14 November 2017

"Oh, kuidas ma armastan autoremonti!"

Ei armasta tegelt üldse.

Sain auto remondist kätte, maksin raha ära, läksin diagnostikasse, sama viga, uuesti parandusse, uuesti paar sotti maksta.  Nagu hurraaaaa..

Jaa, tegelt ma olen oma autole suht vähe kulutanud siiani. Midagi pole remontida vaja olnud. Aga nüüd, auto 10. eluaastal kukkusid kõik vajalikud osad küljest ära :(  Pole üldse põnev enam.

Ja ma  a-b-s-o-l-u-u-t-s-e-l-t  vihkan olla naisterahvas autoremonditöökojas. Kohe vihkan, vihkan seda loll olemist. Sama hea, kui mina küsiks autoremondimehelt kommertspandi seadmise tingimuste kohta. Täna diagnostikas juttu puhudes ütlesingi, et mulle meeldiks, kui oleks remonditöökoda, kus autosid parandavad naised. Onklid arvasid, et jumala hea äriidee. Neil oli seal ükspäev just kaks praktikanti tüdrukut tööl ka.

Täna käisin autol taaskord järel. Uberiga. Täpselt meie ees sõitis üks minu kolleeg koju. Pagan, oleks ma enne teadnud, kus ta elab! Seekord sattus mulle ülijutukas taksojuht, muudkui seletas, keda kõiki ta sõidutanud on. Ja kellega koos elanud on. Näiteks 20-aastaselt 43-aastase naisega. Ja et nüüd on ta vaba ja vallaline, 34-aastane noormees. Varem oli tal BMW, mis naistele väga meeldis. Just niipalju ja rohkemgi infot veel sain selle 6-minutise sõidu jooksul.

Kui ma töökotta jõudisn, nägin seal Ferrarit. Ütlesin, et jätke see citroen endale, ma võtan selle Ferrari :)  Mees andis mulle Ferrari võtme ja ütles, et aga palun, mine. Ma hoidsin oma käes päris Ferrari võtit. Võib ma kirjutan veel paar korda Ferrari, sest see oli tõesti nii ilus Ferrari, et ma ei julgenud seda Ferrarit katsudagi suurest aupaklikkusest.

Kahjuks sõitsin koju siiski oma õnnetu prantslase ja paha tujuga. Nii umbes paar sotti on lihtsalt maha visatud ja nüüd tuleb see raha uuesti kuidagi kokku koguda. Või äkki keegi tahab mulle uue auto kinkida? Või mõistliku hinnaga müüa. Tingimused on imelihtsad: võimalikult uus, peab pakkuma emotsiooni, navi ja parkimiskaameraga, max liisingusumma 100 EUR/kuu.

03 November 2017

64,40

On üks teema, mis mind täiesti närvi ajab - elatisraha.
See raha, mida peaks ja võiks mees/isa maksma oma lapsele siis, kui ta pere juurest lahkub. Oma lapsele...

Aga meil siin on täiesti normaalne ja üle riigi levinud olukord, kus "isadel" pole kunagi raha, sest ... (pane siia absoluutselt ükskõik mis lollakas põhjus). Aga emad ei saa sellist asja kunagi endale lubada.  Olukord on suisa nii traditsiooniliseks muutunud, et riik peab hakkama kehtestama erinevaid meetmeid a´la juhilubade äravõtmine jne. et saaks mingigi vastutuse neile "isadele" panna.

Minu tutvusringkonnas on päris mitu sellist naist. Võibolla on rohkemgi aga mõni vast häbeneb seda tõika, et on sellise paraja luuseri otsa sattunud, kes raha ei suvatse maksta.

Imelik on asja juures aga see, et need naised käivad viisakalt palumas ja meelde tuletamas neile "isadele", et äkki see kuu näiteks maksaks midagi? Paluvad viisakalt kuid, aastaid. Sest nad ei taha oma laste isadega suhteid ära rikkuda! Või neile ebameeldivusi valmistada.

Lambakari, ma ütlen.

Ise olen samasugune lammas. Ootan, palun, kerjan, loodan. Vahel veab aga vahel saabub kontole  64,40 EUR või ei saabugi midagi.  Ma ei tea, mis ma valesti teen või mida ma tegemata jätan. Oma vanema lapse isaga ma olen sadu kordi hullemini käitunud ja seetõttu lahutanud. Mis aga on täiesti alles, need on igakülgne totaalne toetus nii lapsele kui ka mulle endale. Sest isa ja lapse suhe ei tohiks kuidagi sõltuda suhtest lapse emaga. Ükskõik mida too ka kokku keeras.

Ma lihtsalt murran öid ja päevi oma pead selle probleemiga ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab nö teha lapse aga tema eest mitte vastutada?

head isadepäeva, eks.



01 November 2017

Täiega prostituut :D

Mul on auto remondis. Juba umbes 1,5 nädalat.

Selle aja jooksul olen ma sõitnud u. 5 rendiautoga ja hulgaliselt Uberiga. Kui ma töölt õhtuks rendikat laenuks ei saa siis tulen koju Uberiga. Ja järgmine hommik siis marsruut kodu-lasteaed-töö.
Pean mainima, et algul katsetasin ka Taxifyd. Aga kui olin 3 korda vana Opelirondi ja 1 kord jumalteabmisplekkidega kaetud istmetega kohalt hüppava ja muidugi iidvana Volkswageni saanud siis avastasin, et Taxifyl on sõidukid klassidesse jagatud ja korralikumad autod kallima hinnaga.

Vihastasin ja tõmbasin endale uberi ning käsi südamel, kõik autod on siiani olnud puhtad, uued ja ilusad. Kõik sama hinnaga. Ja nagu öeldakse, et igas korralikus töökohas peab olema tööl nii neeger*, invaliid kui ka homoseksuaal, siis kuigi homoseksuaalist ma ei oska pealtnäha aru saada, on Uber muus osas küll kiitustväärivalt eeskujulik :)

Ühesõnaga lasen siis ennast Uberi juhil lasteaeda sõidutada, jookseme lapsega ruttu sisse (sest viisakas ootamiseaeg on 3 minutit), mina jooksen autoni tagasi ja sõidame siis tööle. Mu meelest ei midagi erilist kuni...

Kuni minu noor sugulane jutustas meie Fämilyweeni ajal sellest, kuidas temal tekkisid kahtlused iga jumala hommik erineva autoga ja ka erineva mehega lasteaeda sõitva naise ameti suhtes.



Uberi autod on ju ilma igasuguste eraldusmärkideta ja roolis normaalsed mehed (minu kogemus siiani). Jumal hoia, ma poleks kordagi selle peale osanud mõeldagi :D Mul vist oli nii palju tegemist oma elumurede manageerimisega.

Täna õhtul vaatasin lihtsalt oma koduaknast välja ja pilk jäi mu tänasele rendikale, Nissan Qashqaile. Ma südamest loodan, et mu naabrid ei arva, et pea iga õhtu maja ees seisev erinev auto tähendaks mingeid meeste visiite...


* Priimägi ütles, et neeger on normaalne sõna eesti keeles.

24 October 2017

Ostan odavalt seebiriivi

Pagan ma juba mitu päeva mõtlen sellele viimasel ajal blogide maailmas kirgi kütvale loole, mida kokkuvõttes võib nimetada "Kui oled nii vaene, et pead riivima seepi, siis lapsi ei või saada".

Selle looga kaasnes palju huvitavaid kommentaare ja mõttekäike ja mul hakkas tegelt süda valutama. Eriti selle koha pealt, et mis hinnaga tuleb hakkamasaamine? Kui sa ise arvad, et saad hakkama siis kas sa tegelt oled selle juures rõõmus ka või teed nii ise kui ka su laps nägu, et vaesuse elevant on küll toas aga me ei näe teda mitte.

Ma olen kogu aeg arvanud, et saan hakkama. Aga.... Päris paljud asjad nii endale kui lapsele on ostmata jäänud, tean kuidas kartulist nädal ega erinevat toitu teha, kalli hobi (ratsutamine või peotants näiteks)  asemel panin lapse mõistliku hinnaga ujumistrenni. Reisinud oleme ainult suht lähiriikides. Raha on paljuski mõjutanud minu valikuid ja sellega seotult ka lapse valikuid.

Kuid teisest küljest jälle, kaks kodu olen ostnud ainult kesklinna lähistele uutesse majadesse (sest laps keeldus mingis paneelikas elamast ja Viimsisse kolimast), auto on alati olemas olnud, spades on käidud, korralikke sünnipäevapidusid on peetud ja vanem laps on oma isaga piisavalt reisida saanud.

Aga samas, räägin küll ise hakkamasaamisest aga mul on tohutult abi olnud. Eriti eksabikaasast, tema vanematest, oma lähisugulastest, oma sõpradest jne jne. Niimoodi kamba peale olen nö hea elu komplekti kokku saanud. Kuigi seda siis ju ei saa nimetada ise hakkama saamiseks?

Ehk et ma nüüd täpselt ei teagi, kuhu gruppi ma end liigitama peaks. Ilmselgelt on mul nö esimese eesti mured pigem, sest väikese pesupulbripaki ja wc paberi olen alati osta suutnud. Kuigi vahel on tulnud selleks hoiupõrsast raputada, taarat viia või raha laenata/genereerida.

Vaat niimoodi omaette kaalun ja argumenteerin ja mõtlen. Peaks vist vanema lapse käest küsima. Mis mulje tal oma lapsepõlvest jäänud on...



Just täna, kaks aastat tagasi, kingiti mulle sada roosi. Sest armastus. Ja kuigi see on lõppenud, on ta ikkagi alles.

13 October 2017

Rõivaskandaal

Ühelt poolt näitavad "teaduslike instituutide" uurimused ja statistika, et u. 90% meestest petavad ja siis äkki tiritakse rahva ette kividega viskamiseks  see imeloom, kes vahele jäi oma positsiooni ja ülbuse tõttu.

Kõik kaagutavad, et issand jumal, kuidas küll nii ja vaene Luisa, ja meie küll ealeski nii ei tee ja õudne ahistaja.

Tegelikult saame kõik kirjeldusest aru, et tegemist oli suht tavapärase peosituatsiooniga. Ei, mehe selline  käitumine ei ole aktsepteeritav ja sellele oleks pidanud kohe järgnema vabandus samal õhtul või vähemalt järgmisel päevalgi. Vabandus koos arusaamisega, et midagi läks valesti. Aga ilmselt kustutas või hägustas joodud alkoholi kogus need piirid, millest üle astuti. Või kujutas härra ette end nii ülivõluvana, et ükski naine ei suuda talle vastu panna ja kargab rõõmust lakke, kui ta lähenemiskatseid teeb. Mistõttu ei tekkinudki seda häirekella ajus, et  "ou, kuule, läks vist vähe rappa see situatsioon." Ja kui lisada veel noorusest ja võimust tulenev ülbus siis saigi kompoti kokku.

Tubli "Katrin", et suu lahti tegi ja endale kindlaks jäi, et härral on üks vabandus võlgu jäänud. Ma kujutan ette et see polnud üldse lihtne teekond tal.  Aga okei, tekkinud ahistamissituatsioonis olid mõlemad  siiski suht võrdsed osapooled. Kuigi lühike seelik ei tähenda automaatselt vägistamiskutset, siis nii palju tarkust peaks naisel ikka olema, et valida, mis seltskonda ta selle lühikese seelikuga läheb. Ja mis hetkeni seal on ohutu viibida.

Aga samas. Ma olen lihtne lugeja, kes ammutab informatsiooni päevalehest ja delfist. Ilmselgelt võib mul pool lugu üldse puudu olla ja faktid olla moonutatud. Mul jääb üle ainult oma sisetunnet usaldada või ridade vahelt lugeda. Kõik loetud uudised ja eilset Kolmeraudset kokku pannes tegin järelduse, et vaene Rõivas ei saanud kuni EPL loo avaldamiseni aru, et ta oleks pääsenud inimliku vabandusega. Ta nagu üritas võimupositsioonilt ja poliitikuna seda asja vaiba alla lükata. Aga eile Kolmeraudses nägin siiski paar korda vilksatamas seda inimlikku kahetsust ja vabandust. Aga vat, kahjuks hiljavõitu.

Loo moraal: Ei, see pole see, et  - tee aga ära vahele jää. Moraal on minu arvates selline, et juhtub kõigil, et läheb käest ära. (Pean siiski silmas süütumaid versioone käperdamisest, mitte krim. karistust nõudvaid tegusid)  Peaaegu alati aga aitab normaalne vabandamine nii kohe kui võimalik. Kimp roose, väike kingitus, suur inimlik kahetsus.

Minu suur imetlus kuulub aga Luisale. Nagu mõni tähtsa välispoliitiku naine kohe. siivsas hallis kleidis, naeratavana oma tõprast abikaasa kätt hoidmas. Mina küll nii ei suudaks...vist. Ma lajataks ikka konkreetselt panniga mööda pead ja viskaks ukse taha sellise mehe. Nah... mul sellist vaja?


11 October 2017

Ma sõitsin Sajusaartele...



Mul jai FB feed´is see pilt silma ja ma vastasin omaette pea momentaalselt, et JAAAAAA!  (ei tea, mida see küll mu elu ja töö kohta ütleb) Jaa, ma võiks vabalt selles majas kuu aega ilma interneti ja telefonita elada. See raha-asi mind ei huvitagi. Andke mulle lihtsalt hunnik raamatuid, söögiraha ja see maja.

Järgneb kirjand:  Minu päevakava saarel

Tõusen hommikul ilma äratuskellata üles, mõnulen veel veits voodis, sirutan, ringutan ja naudin vaadet ning sooja briisi. Seejärel  hopsti redelist alla ja väike ujumistiir ning hommikusöök terrassil -  soovitavalt suussulavad croissantid, korralik kohv ja  kohalikud värsked puuviljad.

Siis oleks natuke asjalik, äkki on vaja poodi minna, saarel kõndida või vaatamisväärsustel seigelda. Füüsilisele aktiivsusele järgneb loomulikult lõunasöök kohalikest mereandidest ja siesta.  Pärastlõunane aeg on minu nahatüübi jaoks just ideaalne päevitada, raamatut lugeda ja supelda. Seda teengi. Kuni õhtusöögini. Löön end lille ja jalutan mõnda saarerestorani, kus võtan õhtusöögi kõrvale väikese veini ja naudin melu ja inimeste vaatlemist. Pisut veinisena, kuid täiesti adekvaatsena jõuan tagasi oma majakesse ja enne und loeksin veel natuke mõnda armastus (loe: erootilist) romaani.

Lõpetan oma päeva mõnusa une ja ilusa unenäoga.



Ma võiksin täiesti vabalt niimoodi kuu aega elada. Ja ma isegi ei kujutaks ette, millisest oma päevakava osast ma võiksin ära tüdineda. Söömisest? Raamatute lugemisest? Päevitamisest? Ujumisest? Seiklemisest? Pigem kahtlustan, et see kuu oleks kõige kiiremini lendav aeg mu elus :)

Loomulikult on tegemist lihtsalt minu fantaasiaga ja kuskile ma oma laste juurest ja kodumajapidamisest ei jookse.

Aga unistada ju ikka võib...


10 October 2017

Biitsepsid kasvavad...




Ma käisin laupäeval esimest korda täispikas bodypump trennis... Esmaspäeval ma ei saanud oma käsi sirgeks alla lasta vaid pidin neid ees hoidma, küünarnukist täisnurgas. Täna on mul selline tunne nagu ma oleks veoauto alla jäänud ja see oleks veel mõned korrad minust üle sõitnud.

Tundsin küll biitsepsite seti ajal, et mu kang on liiga raske aga ma ei viitsinud neid kettaid vahetama minna ja pingutasin kangelaslikult edasi. Kolm setti... Kuna kükke ja väljaasteid tegin sama raske kangiga siis neil lihastel pole häda midagi. Nüüd ma saan aru küll, mida nad vahetpidamata harjutuste blokkide vahepeal seal ketastega mehkeldasid :D

Vaat see on, kui lased algaja bodypumpi. Ma olen neid trenne alati peljanud millegipärast. Tunduvad liiga tehnilised ja spetsiifilised. Mistõttu oma 100-aastase trennikarjääri jooksul pole ma tahtnud kordagi neisse trennidesse minna.

Praegu aga olen kohati sundseisus. Mul on trenni jaoks mingi kindel aeg päevas, siis sellel ajal olev treening peab lihtsalt sobima. Või panen sobima. Olengi seetõttu mingites imelikes trennides tihtipeale käinud aga kõik on õnneks päris toredad olnud. Ka see kuradi pump.

Aga see minu keha on kuidagi nõrgavõitu ja valulik. Ei taha kõigega hästi kaasa tulla.