02 September 2022

Sügisehõng

Õues on sügiselõhn. Sain suvelõppu natuke puhkust, mille jooksul mõtlesin korralikult logeleda ja suvitada, aga ei õnnestunud. 3 päeva üritasin koristada oma pojakese tuba, et saaks enne koolialgust korda. Nii kaua läks aega sellepärast, et tegemist on väkestviisi hoarder'iga, kes röökis nutta iga väiksemagi paberi või katkise mänguasja pärast, mida ma ära visata üritasin. Pool päeva suutsin koristada ja pool päeva pidin närve puhkama.

Garaaži koristuseni ei jõudnudki. Kõiki aknaid ka ära pesta ei jõudnud. Tegemata tööde nimekiri on praktiliselt sama pikk kui enne puhkust.

Ma jõudsin tõdemuseni, et minu elus on olnud liiga palju mehi, kes on lahkunud sõnagi lausumata, põhjust ütlemata, mind oma elust kustutades... Alates isast. 

15 August 2022

Vahepealne elu update

 Äkki on AD-d need, mis ei lase enam kirjutamisele sundivatel emotsioonidel võimust võtta...? Suht hea rahulik mullielu. Miski ei aja väga närvi :) Ei pane reageerima. 

No see oli ka, et uus töökoht ja sisseelamine hõivasid vahepeal suurema osa elust. Ja muidugi see ühistranspordiga harjumine. Praegu on juba enam vähem aga algul hoidsin küll kahe näpuga torust, endal nina terve sõiduaja krimpsus. 

Puhkust ka väga see suvi pole. Seda intensiivsemad on õhtud ja nädalavahetused. Kui kõik asjad tuleks korda ajada. 

Mõned deidid.... Sõbrannad juba rõõmustasid, et üle pika aja on deidid. Eks see ole väike samm edasi küll. Ma küll veel ei tea täpselt kuhupoole. Mul, ja ilmselt paljudel teistel naistel, on kalduvus kiirelt ära kiinduda ja juba suhteks pidama hakata väga varajases staadiumis asja. Selle vältimiseks on mul mitu erinevat, kellega deitida. Hajutan intensiivsust. Ei pane mune ühte korvi. Küll ma ära tunnen kui asi õige on. Seekord ei tõtta seda asja ise oma kätega õigeks tegema.

Ühe puhul tahaks küll põhimõtteliselt kohe sisse kolida. Tark, rahulik, tasakaalukas, kena, hea huumor. ilusad tätoveeringud, oma ettevõte, korralik auto ja oma korter. Ainus miinus on see, et ta teeb jube palju tööd. Ja siis on väsinud. Ja pool elust on kuskil teises linnas. Nii et ma ei näe reaalselt seda ruumi, kuhu mina mahuks. Või siis ta ei tahagi, et ma kuskile mahuks. Ja üldse oleks seda liiga vara mõelda ka.

Teine on suht sama hea. Tohutult hooliv ja hea südamega. Ülimõnusa kehaga, kogu aeg tahaks tema lähedal olla, taaskord hea huumor ja rõõmus meel. Miinuseid väga polegi. Ja tema puhul on lihtne see, et ta ei taha kohustusi (see siis tähendab suhet).  Kuna ma ka ei tea, mida ma täpselt tahan, siis mulle meeldib, kui pole ootusi või kohustust kuskile eesmärgile jõuda. Ongi selline mõnus ajaveetmine. Praegu.

Muus osas läheb kõik sissetallatud rada edasi. Lapsed, kodu, töö. sõbrad. Kohutavad elektrihinnad ja kõikide asjade kallinemine. Sellega toimetulemiseks ma muidugi tööd vahetasingi. Samas ütleme nii, et hõisata pole midagi ja ülihea oleks, kui keegi võtaks kasvõi väikesegi osa kohustusi minult ära. Aga ei, pingutan üksi edasi. Eesti naine peab hakkama saama, kuidas, seda ei küsi keegi.


25 April 2022

Öisele lugejale

 Ma loen ise ka vahel oma vanu postitusi ja imestan kui hästi ja huvitavalt need kirjutatud on :)

Olen tahtnud kirjutada küll, kuid ikka mõelnud, et pole nagu midagi nii tähtsat öelda või ühtegi nii ägedat emotsiooni, mida edasi anda.

Lahe on see, et viimaste aastate soovinimekirjast on selle aasta esimesel kolmandikul juba kaks tükki pauhti täide läinud. Lihtsalt niimoodi nipsust, ilma suurema pingutuseta. Aitäh, aitäh, aitäh.

Karjäärivahetus ja uus auto.

Lugesin pärast detsembrikuist elektrihinnatõusu oma raha ja kohustused kokku ja sain aru, et niimoodi edasi enam ei saa. Senine karjäär tuleb lõppenuks lugeda ja leida midagi uut, kus ei vihjata juba saavutatud palgalaele. Pisteliselt töökuulutusi sirvides jäi äkki üks silma ja vaatamata keerulistele olukordadele (sõda) ja pikaleveninud konkursile jäin ma sõelale ja mulle tehti tööpakkumine. Varsti siis juba uues kohas.

Kui oma noortele kolleegidele minekust teavitasin, siis üks vaatas mulle oma suurte siiraste 20-aastase silmadega otsa ja lohutas, et "Nii tore, et sa soovid veel uut ametit õppida. Kunagi pole hilja...." Ütleme nii, et ta ilmselgelt tahtis midagi head öelda :D aga välja kukkus nii, et ma oleks tahtnud lähimalt rõdult alla hüpata, et mind niiiiiii vanaks peetakse.

Ma nägin veebruaris auto24s niisama surfates oma unistuste autot. Mõtlesin, et just seda ma tahaks. Olen u 3 aastat ilma oma isikliku autota olnud. Guugeldasin isegi automüüjat, et kas on usaldusväärne. Raha mul muidugi polnud, niisama unistasin. Võrdlesin teise sama marki autodega. Ühesõnaga mängisin selle mõttega. Kui äkki aprilliks tekkis ootamatult osake autorahast. Teise osa sebisin juurde ja järgmisel hetkel olingi automüüja juures ülekannet teostamas.

Uus auto, uus töökoht. Suht suured asjad korda saadetud.
Aga kuskil on ikka mingi kurbus ja rahulolematus. Tahaks veelgi paremini.

24 November 2021

Kuidas mul läheb - läheb kah ja natuke ei lähe ka

Läbipõlemisega on selline huvitav asi, et sellest ei saa ise aru. Loed ja kuulad teiste lugusid läbipõlemisest ja mõtled, et mind see küll ei puuduta aga huvitav küll, mismoodi see läbipõlemine välja võiks näha või tunda võiks olla...

Äkki juhtub aga sinuga nii, et unustad töö juures praktiliselt kõik olulised asjad lihtsalt ära. Jooksed asjadel järgi, mitte ei planeeri ette. Saad ülemuse käest veidi noomida. Saad seetõttu keset päeva paanikahoo ja kaotad üldse igasuguse pinna jalge alt. Kaotad arusaamise enda väärtusest ja oma tööst. Selline lühike hetk aga samas kõik nagu kulgeb edasi samas rütmis. Kolleegid teevad tööd, koosolekud toimuvad ja täidad oma töökohustusi.

Rääkida ka nagu kellegagi ei taha. Su käest küsitakse aga sul on piinlik jahvatada mingitest oma tobedatest mõtetest ja arusaamatutest emotsioonidest.

Ega ma ei teagi, kas see on läbipõlemine või mitte. Ühest küljest pean end tugevaks naiseks, saan enam vähem hakkama, funktsioneerin, toimetan, elan. Teisest küljest on kõigest nii kõrini ja tahaks teki all lihtsalt natuke nutta. Võibolla on ka november selline kuu, mis soodustab vabalangust ja madalseisu. Lugesin just Perekoolist sellekohast teemat  ja süttis lambike pea kohal. Vähemalt ma ei ole üksi selline hädakägar. Lähen kohe loen põhjalikumalt teiste meetodeid ülesaamiseks.

Niiväga tahaks siia lõppu midagi positiivset lisada, et näidata, et mu elus on midagi head ka. Näiteks kinodes olev Gucci film, mida ma väga ootan ja varsti vaatama lähen. Vähemalt on mul toredad sõbrannad, nii kummaline kui see ka pole :) Mina oleks ammu juba sellise negatiivse hädakägara oma sõprade listist kustutanud. Õde on ka kullatükk. Tütrest rääkimata.

25 September 2021

Väike break down

Vahepeal tekkis siin jälle vähe mustem periood elus, hulgaliselt stressi, liiga palju tööd ja minimaalselt ressurssi. Üritasin küll erinevate vahenditega oma aju rahustada, emotsioone tasakaalustada ja sundida ennast nii puhkama kui üritustel osalema. Aga ilmselgelt ei peta ma enam kedagi ära... Kuigi ma ikka veel üritan vaprat nägu teha ja kangelane olla. Samas on selline tunne, et lowest point elus on saavutatud.

Ma tahan peaaegu kõike tagasi, mis on olnud. Väikeste eranditega muidugi. Täpsustama ei hakkaks. 100% ma ei taha seda, mis on praegu. Ja mul pole vähimatki ettekujutust, mis võiks tulla. Kõike, mida olen suutnud ette kujutada, olen teinud ja see on mind toonud praegusesse, mida ma ei taha.

Psühholoog Tõnu Ots just ütles täna telekas, et 80-aastasena mõistis ta äkki, et enam ei tule elus midagi, enam pole oodata midagi. Mis on, see on. Mul jälle pole enam julgust tahta ja oodata midagi.

Ma ju tean, et olen elus mitmeid kordi eksinud aga vahel on tunne nagu oleksin kõigega puusse pannud. Eks see siuke post stress üledramaatiline mõtlemine on aga vähemalt on siin hea koht ventileerida. 

Jään ootama paremaid aegu :)




07 September 2021

Tõusev täht koolitustaevas

Osalesin ühel enesejuhtimise koolitusel. 

Isenesest oli huvitav, sai mõned head mõtted ja mõned uued nö tööriistad. Aga kuna ma olen teada-tuntud koolituja, kuulan palju erinevaid seminare-koolitusi, siis suht palju oli juba tuttavat. 

Jäingi mõtlema, et praegusel ajal võib olla koolitajal päris keeruline millegagi üllatada. Inimesed loevad ise palju, nii raamatuid kui internetimaterjale. Veebist on võimalik leida tohutus koguses erinevaid koolitusi ja seminare. Hulgaliselt infot on kasvõi Google'ist kergelt kättesaadav.

Alati mõtlen, et oh, ma tahaks ka koolitada. Vanust on, kogemusi ka. Aga küsimus, et mis teemal koolitama hakata? :) Hetkel tulid pähe ainult sellised variandid: "Kuidas ise depressioonis ja muidu sügavas augus olles välja näha nii nagu oleks kõik kontrolli all ja hästi" või "Kuidas mitte põdeda kui sul on kaks magistrit aga null ambitsiooni elus". Või "Praktilised juhised kuidas elada kui palgapäevani on kolm nädalat ja 100 eurot".

Ma oskaks veel sellest ka rääkida, " Kuidas toimida lahkumineku korral nii, et hiljem poleks põletavalt piinlik".

Nali naljaks aga see koolitamise idee kummitab mul mul juba häirivalt palju peas. Ma teen muidugi oma mõtetes kohe maha ennast, et mida sul on koolitada ja kes sind kuulaks üldse. Aga targemad just seda ju ütlevadki, et mine sinna, kus mugavustsoon on lõppenud ja tee seda, mis sul esimese reaktsioonina tohutut hirmu ja vastupanu tekitab. 

Sellised mõtted.


28 August 2021

Ma ei oska käituda

Kuidas lahendada viisakalt olukorda, kui keegi ütleb sulle sõbralikult ja rõõmsalt "Oi, tere!" ja sul pole vähimatki aimu, kes see inimene olla võiks?

Ma arvasin, et minuga ei juhtu seda kunagi. Ma mäletan kõiki inimesi ja liiga palju autonumbreid. Aga juhtus. Ja ma tundsin ennast nagu kala kuival, üritades viisakalt vestelda, kuid millest rääkida, kui ühisosa ei mäleta? Reeglina harrastan ausust ja otse ütlemist aga tol hetkel tundus ülimalt raske küsida, et "Kõik on tore aga kes sa oled?" Kuidas sellises olukorras üldse käituda?

Soovitus ka. Seni kuni õhtud pole veel miinuskraadidega. Kruiisilaevade terminali juures olev promenaad on lihtsalt imeline! Eriti pimedas.