28 April 2009

Poepiilur

Kuna Punapea blogi sõi mu kommentaari häbitult ära vaatamata sellele, et ma postitasin seda suisa kaks korda, siis ma kirjutan hoopis oma blogisse. Pealegi läks mul kommentaari sõnastus meelest ära ka. Ja on ikka vaks vahet ka, kas sõnastada tabavat ja lühidat kommentaari või heietada terve lugu valmis.

Ühesõnaga mina olengi see, kes vaatab alati poes, mida inimesed ostavad :) Põnev on nohh. Viimasel ajal ostavad inimesed näiteks palju rohkem tooraineid, kui neid valmistoite. Ja teinekord võib teise inimese korvi sisust teha ootamatuid leide – asju, mida sa ise pole osanud poes märgata.

Järelduste tegemist ostukorvi sisu põhjal ma küll eriti ei harrasta. Aga mulle meenub üks lugu. Ühest õhtust, kui vein otsa sai. Õigemini neid õhtuid oli isegi kaks. Mõlemal korral läksid poodi kaks noormeest ja naised jäid koju edasi lobisema. Mida mina oleksin siis mõelnud, kui minu ees ostavad kaks kaunist noormeest reede hilisõhtul valget veini ja oliive….?

Või mida mõeldakse siis, kui minu ostukorvi sisu on kassitoit, vein ja kondoomid?

Näiteks stritsli-lugu oleks minu puhul tähendanud, et ma olen poes juba käinud ja mu kõht on täis aga mind tabas hullumeelne magusaisu. Ma olen muide suur stritslisõber. Ja kui ma veel ühekorra „stritsel“ kirjutan siis see sõna hakkab mind kummitama. Täiesti absurdne sõna. Stritsel.

Loodetavasti ei tee minu kodupoe kassapidajad märkmeid selle kohta, kui tihti minu laps kiirmakarone ostab. Vastase juhul teataksid nad sellest ilmselt juba mõnda hoolekandeasutusse.

21 April 2009

Vaeste tarbijate lollitamine

Harjumused on kummalised asjad. Tihtipeale ei saagi kohe aru, et sa oled mingi lolli harjumuse küüsi langenud, kui äkitselt tabab aju mingi hetkeline kirgastumine ja siis sa näed kõike uues valguses.

Toksisin mobiiltelefoni järjekordset sõnumit NIMI(tühik) VANUS(tühik) OSTUTSHEKI NR (tühik), et võita saiapaki kleepsul lubatud Fiat. Siis äkki taipasin.

Ma olen aastaid, ja ma ütlen päriselt, et aastaid! saatnud sõnumeid ja osalenud igasugustes tarbimismängudes ja loosides. Kuid arvake, kas ma olen midagigi võitnud? Loomulikult mitte. Mitte muhvigi. Hähh.

Kas keegi üldse nendega midagi võidab?

15 April 2009

The biggest wake-up call ever

Ma alati nutan siukeste asjade peale. Elus on ikka nii kuradi palju ilusat, mida me oma eelarvamuste tõttu ei oska ega suuda näha...

13 April 2009

Munadepühadenädalavahetusekokkuvõte


Paldiskis oli päikseliselt ilus aga külm. Riskisime adrenaliini mõttes natuke oma eluga pangaääre peal kõndides. Sealses kaubamajas tegin midagi, millest ei saa rääkida, muidu äkki pean veel tagasi minema ja kinni maksma. Tore aga oli see, et kaubamaja toiduosakonnas oli ühes kärus vobla ja eelmisel päeval tähtaeg läbi saanud ja kõvasti allahinnatud sidruni D-light. No ei saanud kumbagi ostmata jätta :)

Mune põhimõtteliselt ei värvinud üldse. Hoopis tegin kapid üleliigsest kraamist tühjaks, ajasin õe varahommikul üles ja kebisime Telliskivi täikale suurt rulli kokku ajama. Enamus asju andsin ära 5 EEK-i eest ja mõne veel tasuta kah. Nõnda küll rikkaks ei saanud aga kodu on see-eest palju tühjem ja ühe näohoolitsuse GOSpas võin endale ikka teenitud raha eest lubada.

Kuna me olime Ljolikuga juba kaks päeva põhimõtteliselt ninapidi koos olnud, siis oligi parasjagu aeg taas tülli minna. Tüli kestis pühapäeva lõunani, kui saabus aeg hea söögi ja joogiga nädalavahetuse lõppu tähistada. Nigella oli just oma saate pühendanud ladina-ameerika toitudele, siis oli mul ka hull isu täidetud tortillade ja maisikrõpsude järgi. Chili con carne jäi kahjuks maitsmata, sest pott lendas tagurpidi põrandale ja pannilabidaga põrandalt kokkukaabitud toit ei tundunud enam nii ahvatlev ja rändas hoopis prügikasti. Ja niikuinii oli Sõber Emm rääkinud chili tegemise ajal ühe koleropu anekdoodi kah :)

Päris rahule võis jääda.

07 April 2009

Seitse valget kivist tõde

Katariina ootab seitset isiklikku paljastust:

1. Keegi ei usu, et ma olen ülikoolis käinud. (Ja selle isegi lõpetanud).

2. Ma näen üldse välimuselt väga petlik välja. Kui ma pealtnäha olen tumedapäine pontsakas kuldses keskeas koduperenaine, siis oma sisemuses olen ma tegelikult blond, sale imekaunis seksikiisu. :)

3. Ma joon alkoholi palju vähem, kui arvatakse.

4. Ma koliks päevapealt Moskvasse elama, kui Dima kutsuks.

5. Ma leian, et mulle võiks palju rohkem palka maksta.

6. Tegelikult ma ei taha üldse tööd teha.

7. Mulle meeldib WC-s hommikuti eneseabiraamatuid lugeda.

Spordiuudised

Tütreke osales hiljuti ujumisvõistlustel ja ujus 100 m kompleksi. Kui ma varem pole eriti viitsinud mõne 25 või 50 meetrise distantsi pärast ujulaakna taga kügeleda ja külmetada siis seda distantsi ma tahtsin küll kohe kindlasti näha. Pärast 2,5 tunnist ootamist ma lõpuks nägingi vaatepilti, mis tõi mulle kohe pisara silmanurka. Nii tore on ikka olla uhke ema.

Ilus jõuline delfiin, kiire selili, väsimusest pisut valed rinnulijalad ja lõppu kiire krool, millega sai sujuvalt ühest konkurendist mööda. Kogu 100 m oli läbitud hea tempoga, ei mingit kustumist lõpumeetritel. Super ühesõnaga. Aeg alla 2 minuti ja minu meelest on see küll hiiglama hea saavutus tüdruku kohta, kes alles 1,5 aastat tagasi ujumise algkursustele läks.

Mulle endale aga seletas ükspäev Ljolik õhinal, et jõusaali treener soovitas teha trenni niimoodi, et kõigepealt 1/2 tundi crosstrainerit ja siis 4x30 kõhulihaseid peale. Ja nüüd ta küsib mu käest iga päev, kas ma ikka tegin õpetuse järgi. Hehh, nagu tema poleksi see, kes ütles, et "Sina ei ole üldse paks." :)

06 April 2009

Miks mulle majanduslangus meeldib


Sest see sunnib mind köögis leidma parimaid lahendusi hästi toitumiseks.

Suht lapsest peale on mulle meeldinud kooke küpsetada. Olen isegi lehttaigna algusest lõpuni valmis teinud. Nohjah, siis seda ei müüdud ju poes niiviisi nagu praegu. Poetorte ja-kooke ma ostan väga minimaalselt. Välja arvatud mõningad erandid – Olümpia metskirsi - mascarpone tort ja ükskõik kus tehtud rummikoogid, ikka need ümmargused ja roosa tutsuga. Kõik sünnipäevakoogid ja -tordid ma küpsetan parem ise. Tuleb isiklikum ja maitsvam. Isegi tööle sünnipäevale võtan ma parema meelega kaasa iseküpsetatud viineripirukad ja konjakimaitselise juustukoogi. Kaua vaesed töökaaslased ikka jaksavad süüa lähedalasuvatest kohvikutest tellitud ühemaitselisi kringleid.

Ma olen teinud kahte erinevat frikadellisuppi. Üks puljongikuubikust ja poefrikadellidest, teine isekeedetud vasikakondipuljongist ja delikatess-hakklihast käsitsi tehtud frikadellidega. (Ma tean küll, et veel luksim oleks omada hakklihamasinat). Pole vist vaja kaua mõelda küsimuse üle, kumb paremini maitses. Samas võib asjale läheneda ka nii, et üks on argipäevatoit ja teine nö. gourmet – toit. :)

Mehe majjatulekuga muutuvad pisut ka söögiharjumused. Harjumatult tihti tuleb ette võtta sealihategu. Täna näiteks olen ma üüratult uhke oma laupäevaõhtuse paneeritud sealiha üle, mille kõrvale sobis väike õlu (või siis õllemaitseline jook :) ) libistada. Selline lõõgastustoit. Oma väikeste kätega tehtud. Tasakaaluks pühapäeva hommikune taldrikutäis värsket salatit kanast, lehtsalatist, kurgist, kirsstomatitest, päevalilleseemnetest ja röstitud saiakuubikutest. Ahjaa, juustu, basiiliku ja päikesekuivatatud tomatitega täidetud seasisefilee kukkus ka ükspäev täitsa söödav välja. Peaks seda korra veel proovima.

Minu suurim kangelastegu on minu leib. Minu juuretisega tehtud rukkileib. Kogu kortermaja on algul juuretise hapukat lõhna ja pärast magusat leivaküpsetuslõhna täis. Minu leib seisab nädalaid, ilma et hallitaks või kuivaks. Ja viimase tahkunud osa ma tavaliselt riivin ära, et seda siis pannil või, suhkru ja kaneeliga praadida. Kui laps kõike otse kausist ära ei söö, siis saab sellest supermagustoidu, kus kõige alla käib praetud leib, peale mustsõstramoos ja siis kohupiim.

Oi, mulle meeldib köögis sahmerdada. Peaasi, et retseptid oleksid hästi lihtsad ja tegemine ei nõuaks liigset nikerdamist. Üle kõige ma armastan Eesti Naises leiduvaid Maru retsepte. Tema kunagi ammu ilmunud tühja kõhu lasagne retsept seisab mul riiulis narmendava ja toiduplekilisena aukohal. Mulle meeldib planeerida sööki, kui on oodata külalisi. Siis ma tõstan kõik oma kokaraamatud lauale, võtan kõrvale sõltuvalt asjaoludest kas kohvitassi või veiniklaasi ja asun lappama. Otsin välja meelepärased retseptid, korraldan nende hulgas finaali ja siis kirjutan endale kenasti poenimekirja.

Muidugi ma pole mingi Imre Kose naisvariant, imekokk Hildur Sokk. Ja kindlasti ei pane toidutegemine mind niimoodi ekstaatiliselt ohkima, kui Nigellat. Ma lihtsalt naudin oma väikeseid toidutegemisrõõme ja –õnnestumisi. Ja nüüd seda enam, kui restorani- ja kohvikuraha koomale tuleb tõmmata. Nagu rahvaski on rääkinud, ei armasta minagi, kui restoranist välja tulles on tunne, et sind on petetud ja röövitud või kalkuleerid endamisi, mida kõike head selle raha eest kodus süüa oleks saanud.

03 April 2009

Tõsieluseriaali vaataja

Paganas, kuidas saab üks noor ja kena naine olla juba nii tark nagu eilsest võlasaatest see Jekaterina? (oli vist selline nimi) Ja miks mulle pole seda õpetatud?

Nii rahulik, nii särav ja nii armastav: "Mina pean oma meest toetama ja teda julgustama ega või hakata praegu tema kallal õiendama." Krt, mees on täislammas, rabanud endale mõttetud laenud/võlad kaela. Sealjuures pole viitsinud lepinguidki läbi lugeda, rääkimata sellest, et ta saaks üldse aru, mis tema laenudega toimub! Aga naine suhtub sellesse ingelliku rahuloluga ja suudab veel naeratada ka. Samal ajal kui mina seda kurvasilmset lontis kõrvadega meest juba ammu raputaks, nii et aju loksuks.

Mis paneb mind omakorda mõtlema, et üksi on ikka hiiglama hea elada. Oma tegude ja võlgade eest vastutad ikkagi ainult sina ise. Noh, muidugi on alati ruumi mõne püstirikka mehe jaoks :)

01 April 2009

Ving Rhames *


Kui ma täiesti juhtumisi heitsin pilgu oma eelmise aasta märtsi-aprilli päevikumärkmetesse, siis avastasin, et ei ole midagi uut siin ilmas. Kevad tuleb minu jaoks raskelt.


Kõigepealt läksid ilmad valgemaks ja ma avastasin, et mu tume talvemantel on ilmselt vahepeal seljas olnud mingil tolmuahvil, sest kuidas muidu seletada seda sodi hulka, mis mantlile kinnitunud ja mis nüüd päevavalguses silmi valusalt riivab. Peeglist aga vaatab hommikuti vastu väsinud ja hall, vanaldane ja loppis tädi narmendava näonahaga. Kuidas ma äkki nii koledaks ja vanaks jäin, mitte ei saa aru.


Vohmin sisse apelsine ja teen kehale vanni-ja koorimisprotseduure. Trennis ma käin niikuinii pidevalt, selles vallas on raske midagi parandada. Samas on aga võimalus vinguda, et trenn ei aita kohe üldse. Kaal ei lange, tselluliit ei kao. Solaarium pandi ka kinni.


Hull tahtmine on minna seiklema ja tõestada endale, et ma olen ikkagi tahetav ja seksikas ja vahel hämaras isegi ilus. Tahaks mingeid hulle sekseksperimente läbi viia ja niita jalust mehi, kes ei ole nö. minu liigast. Rallida tahaks MPS-iga ja juua ohjeldamatult Martini šampust. (no mitte koos muidugi) Mässata tahaks! Kõik pea peale keerata!


Krt, äkki see kevad teengi ära? Ahh?


*Ving Rhames seetõttu, et „ving ja hala“ oleks olnud julmalt ebaoriginaalne pealkiri.