28 July 2013

Dilemma

Mind vaevavad kahtlused. Kas laikida FB-s uudist, et su eksabikaasa abiellus või mitte... Sest FB on ju ELU :)  Iseenesest oli hiiglama tore uudis ja mida muud kui õnne ja armastust noorpaarile. Aga.

Esiteks oli minu kindel soov ja tahtmine pärast lahutust, et minu uuel kaaslasel ei tohi olla mitte mingit eelnevat elu st. naisi, lapsi, ämmasid, äiasid. Ma ei taha oma kaaslast kellegagi jagada. Seetõttu pole ma ka väga aldis eksabikaasa uude ellu liiga sügavale sisse  tungima. Kuigi mul on tegelikult väga hea meel.

Ühesõnaga ma ei laigi ja rõõmustan niimoodi ehteestlaslikult omaette.


24 July 2013

Tuustijutud

Oeh, kuidas ma ka praegu ihkan, et iga päev mu elust oleks justkui värske Cosmo ajakiri (vihje ↔e blogile :) ).  Aga ei ole. Kohe üldse ei ole. On rahu ja vaikus ja igavus ja beebi ja igapäevaselt mängiv TV ja jalutuskäigud ja poeskäigud ja teksad/T-särgid/dressipüksid ja ühesugused õhtud ja hommikud ja lõunad.

Ja-jaa, nii peabki olema. Tean, tean. Aint veits hallitama ajab see elu. Täna just vaatasin beebivõimlemises üht uustulnukat - ema beebiga, kaunis naine, kontsadel, sätitud, 5 pluss välimusega ühesõnaga. Ja mina - vana, tüse tuust...

 Ükspäev juhtusin telekast nägema mingit vene saadet, kus oma pereelust rääkisid jalgpallur Yuri Zhirkov ja tema (loomulikult!) modellist naine.












Neil oli kaks imetoredat last ja naine oli mõlema rasedusega ligi 30 kilo juurde võtnud ja siis selle puhta tahtejõuga maha võtnud ja nägi välja taas nagu nooruke modell. Sest ega ta ei saa ju oma kuulsa mehe kõrval mingi kogukas rull olla. Ja siis mees kinkis talle veel uhke sõrmuse tekstiga "spasibo za detei". Mina näiteks ei saanud poja sünni puhul kingiks mitte kui midagi. Ja noh, pole ime kah. Mul hakkas Superkangelasest kohe kahju, et tema peab siukese paksu tuustiga koos elama....

Ja nüüd ma hakkan vaikselt taipama ka, miks need USA pereemad kohati nii käestlastud ja paksud on. Sest nii on 100 miljon korda lihtsam. Mida imet sa ikka end sätid, kui su laps kogu hingest röögib ja iga minut on arvel, sest sa oled niigi juba kolm tundi hiljaks jäänud. 

Teine äärmus on muidugi need emad, kelle elus beebitulekuga justkui midagi ei muutunudki. Ohh, ma kohe ei kannata neid. Need on ilmselt needsamad naised, kes rasedana näevad välja nagu oleks pisikese palli alla neelanud ja tunnevad end imeilusatena ja jäävad ka kõikidel piltidel imekaunid ja hiljem riputavad need imetabased kõhupildid magamistoa seinale.Ja siis on neil kõige nunnum beebi ja kui nad perepilte teevad siis mina tahaks neid pilte nähes lihtsalt kadedusest nutta ja röökida. 

Mulle kingiti ka katsikuteks fotosessioon oma perega aga ma pole siiamaani tundnud, et tahaks seda teha. Tüse tuust... Ma ei taha neid pilte hiljem näha.


02 July 2013

Et te kõik ikka kadestaksite - köögipostitus


Suvel on selline värk, et mul kaob lihaisu suht ära. Äärmisel juhul tahan natuke kala või siis kana. Vorstivõileib ei lähe kohe üldse. Seega söön hommikuti peamiselt Nutella saiu, lõuna ajal näiteks praetud värskeid kartuleid ja õhtul tassitäis kama.

Nädalavahetuse tarne äia poolt koosnes seekord tomatitest, kirssidest ja kotitäiest prinkidest helerohelistest kabatsokkidest. Milledest reaalis ma unustasin pilte tegemast, sest sel hetkel ma veel ei plaaninud köögipostitust. Aga nad nägid välja umbes sellised:




Kuna ma ei ole suurem asi kabatsokimeister siis ma lasin neil päevakese köögilaual oodata, et millal mul miski hea idee tekib, mis nendega peale hakata. Õnneks ei pidanud kaua mõtlema, sest täna hommikul helistas Superkangelase ema ja küsis, mis ma arvan sellest, et ta tuleb ja teeb mul need viljad ära. Mina arvasin sellest väga hästi. 

Nõnda valmisidki minu köögis kabatsokipannkoogid küüslauguse hapukoorega:


Ja siuke mõnus mögin, mida saab panna igale poole, kasvõi röstsaia peale:

Pannkookide tegemine oli imelihtne - 2 riivitud kabatsokki, kaks muna, tunde järgi jahu ja siis soola maitse järgi. Tainas on selline pannkoogitainas ja vedelikku annab kabatsokk ise. Isegi veits väänama peab seda riivitud kabatsokki, sest muidu oleks mahla liiga palju. Praadida küllaltki õhukesed koogid ja need maitsevad superhästi hapukoorega, mida on maitsestatud soola ja hakitud küüslauguga.

Mögina sisse läks riivitud porgandeid, hakitud sibulat, peeneks hakitud kabatsokid, tomateid, tomatipastat, küüslauku, mehiselt soola ja pipart ja sorts äädikat, suhkrut läks ka. Kõik viljad hautatakse mõnusaks ja lõpuks saabki siuke potitäis maitsvat saadust.

Minu ülesandeks jäi ainult taldrikud lauale panna ja kõht täis vohmida. Igaks juhuks helistasin ikka Lemmikbeibule ka, noh et ta ikka kadestaks minu ilusat gurmee elu. :) 

Meie suguharu ehk Eesti lood


Pärast beebi 5-kuu sünnipäevapidu ütles mu suurem laps, et "küll oli huvitav seltskond, keegi  nagu ei tundnudki teineteist".  Päris nii see muidugi polnud aga terake tõtt oli selles küll. Et kõik algusest peale ära rääkida... võtan kõigepealt klaasi veini arvuti kõrvale.

Olid kord kolm venda. Üks neist minu isa. Võtsid naised, sündisid lapsed. Lapsed viidi suviti mõnusasse väikelinna vanaema juurde. Vanaema oli super aga käis tööl. Lapsed mängisid päevad läbi omapäi ja leiutasid järjest uusi lahedaid mänge ja leidsid sõpru. Noh, nagu ikka korralik suvi vanaema juures - puhas idüll. Ainul head emotsioonid ja siiamaani lapsepõlvelinna külastades ja lõhnu nuusutades läheb süda soojaks.

Kolm venda perekonniti väga läbi ei käinud. Meie perekond oli üldse tiba imelik, pidusid ei peetud, külas väga ei käidud. Kaks venda lahutasid, üks vend suri ära. Lahutusega kadus isapoolne suguvõsa aastateks justkui ära.

Kuni nüüdseni, mil me oleme õega ise piisavalt suureks saanud, et omame perekondi ja tahame ise otsustada, kellega suhtleme.

Seega jõudsingi meie toreda sünnipäevani, kus külas oli õde lapsega, onutütar lapsega, onutütre poolvend ehk onunaise poeg, ämmaemandana töötava kuid lapsehoolduspuhkusel viibiva sama onutütre poolt soovitatud tasuline ämmaemand, kes meie beebi maailma vastu võttis, õe sõbranna kahe lapsega, kellest ühe lapse on maailma aidanud minu onutütar ja teise sama ämmaemand, kes minugi beebi vastu võttis. Olete lugemisega veel järje peal? :) Ja kõige lõpuks saabusid ka minu uue lapse vanavanemad ehk mehevanemad.

Korra isegi puudutasime laua taga vesteldes oma emade ja isade teemat... Ja tõdesime kiirelt, et polegi millestki rääkida. Las ta jääb. Meie oleme uus põlvkond. Las nad jäävad oma kummaliste probleemidega ja segadikega. Ja et jumala eest ei tuleks ükski vanem nõudma, et tema eest vanast peast hoolt tuleks kanda...

Aga ma olen ütlemata rõõmus oma palju toredaid inimesi mahutava elamise ja söögilaua üle. Ning mu kõrvus kõlab meie beebi vastu võtnud ämmaemanda siiras tunnustus selle üle, et ma olen suutnud oma pisitillukese ilmaime kõrval nii kolida kui ka uue elamise enam-vähem sisse seada. Vahel lihtsalt on vaja, et keegi patsutaks nö tunnustavalt õlale ja ütleks, et "hästi tehtud". Ise märkad ju ainult tegematajäämisi ja pooleliolevaid asju.

Ja lõpetuseks naasen taas oma suurema lapse täna välja öeldud tõdemuseni, et miks temal peab nii raske olema koolis oma sugupuud joonistada, et neil, kelle vanemad koos elavad, on see palju lihtsam.

Igatahes segasummasuvila suvi jätkub ja peagi on meie kodus hoiul nii õe laps kui ka eksmehe uus laps :D


01 July 2013

Nurjunud pesupäev


Kuigi 180 cm laiuse jenkkivoodi algne idee oli seal ennast kahekesi mehega hästi tunda ja end välja puhata siis reaalelus on kõige mõnusam laiutada selles voodis koos beebiga. (kuigi mingil imekombel suudab ta alati end vastu mind nihverdada, ükskõik kui kaugel ma tast poleks)

Aga siiski,  mõni hommik me laiutame seal kohe kella poole 12-ni. Nagu näiteks täna. Väljas paistis paljutõotav pesupesemise ilm ja hästi välja puhanuna sorteerisin rõõmsalt pesud hunnikutesse.

Kui aga tuli hetk esimene masinatäis pesu välja kuivama riputada, langes taevast jumal teab kust tulnud äikesepilvedest paduvihma. Ähh, kurat. Panin siis hoopis lapse vankrisse, vihmakile peale ja lootuses teda sellise vihmase ilmaga ülipikale unele suigutada, lükkasin vankri terassile. Nii, mõned hetked endale ja siis voila - kõrvetav päike paistab otse lapsevankrile peale nii, et tõenäoliselt on seal kile all kasvuhoone!

Omaette vandudes ja porisedes ning vaadates ärganud lapse suurtesse silmadesse vajusin toolile istuma, sest mul lihtsalt jooksis mõte kinni. Et kuhupoole nüüd tormata või mida teha. Ja kas üldse on kõigel mõtet...

Täitsa draama ma ütlen.