27 April 2015

Madli Vilsar võttis mul sõnad suust....


"Väga lihtne on öelda, et võta ennast kokku, aga ma saan tõesti nendest aru, keda on stress nii laastanud, et lihtsalt ei ole motivatsiooni. Sellest üle saamine on kõige suurem katsumus," tõdeb Madli. (Link)

Ma kaalusin isegi postitusele ta pildi lisamist, et te näeksite ka kui kaunis see tark neiu on aga ma korra heitsin pilgu guugli piltidele ja andke andeks aga ma lihtsalt ei suutnud. Kadedus lõi pildi virvendama. Seega loobusin.

Lisaks kõigele tunnen ennast endiselt kuningas Midasena, ainult selle vahega, et asjad ja inimesed ja suhted, mida ma puudutan, ei muutu kullaks vaid hoopis kakaks. Minu elus valitseb totaalne hävinguperiood - kõik ümberringi kaob, laguneb, hääbub. Ja isegi see ei lohuta enam, et kõigest sellest kaosest võib sündida midagi head. Ma olen ühe sammu kaugusel allaandmisest. Mina. Mina, kes ma olen alati see kurt vahukoorekonn ja rapsinud koorekannus edasi vaatamata teiste hüüetele, et asi on lootusetu. Ma tahan alla anda. 



21 April 2015

Trikimeister aju

Panin ükspäev juhuslikult tähele, et kui mul on pingeline päev ja palju ülesandeid siis ma vaikselt omaette mõttes pobisedes rahustan end pidevalt. Umbes nii, et "nii, nüüd joon kohvi ja teen selle asja ära", "oh, see asi tehtud! tõusen korra püsti ja siis teen tolle asja ära", "ma olen nii tubli, pinguta veel ja tee see asi ka ära" jne jne.

Mulle meenus kohe üks Masterchefi saade, kus üks kokaneiu sama asja tegi, aga ta rääkis poolkõva häälega ja teised ülalrõdul naersid, et ta niimoodi teeb.

Minu meelest aitab see pobisemine mõtteid korrastada ja enda peas selgust luua. Ei lase mingil mõtete kaosel tekkida. Muidu oleks peas üks suur virrvarr, et "ma ei jõua!" , "ma ei saa!", "ma ei viitsi!", "kaua veel??"

Eile just kuulasin huvitavat loengut, kus räägiti, et inimese aju on üks suur trikimeister. Seda, mida ta ei taha, seda ta ei tee ja veenab sindki selles, et ei jaksa ega suuda. Sellisel juhul oled oma aju ori, mitte tema peremees. Näiteks tahad õhtul hilja poodi sõita aga sõitmiseks on prille vaja. Otsid neid mööda tube ja mitte ei leia. Küsid kelleltki teiselt abi, see ütleb, et "näe pimeloom, prillid vahivad laualt vastu sulle!" Sinu aju viskas sulle lihtsalt vembu. Silmad nägid prille küll aga aju blokeeris selle info ära, sest ta leidis, et tal ei jätku praegu piisavalt energiat poodi sõiduks.

Ja niimoodi trikitab su aju igapäevaselt, söötes sulle ette näiteks lihtsamat ja vananenud infot, mis ei lase probleeme edukalt lahendada. Mõtled probleemi peale, aju väga ei viitsi kaasa teha ja söödab sulle miski olemasoleva info ja lahenduse ette. Kas see on edasiviiv? Kindlasti mitte. Selleks, et aju üle kontrolli saada, pead teda pidevalt treenima ja tööle sundima. Ainult nii saad olla oma aju peremees.


17 April 2015

TGIF




Ja juba ongi taas reede, kuhu see nädal kadus?  Ju siis on töökoht ja tööülesanded ikkagi ok. :)

Kui ma tänase pika päeva lõpuni vastu pean siis ausõna, ma lähen poodi ja ostan endale a) cocat ja sidrunit rummi jaoks b) toonikut ja sidrunit džinni jaoks c) veini. Veini ostmine sõltub muidugi sellest, kas ma jõuan poodi enne 22.00. Seetõttu mõtlesingi välja varuvariandid. Näete ikka jah, KUI töine ma olen....

Ja, et nädalavahetuse meeleolu veelgi lähemale tuua, postitan siia mõned "man - candy"´d :D




15 April 2015

Tubli blogija?

Lugesin tänahommikul kohvi kõrvale Rentsi blogi ja jäin kohe sügavalt mõttesse...

Kuidas olla/saada tubliks blogijaks, kes reaalselt ka midagi ära teeb, mitte ei vedele (kirjuta) niisama ja ei puhu suust lihtsalt sooja õhku välja. Kes siis ei tahaks oma blogiga maailma muuta? Või siis hüvesid välja teenida/pressida.

Ja nii ma jäingi aknast välja vahtides mõtlema, millega mina saaks oma lugejatele kasulik olla ja kas minu kirjutamine võiks üldse kellegile korda minna. Ega ma midagi tarka välja ei mõelnudki. Mul on see teema, et minu päriselu persoon ei võrdu üks-ühele minu blogipersooniga. Ning see seab juba teatud piirangud. Pärismina teeb palju vahvaid, reaalseid asju, aitab korraldada terviseseminare, käib abis Toidupangas, annetab raha juhtudel, kui kellegi lugu südamesse läheb, kasvatab toredaid lapsi, kelle vanusevahe on 13 aastat, elab oma elu tõusude ja mõõnadega nagu me kõik.

Ja nendest tõusudest ja mõõnadest ma tahangi kõige rohkem kirjutada. Ja sellest, et ka 40+ eksisteerib mõnus elu :) Sellest ka, et ükskõik kui sitt olukord ei ole, on väljapääs. "Sain mina hakkama, saad sina ka" ütlesin ma oma naabrinaisele, kellel elus keeruline periood.

Armas garderoobijumal

Nüüd kus mul on viisakas töökoht ja kolleegid 10 aastat nooremad ja 10 kilo saledamad on mul TÕSINE probleem. Ja see pole see lugu, et oh-mul-pole-midagi-selga-panna (kapiuksed ei lähe asjade tõttu kokkugi) vaid reaalselt mul pole midagi selga panna.

Esiteks pole ma ligi 3 aastat tööriideid ostnud (kõigepealt rasedariided ja siis kodused riided) ja teiseks on kehakuju muutunud niipalju, et olemasolevad üksikud viisakad asjad ei istu enam seljas. Ja Pooled asjad olemasolevatest üksikutest asjadest omakorda on moest lootusetult väljas.

Ja kolmandaks - raha ka pole.

Võtsin ükspäev paar tundi vaba aega ja kammisin Kristiine keskuse läbi. Noh, et midagigi osta. Mõni universaalne kleit ehk, viisakad kontorikingad jms. Kas ma leidsin midagi? Ei.

Nüüd ma siis seisangi igal hommikul nõutult riidestange kõrval. Lootuses, et ehk armas garderoobijumal on mulle öö jooksul sinna midagi sobivat, moodsat ja hinnalist saatnud. Ja iga hommik pean ma pettuma oma olemasolevaid nirusid nähes. Mistõttu hiilin hommikuti vara tööle, torman mantliga (see on mul viisakas ja kaelas on mul Versace stiilis rätik, see on ka ilus) kohvi võtma ja siis käpelt oma tuppa peitu. No aga ma ei taha ju lõpmatuseni oma olematu garderoobi pärast piinlikkust tunda. Või siis läbikukkununa, et mul 40. eluaastaks polegi kogutud kvaliteetset riidekollektsiooni, mille jaoks oleks eraldi tuba vaja. Kingadest ma ei hakka rääkimagi üldse, see ajab nutma. Kingi mul isegi oli aga jalanumber suurenes pärast lapsesaamist. Ja ma olengi omadega tagasi nullis. Null kinga. Õnneks tormas õde appi ja annetas mulle väga kaunid Gabori kingad.

Ja see postitus võib tunduda mõttetu beibemurena aga mida teeksid sina, kui sul oleks soliidses kohas tööl käimiseks ainult Jessica Simpsoni villane mantel, Versace stiilis rätik ja mustad Gabori kingad??





13 April 2015

Vahukreemikringel ja kaneelirullid

Ei tule juttu söögist ega retseptidest...

Hoopis sellest, et paariaastase kogemuse põhjal julgen nüüd kindlalt väita, et pikaajaline stress, motivatsioonipuudus elus, konstantne rahulolematus ning paha tuju rikuvad tervise ja teevad kõhust paksuks. Fakt. Mõtlesin selle välja, kui üritasin tulutult magada valutava puusaga.

Kui ma hommikul tõusen siis valutavad mul absoluutselt kõik kohad kehas. Selg, puusad, jalad, käed, pea, misiganes kehaosa. Vaade peeglisse: väsinud ilme, tuhm jume, topeltlõug ja liigsed kilod. Ja ma ei liialda hetkel. Olen lihtsalt aus. Enda vastu.

Olen lasknud kehal lihtsalt ära vajuda, sest mu aeg on kulunud vihastamisele, stressamisele ja õnnetu olemisele. Tulemuseks on see, et mina ei tee seda, mis mu keha tahab ja keha ei tee seda, mis mina tahan. Ma võin terve päev ainult keefiri juua aga järgmine päev on kilo juures. Vahetevahel ma tunnen üksikuid motivatsioonisööstusid midagi parandada aga see ei kesta kaua. Tavaliselt kuni mõne asjani, mis mind taaskord välja vihastab või õnnetuks teeb. Ja noh, Supervanaisa toodud laupäevased vahukreemikringlid muidugi ka ei aita.

Ma tean, mis aitaks. Aitaks näiteks armumine, aitaksid asjad, mis paiskaksid organismi kuhjaga täis õnnehormoone. aitaks varem magama minemine, madratsi väljavahetamine, aitaks motivatsiooni leidmine, sest hetkel olen ma veidi pidetu ja eesmärgitu ja segaduses. Piisavas koguses seksi ei teeks muidugi ka paha...

Ja ärge teie niimoodi tehke.


10 April 2015



Nädalake uut töökohta peaaegu möödas. Senini on muljed positiivsed. Välja arvatud mõned pisiasjad aga need on mõistetavad ja muudetavad. Ja õnneks on alati selline asi nagu katseaeg. Ei meeldi midagi, astud minema.

Enamus on meeskolleegid. Ilusad. Noored. Pikad. Ei mingeid 50-aastaseid kurjasid tädisid. Tõeline lotovõit ma ütleks.

Käin praegu tutvumise ja tutvustamise eesmärgil mööda kontoreid ja koosolekuid ringi. Kuna ma olen kohvisõltlane siis leian alati ise kärmelt kontoris ka kohvimasina üles. Istusin just oma kohvitassiga koosolekuruumis kui üks Pikk.Ilus.Noor. poiss tuli mulle kohvi pakkuma. Kahjuks nägi ta koheselt mu tassi. Ähh. Nüüd oli vaja kiiret tegutsemist. Üritasin hiiglasuure lonksuga oma kohvi ära juua, et talle siis kööki järele tõtata. Muidugimõista ei mahtunud kõik kohvi suhu ära ja pool sellest tilkus rinnaesisele, heledale pluusile. Rapsasin ruttu käega puhtamaks ja suundusin ikkagi kööki tassi uuesti täitma ja paari sõbralikku lauset vahetama. :)

Ise mõttes itsitasin, et ma olen ikka hea vanamoor küll. Vähemalt mõned asjad siin elus vist ei muutu kunagi.

01 April 2015

Oeh, kui ei ole normaalne, et mul nöörib nutt kõri iga jumala kord, kui näen mingit pealtnäha armsat paarikest. Täna jooksin kullapoest mööda. Seal seisid leti ees mees ja naine, turvahällis oli väike beebi. Müüja näitas neile midagi suure hoolega ja naine sahmerdas õnnelikult. No nagu ikka naised kullapoes, selline vahvalt elevil ja peadkeerutav. Kurat kus nutt ja kadedus korraga tulid peale. Keegi saab minu unistuse endale.

Mina olen oma otsuste ja otsustamatusega kaevanud endale sügava, pimeda augu.