28 May 2010

Sentimentaalsed šampanjased mõtted

Joon oma igareedest pisišampanjat ja mõtlen omaette sentimentaalseid mõtteid.

Kui kuradi faking hea ja ilus ning rikas peab olema mu järgmine mees, kui lähtuda teooriast, et iga asi on millekski hea ja et iga lõppenud suhte asemel tuleb ju uus ja parem. Käsi südamele, nii see on siiani muidugi olnud ka. Viimane oli juba päris hea variant.

Teine küsimus on muidugi see, kui kaua see aega võtab? Mis aja pärast ma üldse hakkan mõtlema, et ma olen taas saadaval. Et ma ei tõmbu kohese vastikusgrimassiga eemale, kui mingi onkel ööklubis käe mu õlale paneb. Lemmikbeib on juba lootusrikas muidugi, et kui ma nalja teen valusatel teemadel, siis on juba edusammud olemas.

Aga tegelikult on suht raske lasta minevikust lihtsalt lahti ja vaadata rõõmsa lootusega tulevikku. Või tunda rõõmu selle üle, mis oli ja olla õnnelik, et kõik ikkagi oli. Et sulle ikkagi anti see kena mees ja see ilus aeg. Mis siis, et ajutiselt.

Nagu näha, on mul veel pikk tee minna. Ma ärkan igal hommikul selle teadmisega üles ja lähen õhtul magama. Päev-päeva kaupa, tasapisi. Kuni järgmise suhteni. Ja siis juba elu lõpuni.

26 May 2010

Vene ja Kreeka

Selgus, et mul on kõige halvem muusikamaitse üldse, sest mulle meeldivad Vene ja Kreeka Eurovisiooni lood. Öeldakse, et need pidid läbi aegade halvimad ja veidramad lood olema. Aga mis siis!

Mulle jälle hirmsasti meeldivad. Las ma siis olen see imelik, veider ja halva maitsega :)

Giorgos Alkaios & Friends - OPA! (Greece)

Russia - Eurovision Song Contest 2010 Semi Final 1 - BBC Three

24 May 2010

Kangelasema ja supernaine

Omistan need tiitlid järjekordselt iseendale eduka nädalavahetuse eest, mis sisaldas mu enda ja mu tütreraasu sünnipäeva.

Kõik sai alguse päikeselise reede varahommikul, kui ma läksin kooli loengusse ja tahvlile oli kirjutatud: "Palju õnne, blond!". Mul oli kaasavõetud suur kommikott ja sellega seoses muidugi meenusid kõigile vahvad päevad lasteaia ajast. Eriti head pilti sai näha kindlasti õppejõud - terve audika täis mehi-naisi, šokolaadivõru ümber suu ja pidev paberikrabistamine.

Sünnipäevalõunaks sõitsime õe ja lapsega Tabasallu. Ma ei ole siiani ühtegi head põhjust leidnud, et Baby Backi minna. Kõht oli aga ultratühi ja päev oli ka super, siis miks mitte. Lisaks kõigele muule toredale (täiesti varjamata reklaam) on keset päeva 50 prossane ale. Ning kui muidu pakuvad söögikohad klientidele arve kõrvale kommi siis seekord pakkusime hoopis meie toredale ettekandjale kommi.

Sünnipäevakohvi jaoks sõitsin veel tiiru Piritale. Muidugi oli õde juba poolest päevast vihjanud mu vähe koperdavale kõnnakule. Selg hakkas vaikselt tunda andma, ilu asemel ma mugavust veel ei hinda, mis tähendas hommikust saadik 10- sentimeetristel kontsadel olekut.

Sünnipäevaõhtu möödus poes hulgaliselt sisseoste tehes, et lapse sünnipäevaks toidud, särgid-värgid valmis vaaritada. Misjärel vedasin kaks kotti küürus koormaeeslina käe otsas koju. Ja viskusin voodile, et seljale natukenegi puhkust anda ja veits sünnipäeva ja kadunud aastate puhul nuttu töristada.

Laupäeval varajane äratus, kerge kohvi, kostüümivalik õhtuseks peoks, spordiriided selga, kepid kaenlasse ja Maijooksule. Ilmselt viimast korda, sest antud ürituse formaat on muutunud mõnusast tervise- ja rahvaspordist õudsaks massiürituseks, kus tallatakse teineteise peal, torgatakse keppidega ja trügitakse. Sõbralikku koostegemise õhkkonda on palju vähemaks jäänud ja osad nagu ei taipaksi, et selle tasuta Soome reisi kättesaamine ei sõltu sellest, mitmendana sa finišisse jõuad. Ja need, kes tahtsid Otti näha, oleksid pidanud pigem jooksudistantsi valima.

Lihaste venitamiseks kodus aega eriti ei jäänudki. Paar tundi vaba aega kulus selleks, et kiirelt valmis teha lapse sünnipäevatort pühapäevahommikul laualepanemiseks ja kartulisalat tema peole kaasavõtmiseks. Kõiki produkte külmkapis vaadates tänasin end ja patsutasin õlale, et olin raatsinud oma sünnipäevaõhtu kulutada poeskäigule.

Lemmikbeibu ja tema automobiili kohalesaabudes oli mul juba kleit seljas ja võrksukk jalas :) Et sõita tähistama sõpradega minu sünnipäeva superlinnavaatega saunas roosat, vahvlitorudega sefiiritorti süües. Pidu sai naljaka punkti ööklubis, kus ausõna ei olnud ühtegi normaalset meest. Mina ei tea, kus nad see õhtu küll olid... Koju viis mind elutarkusi käisest puistav eakas taksojuht, kes arvas, et minusugune naine nüüd küll üksi ei jää. Kahtlaselt tuttavana kõlas see jutt, olen seda vist mõned aastad tagasi umbes sada korda kuulnud. Öise linna kohal sähvis välk ja ma olin totakalt õnnelik ja üldse mitte purjus.

Pühapäev. Varajane äratus loomulikult! Lapse sünnipäev, eelmisel õhtul oli ta isa juurde jäänud kui mina oma peol olin. Aga tema saabumisehetkel peab kõik tipp-topp olema, tort laual, kingitus pakitud ja päevakohased loosungid lambi küljes. Lisaks sellele kokku pakitud kõik sünnipäevapeo toidud, et täpselt kell 12.00 alustada hiilgava peoga Võlumaal. (väga armas koht muide). Pidu läks käima sellise hooga, et mitte aint lapsed ei hullanud vaid ka "mõned" (täpsemalt küll üks) täiskasvanud sattusid ekstaasi võimalusest proovida selga kohevaid printsessikleite ja pikajuukselisi parukaid. Suhteliselt kogemata torkasin plaadimasinasse mingi kohaliku lastedisko CD, mis tekitas täieliku tantsupalaviku ja kõik karglesid mööda tuba nii, et põrand põrus. Jah, täiskasvanud ka.

Lastepidudega on õnneks see vahva asi, et kella kukkudes on pidu läbi ja kõik suunduvad kodudesse. Oma last aga ei suuna ju väga kuhugi ja seetõttu oli järgmine üritus Keskkoolimuusikali eest saadud tasuta piletite realiseerimine KalevSpas. Laps sõbrannaga ujuma sokutatud, ise koju asju ära viima ja siis linna tagasi lapsele järgi. Selg hakkas kõvemini tunda andma. Õnneks olin selle päeva jalanõudeks valinud täiesti madalad papud.

Eelviimase üritusena küünla panek Toompeal Vene kirikus. Mina panin oma ja laps oma küünla, ise soovisime oma salajasemaid soove ja loodame kogu hingest, et need ka täide lähevad. Ilm oli ikka veel ilus, päikeseline õhtu vanalinnas jalutades.

Siis poodi lapsele kooliviimiseks komme ostma ja mulle järjekordset tordimaterjali, et tööle midagi viia. Koju jõudes avastasime mõlemad, et jubemõnus on ikka järgijäänud sünnipäevatoitu süüa. Kapis on veel tänagi kartulisalatit, viinereid ja maasika-vahukooretorti.

Ja saabuski see õnnis pühapäevaõhtune hetk, kui jalg astus üle läve koju, et jäädagi koju. Kook ahju ja lapse soovil "Avatari" film käima. Kook sai tunduvalt ennem valmis kui Pandora päästetud sai. Kui ma silmad kinni panin, valutasid vist kõik kohad mu kehas ja uni tuli peale nii kiiresti, et isegi ei meenunud, et Depremini-tablett jäi võtmata...

Selline nädalavahetus. Õnneks vaid kord aastas.

20 May 2010

Kevaderõõmud

Kevad on poisid hulluks ajanud. Juba teist hommikut järjest on mingi kirjake mu auto klaasipuhastaja vahele topitud. Ei, ma ei helista kirjas jäetud numbril :)
Ma olen ikka vanamoodne, kõigepealt tahaks inimest näha. Siis vaatame, mis edasi saab, kui saab ja kas saab. Aga kirjakese üle rõõmustasin ma hullupööra sellegipoolest.

19 May 2010

Dima Bilan kristallidega vöö



Dima pildiga võib mulle ükskõik mida vaid maha müüa :) Ma olen ikka nii nõrk. Mulle torgati töö juures nina alla kosmeetikakataloog, kust ma elueales midagi ei telliks. Aga Dima! Ja tema nimetähtedega kristallidega vöö! Kuidas ma oleksin saanud ära öelda??


Teen endale ilusa sünnipäevakingituse.

18 May 2010

Saiavormi kuningannad

Elas ükskord üks Lemmikbeib, kes pröökas, et tema ei kavatse ja ei hakka kavatsemagigi mitte ainsamalegi mehele süüa vaaritama. Mees vaaritagu ise kui tahab ja siis pesku sama soojaga ka nõud kõik puhtaks :)

Okei, ütlesin mina, elutark naine. Ootame, vaatame. Ja ära jõudsin oodata selle aja, kui Lemmikbeib nädalavahetuse varahommikutel esimese asjana turu peale tormab toidukraami kokku ostma. Ära jõudsin oodata selle aja, kui ma Beibule retsepte oma kuldvarast jagada sain või teda telefoni teel õpetasin, kuidas seenerisottot teha.

Mis siis, et Lemmikbeibul on esimese asjana alati näpud püsti, et eitee, eitaha, eiole, on ta ometigi üüratult tänulik minult täna saadud saiavormi retsepti üle, mille ma talle oma sajanditevanusest toiduplekilisest kokaraamatust paljundasin.

Ja vaatamata sellele, et meestest teab ta kõike ja mina mitte midagi, on siiski elus mõned asjad, mida mina talle õpetada võin :)

...

Ma ei saa kahest asjast aru.

Esiteks, miks on nii, kui mu elus läheb väga-väga halvasti, ilmub kohe välja üks ja seesama mees. Mis krdi energia see on, mis teda siis ligi tõmbab? Nagu raisakotkast laiba peale.

Ja teiseks, mis tahtmine on lugeda selle naise mõtteid ja rõõme-muresid, kelle sa oled maha jätnud? Kas sa tahad näha, kui valus tal on?

16 May 2010

Murtud südamete pühapäev


Mõnes mõttes on täitsa mõnus, kui laupäeval-pühapäeval läheb uni varahommikul ära. Saab pikalt kohvitades rõdul lehte lugeda ja linnulaulu kuulata. Päike ka veel ei kõrveta lagipähe ja õhk on nii värske, nii värske. Selline unistuste hommik, kuskile pole kiiret, võid juua kasvõi mitu kohvi järjest. Keerutades pihkude vahel oma päikesekollast hiigelkruusi ja palun kogu hingest, et see hetk jääks seisma. Kass Siim trügib ka mu kõrvale pehmesse rõdutooli, et sellest kõigest osa saada.


Pühapäeval aga näitas kell ka pärast kohvijoomist üpris varast aega, mistõttu pakkisin ema ja õelapse autosse ja viisin neid tutvuma minu lemmikpoe Hortesega. Rõdukastides olid mul mingid kuivanud rootsud ja see asi tuli kohe ära likvideerida. Ma hullun Horteses :) Kõike tahaks osta! Aga lepin alati võõrasemade või petuuniatega. Täna krahmasin veel potid tilli, tüümiani ja murulauguga ka kaasa. Ema ostis imeilusa poti valge murtudsüdamega. Imeilusa. Piisad värelesid valgete õite küljes.


Õhtul tuli laps maalt kaasas sületäis tulpe ja nartsisse. Kui ma selle puntra siis lahti harutasin, nägin, et mu kallis eksämm oli mulle kaasa pannud oksa tema roosast murtudsüdamest. Mul tulid natuke pisarad kurku, olen selline veidi tundeline ja hellik viimasel ajal :)




13 May 2010

Ma loobun mõneks ajaks

Ei jaksa. Loobun. Läbikukkumine. "F". Kodutöö tähtaja pikendamine. Ei viitsi. Motiveerimatus. Raha pole. Aga oleks vaja. Hajevil. Sassis. Ootel. Aga midagi ei tule. Enese päevadest läbivedamine. Väsimus. Isegi kokata ei taha enam. Süütunne. Tahtmatus. Käegalöömine. Teine pakk Depremini. Allaandmine. Pohui kõigest. Vahet pole. Vägisi naeratus. Küll ma hakkama saan. Aga ei saa. Hirm suve ees. Hirm paljude asjade ees.

PS. Järgmine kord kirjutan alles siis, kui mul on midagi head kirjutada.

10 May 2010

Tibiving


Vohmisin sisse praegu taldrikutäie juustusaiu võileivagrillist ja saatsin lapse poodi kogu raha eest šokolaadi tooma. Siis sõin suure osa šokolaadist ka veel ära. Nüüd tahaks veel midagi süüa.


Pagan küll. Selline nälg on.


Muudkui toitun korralikult ja teen 5-6 trenni nädalas aga kaal näitab 0,5 kg rohkem. No kuidas?! Oh, kuidas see rikub tuju ja võtab edasise pingutada tahtmise ära. Hea küll, täna luban endale lollusi. Homme hakkan korralikuks.


09 May 2010

Maasikad ja kivid


See on nagu niiiiii sümboolne, et ma sain emadepäeva kingituseks kaelariputatava kivi.

Selline ilus, lihvitud, hall, minu nimetäht peale graveeritud. Kannan oma kivi kaelas rõõmuga.


Emadepäeva koogiks tegin tellimustööna maasika-Pavlova.


Selline see elu ongi - ühel päeval korraga õhuline besee ja hall kivi kaelas.

06 May 2010

Kõik korraga

Mõtlesin täna terve päeva kuidas panna ühte postitusse sellised asjad nagu:
- selle aasta esimene kirju liblikas
- mure, miks minu nimes pole ühtegi "s"-i et ma saaksin olla dollarimärgiga nagu Ke$ha
- superlahe mahetoodete korv, mida kingib meie presidendiproua
- Ott Leplandilt hangitud autogramm
- üks täiesti pekkiläinud eksam

Aga ei mõelnudki välja. Kõigest tahaks rääkida aga ükski uudis eraldi ei ületa uudiskünnist. Niimoodi minust küll kirjanikku ei saa.

04 May 2010

Olen kaotanud tema, pean leidma iseenda

Olen alati arvanud, et kirjutamine on palju tervendavam kui rääkimine. Rääkides lased lendu sõnu, mida hiljem võid kohutavalt kahetseda. Või moonutad tõde, sest päris kõike ei taha ju kunagi rääkida. Kirjutamine on palju ausam. Tühja neist kirjavahemärkidest, suurtest algustähtedest või täislausetest. Kirjutad lihtsalt kõik endast välja, niimoodi nagu ta parasjagu tuleb.

Nii et, Saareblond piiga, minu poolest sa võid jäädagi ootama, et ma langeks nuuksudes kummuli männimetsasel kepikõnnirajal ja samal ajal pursates välja kõike, mis mind vaevab. Ainult mu päevik teab, et ma nutan öösiti. Et ma olen kaotanud kellegi, keda ma armastan. Et ma ei oska oma nutvale lapsele seletada, miks see nii läks. Et ma üleüldse ei saagi neist asjust rääkida, sest kurbus nöörib kõri kinni.

Oluline on see, et ma olen iseenda jaoks olemas. Ja et ma ei tohi kaotada usku armastuse olemasolusse, sest kui ma seda teen, siis ma olen kaotanud kõik.