaaslane on mulle karistus eelnevas elus tehtud vigade eest.

Kas su kaaslane väljendab oma emotsioone pigem sõnades või tegudes?
Oleneb milliseid emotsioone. Häid emotsioone mõne üksiku napi sõnaga kui üldse. Tegusid võiks tegelt rohkem olla, sest minu jaoks on olulised siiski teod mitte sõnavaht.

Mida sa praegu tahaksid?
Ketamiini, kui uut ja tõhusat ravimit depressiooni ravis. Rahu ja vaikust. Et pea ei valutaks. Et kõrvad ei undaks.

Seks hommikul versus õhtul?
Äh

Mis on su lemmiksöök? Ja lemmikjook?
Uulitsa kanawrap, Rimi kolmejuustupitsa, ja andke palju sõõrikuid! Jook? Vesi ilmselt.

Lemmiklinn Eestis?
Vist ikka veel Haapsalu kuigi pole sinna ammu jõudnud. Ah, tegelt, mis ma keerutan - olen põline Tallinna tüdruk. Igavesti. Mulle siin meeldib, see on minu linn.

Kas"Titanic" on sind nutma ajanud?
Näidake mulle kedagi, kes ei ole nutnud või vähemalt pitsitustki tundnud neil filmihetkedel, kus laev hakkab põhja minema ja inimesed kajutites on võitlusest loobunud: vanapaar heidab kaisus pikali, ema loeb lastele lugu. Ma võiks vabalt juba selle kirjelduse peale ulguma pista.

 Kui tihti sa pisaraid valad?
Üle päeva vähemalt. Siis kui loen midagi kurba või siis kui kodus on kõik üle mõistuse sitasti.

Kui saaksid üheks päevaks oma sugu vahetada, siis kas teeksid seda?
Ilmselt mitte. Ei ole täheldanud endas huvi olla teisest soost. Eks meestel on oma mured ja probleemid. Ning ma ei usu sellesse, et elu võiks soost olenevalt kuidagi teine olla, kui sa ikka ise käpard oled.

03 February 2016

Nälg

Mul on pärast lõunasööki paaniline, päriselt ka paaniline vajadus süüa ära midagi magusat ja väikest. Šokolaadi, küpsist, kommi. Ma olen üritanud sellest vajadusest küll vee, piimakohvi, lusikatäie mee või jalutuskäiguga üle saada aga lõpptulemus on see, et ma leian end poeriiuli eest suurt tükki sarapuupähklitega šerbetti võtmas ja seda kohe autos ära söömas. Mõistlikum on siis juba see väike magustoit kohe pärast lõunat põske pista...

Näiteks pikka aega aitas mind välja töö juues üks sõbranna toodud, suht mittemidagiütleva maitsega tume šokolaad. Unustasin selle kogemata käekotti ja nii see töö juurde sahtlisse jõudiski. Tänu maitsele kestis see šokolaad sahtlis ikka päris kaua, nii et suurimad tänud sellele ülimõistlikule sõbrannale!

Täna ma olin juba valmis kõik töökaaslaste sahtlid ja taskud pahupidi pöörama, et midagigi magusat kuskilt leida. Avasin lootusetu näoga oma töölaua sahtleid, et ehk on kuskile nurka mõni viigimari või tükike seda mittemidagiütlevat šokolaadi jäänud....

Ma pole eales õnnelikum olnud kui leides oma sahtlist fooliumisse mähituna kaks präänikut! Ilmselt olin need mõni hommik endale kaasa pakkinud, sest ma ei jõua kodus süüa ja võtan endale võileivad ja/või midagi magusat kaasa.  Tööl on hommikul aega lehte lugeda, internetti sirvida ja rahus oma kohvi võileibadega manustada. Ju siis läks tookord kiireks, et präänikud ununesid ja nüüd,  kui leidsin selle naljaka fooliumisse mähitud pakikese, polnud mul õrna aimugi, et see peidab endas säärast varandust.

Kaal: tõuseb
Stressitase: tõuseb