29 February 2012

29

Kuna täna on niivõrd eriline päev siis ma otsustasin, et võtan ennast kokku ja kirjutan. Vähemalt natukenegi. Ma tegin väheke pausi. Võtsin pärast matuseid aja maha nädalaks - ei pidu ega inimesi - lihtsalt, et mõelda ja meenutada.

Vahepeal ründas ka vana hea sõber depressioon, sest ma olen väga niru midagi regulaarselt tegema. Nii et nii mõnigi päev tabletid ununesid ja tekkisid lüngad, mis ilmselt ei teinud kokkuvõttes head.

Samas olen ilgelt tubli ja rassin kolm korda nädalas treeneri käe all jõusaalis pluss veel aeroobsed trennid ja vahel ka 25-minutine power-jooks. Kuigi peegelpildist mingit vahet pole märgata, tunnen et kerelihased on tugevamad ja kui algul ikka olin nõrguke, mis nõrguke siis nüüd jaksan planki ja side-planki lõdvalt 1 minuti jagu hoida. (tõelistel trennilõvidel palun mitte naerda).

Ooo, ja siis ma käisin üle pika aja kinos ja lausa Artises. Suutsin Solarises korralikult Artist otsides ringi ekselda ja mitu korda paanitsedes sõbrannale helistada, et juhiseid küsida :) Piinlik, aga mis teha. Vaatasime Marilyni filmi ja see kõnetas mind nii mõnelgi korral. Põnev naine ja keeruliseks elatud elu. Aga samas teistmoodi ta poleks saanud ka elada. Peaksin ise vist tänulik olema, et mulle mingit silmapaistvat annet pole elus kaasa antud. Ma poleks piisavalt tugev selle jaoks...

Samal ajal kui mina ammulisui filmi nautisin, tundsin kaasa kõrvalistuvale (kellegi teise) mehele, kes terve filmi ajal ühe kanni pealt teisele niheles ja ohkis. Selles osas olen ma küll tema nihelemisega nõus, et Michelle Williams kindlasti ei pakkunud sellist vaatepilti ja emotsiooni meestele nagu Marilyn Monroe. Aga siiski peab Michellele au andma selle eest, et ta suutis Marilyni välja mängida nii et see ei häirinud.

Lühidalt oleks see siis kõik.

04 February 2012



Ma kõigepealt ohkan südamest....






See saab olema üks senise ajaloo kurvemaid postitusi. Ja selle kirjutamine ei tule lihtsalt. Sest ma saan kirjutada lause kaupa. Vahepeal lihtsalt on silme ees pisarateudu.



Täna öösel lahkus keegi, kes on minu elus olnud väga väga tähtsal kohal. Minu ämmamoorike. See oli meie omavaheline nali, hellalt öelduna kõlab "ämmamoorike" päris lõbusalt. Aga ega ma ei peagi seda teistele seletama...


Ma ei jõudnud talle omaküpsetatud leiba viia. Ta helistas ja palus. See oli meie viimane kõne. Ta ütles, et tal tuli isu. Tahtsin võimalikult värsket leiba talle saata. Aga enne kui leib ahju jõudis, oli ta juba haiglasse viidud. Üritan lohutada ennast sellega, et ta kindlasti teadis, et ma teen ja saadan... Aga kuidagi õnnetu tunne on ikka.


Minu ämm oli imeline inimene. Ma ei oska kuidagi formuleerida praegu kaunikõlaliseks seda, mis ma öelda tahan aga sisu on selline - ämm oli lihtne inimene ja tal polnud nö kõlavaid saavutusi. Välja arvatud üks. Ta jättis endast maha palju parema maailma. Suurepärasteks inimesteks kasvatatud lapsed ja lapselapsed, hubase kodu ja ilusad aiad, hulga inimesi, kes said tunda tema lahkust ja headust... Ma usun, et ta jättis meisse kõigisse, kes me teda igatsema jääme, soovi samuti midagi elus paremaks muuta. Soovi jagada laiali lõputut headust. Ja kuigi see kõlab võibolla veidi pateetiliselt ja suuresõnaliselt siis mõte on tegelikult lihtne. Ole iga jumala päev lihtsalt hea inimene, hoolitse teiste eest, muretse nende pärast, anna ära kõik mis võimalik ja tunne sellest siirast rõõmu, armasta kõiki oma inimesi ja räägi neist ainult head.


Hoia meid edasi, kallis Silvi, kusiganes sa oled. Me ei oska ilma sinuta...




03 February 2012





No kui eilset postitust lugeda, on kohe näha et kellelgi on jäänud hommikune tablett võtmata :)


Alles õhtul avastasin selle fakti, kui õde oli ka juba märkuse teinud tema lapsega kurjustamise osas. Nüüd ma olen ametlikult KURI TÄDI. Lisaks kurjale emale. Vist kuri naine ka, kui ma nüüd hästi järgi mõtlen.


Aga natuke teraapilist shoppamist ja väike sushipidu kodus ning EMA 2012 vaatamine ja elu jälle enam vähem lill. Eile polnud trenni ka, et oleks oma stressihormoonid välja saanud higistada. See eest on täna üks, homme kaks ja pühapäeval üks. Ning kui personaaltreener esmaspäeval mind mõõdab siis, oioioi - kellelgi peaks mingigi tulemus küll ette näidata olema! Lisaks sellele olen nädal aega ka korralikult toitumiskava jälginud.


Onju ma tegelt pole nii kuri?

02 February 2012

Huh, ma lämbun siin talves....

Õhk on tööl ja kodus nii kuiv, hingata ei ole midagi. Näonahk kuivab, kätel nahk kuivab. Õues hingamine üldse seiskub, sest nina ja kurk härmatuvad. Kõik seisab. Telekast tulevad ühed ja samad saated juba mitmendat aastat järjest. Kõik mured ja rõõmud on eelnevalt mitmeid kordi kogetud. Igav on.

Krt, mingi külmaallergia on ka mul. Viibisin just pakasega mingi 20 minutit õues ja nüüd ma olen üle näo lapiline, punniline ja kõik sügeleb :(