20 August 2015

Projekt "Lase vabaks ja saa õnnelikuks"

Arutasime eile tütrega tulevikku ja vaatasime väiksemaid kortereid. Mul oli hea temaga neid asju arutada, sest temast on saanud täiesti mõistlik noor inimene.

Täna tegeles Supervanaisa väikese lokilambaga ja mina panin Telliskivi Kirbufestivali tarbeks asju kokku. Nagu kõik teavad on asjade sorteerimine ja koristamine väga mõnusad meditatiivsed tegevused.

Ma tean, et ma ei ole ega jää kunagi üksi. Mul on palju lähedasi ja sõpru, kes on iga kell nõus aitama. Mul on vahvad lugejad, kes soovitavad kui ühest suust, et "Lase vabaks!"

Lasen vabaks. Ja vaatan, mis saab. Näe, juba hakkaski kergem.


19 August 2015

Kui kõik ausalt ära rääkida...

On ainult üks lihtne põhjus, miks ma üritan oma juba ammu lõppenud suhet ikka veel vägisi elus, kuigi totaalses koomas, hoida. Minu suhte nö kõik organid on üles öelnud ja suhe püsib vaevuhingitsevas koomas ainult tänu minu absurdsele lootusele, et ükskord läheb kõik paremaks ja on sama hea kui enne. Selline imekaunis helesinine illusioon.

Selleks põhjuseks on minu usk ja veendumus, et sellist naist, kellel on kaks last erinevate isadega, ei taha enam mitte keegi. Ma jääksin elu lõpuni üleni üksildaseks üksikemaks. Iga mees, kes mu elu peale pilgu heidab, näeb seal lörriläinud abielu ja selle järel järgmist, äkkilõppenud pikka suhet, ja seda, et mõlemad mehed on ära läinud nii minu kui ka oma lapse juurest. Seejärel tõuseb selle vaatleja ette kohutav küsimus, mis hirmus naine see selline on ja mida verdtarretavalt jubedat ta korda saadab, et tema juurest nõnda minema joostakse?

Ma ise küsiks tegelt täpselt sama. Oma arust abiellusin ma esimest korda mõttega elu lõpuni. Okei, see ei läinud päris nii, ise olen süüdi. Seejärel mõtlesin veidi, võtsin ennast kokku ja julgesin uuesti proovida. Ja mis tulemusega... Jälle perses. 

Mis mul viga on?

18 August 2015

40 + kriis

Tahtsin alustada oma postitust sõnadega: nii põhjas pole ma veel olnud...

Põhjas? Pigem ikka stressis. Stressis sellest, et ma ei saa käia šoppamas, kosmeetiku juures, minipuhkustel, spades, restoranides, kinos, kontsertitel jne. jne. Istudes oma suures köögis kahe läpaka taga, juues kohvi ja süües maitsvat mee ja keefiriga tatra peentangu hommikuputru - pean ennast siiski maa peale tagasi kutsuma ja tõdema, et põhi on ikka valgusaastate kaugusel.

Pigem on asi valedes valikutes ja otsustes. Ilmselt on paljud eestlased selle valiku ees kas osta kodu ja loobuda kõigest muust või üürida midagi tagasihoidlikumat ning jätta raha endale ka kulutamiseks ja elu nautimiseks. Mina arvasin kangelaslikult, et prioriteet on kodu ja selle nimel olen nõus paljustki loobuma. Seni kuni pidingi päriselt loobuma. Siis ma enam nii kangelaslik polegi, Hoopis stressis ja vinguv.

Ja lisaks sellele veel oskamatu ja laisk. Ma tean küll, et ma peaks palju rohkem rabelema selle nimel, et mu elu muutuks paremaks ja raha voolaks sisse. Aga mul jääb puudu teotahtelisest positiivsusest ja selle asemel on mul lademetes vabandusi, miks ma midagi teha ei saa. Alates "ei oska"-st lõpetades "mul pole raha"-ga. Olen küll nõus õppima ja kursustel käima, kuid mitte õpitut reaalelus rakendama. Ma loodan iga päev samu asju tehes, et homme tuleb hoopis parem päev. Klassika. Ja nõiaring.

Lisaks sellele kaljukindel veendumus, et mees peaks peret ülal pidama! Aga seda meest pole. On keegi, kes tekitab stressi juurde ja viib hoopis raha välja. Ja kutsub järgi, kui ta autoaku on tühjaks saanud. Milline MEES teeb sellist asja??

Vahel on mul tunne nagu ma istuks kivist kastis. Et küllus ja armastus ja õnn ja ilu on seal kastist väljas aga mul ei õnnestu kuidagi oma kastist välja pääseda. Mis siis, et ma nuputan nii et pea valutab. Ma ei saagi aru, kuhu mu tahe kinni jääb. Ilmselt otsuste mittetegemise taha. Ei otsusta ja ei astu esimest sammu. Ainult istun käed külgedel ja mõtlen. Ja olen rahulolematu.


17 August 2015

Osta.ee kui tutvumissait :)

Tänu osta.ee-le olen ma viimasel ajal kokku puutunud väga lahedate inimeste ja ka uute ostupaikadega. Kuigi kõrvalmärkusena võib öelda, et osta.ee on üks kummaline keskkond. Umbes nagu mingi tutvumissait - leida keskkonnast normaalne inimene/müüja on sama lihtne, kui leida nõela heinakuhjast. Samas need mõned briljandid tasuvad muu jama ära. Kasvõi seesama eelmises postis mainitud kuldsete kätega mees :)

Näiteks täna kohtusin ma ülilaheda kujuga. Ta oli kaua aega ühe riigiasutuse IT-mees ja nüüd juba 7 aastat iseseisev ärimees, kes müüb ja ostab igasugust kraami. Ja kusjuures teenib sellega märkimisväärse kuusissetuleku ja on Kiyosaki definitsiooni kohaselt "oravarattast väljas". Ta tuli mulle ära tooma 10-sendist raamatut ja me jäime tükiks ajaks ukse peale lobisema. Vahepeal tekkis kohe kiusatus ta tuppa kutsuda ja kasvõi kohvi pakkuda - lihtsalt nii põnev oli see, mis ta rääkis.

Õnneks jäi mulle alles tema telefoninumber. Äkki ma tahan kunagi temaga konsulteerida kollektsioneerimise teemadel. Mina küll ei teadnud, et hiinlased suure raha eest näiteks õllesilte ostavad.

Ja mu õde teadku, et see "Volta" vahvlimasin, mis tema suure kaarega prügikasti viskas, maksab praegu 30-50 eurot!

12 August 2015

1 õppetund lähemale miljonäriks saamisele

Ma nägin täpselt sellist meest, keda mul oma ellu vaja oleks.

Kui mina üritasin innu ja õhinaga oma nö mehele maha müüa ühte värvimise, parandamise ja mööbliga seotud ideed siis täna nägin ma meest, kes mulle sedasama ideed õhinal kirjeldas! Kuidas ta teeb ja parandab ja värvib. Kuidas talle see meeldib ja kuidas ta planeerib pisikest poodi avada.

Muidugimõista ei ole sellised tegijad mehed ripakil ja tal on olemas oma naine ja pere. Aga oi kuidas mul oleks just sellist meest vaja. Vaat kui ebaõiglane võib elu olla. Ma ise mööblit parandada ja värvida ei oska ja siit ka üks elu õppetund - kui sul on idee ja sa tahad sellega kuskile jõuda siis tuleb arvestada ainult omaenda jõududega. Ei saa kellegi teise peale lootma jääda.

Seega nuputan ma juba uute ideede kallal :) Ja nagu Ekspressis Tiina Jõgeda Õnne valemis ütles: selleks et miljonäriks saada tuleb suuta ise vastutada oma ideede eest, ilma et sõltuksid kellestki teisest.

10 August 2015

Ma ei tohiks olla selline esteet...

Mind häirib kui naised on laiskuse ja lohakuse tõttu koledad ja paksud, ebaesteetilised.

Aga kuidas oli see lugu pinnu ja palgiga? Jah, mul endal on suur palk silmas. Olen laisk ja lohakas  - seetõttu ülekaaluline, mu kodu T-särgid on augulised (mingil täiesti teadmata põhjusel), ma võiksin palju-palju rohkem pühendada aega endale ja enda eest hoolitsemisele aga ma ei viitsi ja ma leiutan vabandusi mitte ei otsi võimalusi. Ma ei viitsi näiteks kiiruga Maximasse hapukoort ostma minnes väljaveninud kodupükse mingi parema riide vastu vahetada. Ma ei viitsi nädalavahetusel juukseid pesta, sest sellega kaasneb föönitamine - koolutamine - triikimine.

Aga mind häirib kui ma näen seda ise teiste naiste juures. Näiteks ükspäev nägin suures toidupoes suht kena meest, kes askeldas kahe lapsega. Hetk hiljem kõndis ta ühe naise poole. Ma mõtlesin omaette, et "Ei, jumal küll, ei!" Naine nägi välja põhimõtteliselt nagu mina, väljaveninud koduriietes, juuksed suvaliselt kinni pandud, plätudes olevate jalgade kannad kuivad ja lõhenenud. Ning kui nad kokku said siis  nägi see paar välja pehmelt öeldes kohatu. Mees on kena, suvine ja hoolitsetud ja naine lihtsalt rääbakas vana luud ta kõrval. Andke andeks selline võrdlus aga see aitab õigemat pilti ette manada.

Sel hetkel lõi mulle endale nagu panniga pähe, et milline ma ise välja näeksin oma lapse isa kõrval. Ilmselt hullem veel! Aga kas see sunnib mind käsile võtma - vist mitte, ei viitsi. Ja õnneks pole palju võimalusi, kus me koos avalikkuses oleks. Ja kui on, siis tegelt mul hetkel on ükskõik. Aga miks see vaatepilt mind teiste puhul häirib?

Häirib sellepärast, et ma jõuan alati välja järelduseni, et hoolitsemata, lodeva stressikõhuga, väsinud välimusega ja ükskõikne naine on löönud käega millelegi olulisele oma elus - iseenda rõõmule ja rahulolule. Võibolla ma näen kõike liiga must-valgelt aga ma julgen siiski öelda, et õnnelik naine näeb välja sale, särav ja tervisest pakatav. Ok, ma panen vanusepiirangu ka, sest ütleme nii, et alla 30-aastaste naiste puhul see 100% ei kehti. Nad on veel lihtsalt noored ja ilusad :)

Ma olen 40+ ja minu pealt on viimaste aastate stress ikka väga näha. Kuidas seda protsessi ümber keerata, ma veel ei tea...


PS. Oeh, kaks postitust järjest kole ja paks versus noor ja sale. Järelikult on mul see ikkaväga hingel, sest otse sealt mu kirjutised tulevad.

06 August 2015

Dante duši all*

Minu füüsiline keha istub hetkel köögilaua taga ja joob viinakokteili aga minu vaim hõljub Pärnu linna kohal ahmides sisse Weekendi melu, muusikat ja kõike muud võimalikku. Nägin just hetk tagasi delfis head fotot weekendilt - ees olid sellised superkaunid neiud, teate küll sellised pruunid saledad, ilusad, peaehetega, ilmselgelt fotograafi valitud pildistamisobjektid. Aga nende taga hüppas sama rõõmsalt suht kole, tüse, dressipükstes naisterahvas. Vaat selle naisterahvaga ma kohe tundsingi hingesugulust. See oli minu ajutine füüsiline keha seal weekendil :)  - nautimas kõike seda, mida noored, saledad ja ilusad.

Miks ma ise seal ei ole, vaat sellest ma ei hakka kirjutamagi. Perekoolis niikuinii juba küsiti, et kas tänapäeval peale vingublogide polegi midagi? Mina ka ei taha enam vingublogi olla. Ma nüüd keeran oma elulaeva ringi ja purjetan tagasi (või siis hoopis edasi) õnnelikkesse vetesse.

Ja üldse lajatas kogu praeguse elu hallus ja masendus mulle siin ühel päeval otse lagipähe. Tulin heale ideele, lasta kolleegile sünnipäevaüllatusena lilli viia mõnel ilusal noormehel. A mis selgus - hea idee küll aga teostamatu! Minu tutvusringkonnas pole mitte ainsatki esinduslikku, julget ja kena noormeest. Ja need kelle käest ma abi küsisin, neil ka pole! Ongi ainult vanad, paksud ja kiilad. Issand nagu mismõttes mul pole ühtegi ilusat ja noort meestuttavat? Lihtsalt tuttavat. Ausalt, see oli väga masendav ja kurb hetk.

Ja nagu igal tüdrukul on ikka üks vahva geisõber siis minu oma imestas "Uskumatu! Kunagine hulgitarbija on dieedil!" Noh, pool tema jutust on muidugi ülepaisutatud draama aga väike tõetera on siin siiski sees...

* kes vähegi mind on lugenud või teab mind, siis ta teab ka selle Dante-stseeni tähtsust :)