28 December 2018

Tädipower

Ma enam ei mäleta, kust see teema läbi käis, et millal saab naisest tädi ja kas see on hea või halb, kui tädistutakse... Aga sellest ajast ilustab mu töölauda neoonroheline post-it paber sõnadega - tädipower ja kuklakühm. Kirjutasin selle endale üles, et ei läheks meelest.

Vaatan igal hommikul ja õhtul hoolega peeglist oma profiili, et kas mul pole hakanud tekkima seda hirmsat kühmu selja ülaosas. Mul on seletamatu hirm selle kühmu ees. Siiani tundub nagu poleks veel. Kael ja õlad on küll kanged ja valusad ning  korraliku polstri olen ka endale kerele kogunud. Aga kuklakühmu veel ei ole. Veel...

Elu esimese kortsudevastase silmakreemi juba soetasin. Samuti hüaluroonhappe ja ühe kiidetud Missha seerumi. On lootust, et vähemalt nägu säilitab mingigi sileduse. Ja keegi ei märkagi seda kühmu siis kui see tuleb. Või siis on variant, et rong on täiega läinud ja mul pole enam mingit vajadust muretseda oma välimuse pärast, vaid võin rahuliku südamega tädistuda, kühmustuda, polsterduda, kõverasse vajuda ja pruuni villakangasse mähkuda.

Anu Saagim ütles ühel hommikul Kanal2 hommikusaates, et naise parim aeg on 40-50ndates, juhul kui tal on olnud vanem rikas mees, kes on ära surnud.






02 December 2018

Mida ma seal tööl ikka muud teen, kui vaatan poisse :)

Mul on töö juures üsna tavalise välimusega noormees. Selline vaikne ja rahulik, palju ei räägi. Heledapoolsed juuksed on mingis krunnis või patsis ja jalas on sandaalid. Ei, ei ole IT firma või IT poiss. :)

Ühesõnaga ei ole üldse minu maitse järgi poiss ja vaatasin temast üsna ükskõikselt mööda. Täiega külmaks jättis. Kuni hetkeni, mil ma nägin teda lahtiste juustega ja ilma sandaalideta...

Ta tuli tööle, lahtiste, õlgadeni juustega ning selle ülilaheda surfarisoengu peal oli lahe kootud surfarimüts. Tema õuest tulnud välimus lummas mind täielikult kuni hetkeni, mil ta vahetas kontori tööpäeva alustades oma coolid saapad sandaalide vastu ja pani juuksed kinni. Nagu nupust oleks kogu imetlus välja lülitatud.

Umbes selline muundumine:







08 November 2018

Jälle tööl

Ilmselt on juba aru saada, et olen taas tööga hõivatud.

Lausa hullumoodi hõivatud. Kätt südamele pannes julgen öelda, et nii kõvasti pole ma elus veel tööd teinud. Aga seal majas ongi selline stiil. Tempo on hullumeelne ja kõigil kalendrid minutipealt täis bookitud. Aga töö on nagu lohe ja lõppu ei paista, ükskõik kui palju päid sa maha ei raiu.

Teen ületunde, alustan hommikul kell 8 ja hea, kui kella 7 paiku õhtul minema saan. Päeva lõpus on silmad nii väsinud, et ei näe enam lugeda hästi.

Aga ärge saage valesti aru, ma ei nurise :) Pigem on põnev ja lohutuseks võin öelda, et mul kestab katseaeg ja kui väga ära väsin, saan kahe nädalaga minema. Keegi ju vägisi kinni ei hoia.

Eile õhtul koju tulles olin nii väsinud, et ei jaksanud kohe midagi teha enam. Tänan südamest seda inimest, kes mõtles välja purgisupid! Õnneks ei pidanud seda ise keema panema, vaid tütar tegi supi soojaks. Mina läksin vanni. Sest ma ei viitsinud ega jaksanud duši all seista. Õhtu naelaks oli aga see, et ma vannis istudes pesin ühtlasi ka oma sukapükse. Sest ma ei tahtnud pärast sellele tegevusele aega enam raisata.

Üldse on töörohkus ja ajapuudus tekitanud uusi ja huvitavaid eluseiku. Kõndisin üks õhtu automaatpiloodil Kristiine Keskuse Prismasse, haarasin stangelt valupiiri mitte ületava hinnaga kombe ja kõndisin peale maksmist kombe koos riidepuuga käe peal, poest välja. Teel välisukseni vahetasin muuseas ka oma pensionifondi panga ära. Fond on nüüd LHV-s.

Veits nõme on see, et vanus on juba selline, et taastumine ja puhkamine võtavad rohkem aega kui mul hetkel on.

11 September 2018

Uhkust täis


Alates töötuks jäämisest olen ma pea iga päev trennis käinud ja vahel isegi kaks trenni järjest teinud! Aplaus ja kestvad ovatsioonid.

Kohe päris mõnus päevakava on välja kujunenud. Hommikul laps lasteaeda, siis koju tagasi kohvi jooma ja ETVst "Rannahotelli" vaatama. Seejärel trenni ja sauna ja siis võib juba rahulikult šoppama minna või kodus midagi toimetada.

Kuskilt eriti välja veel ei paista millegipärast, et ma nii tihti trennis higi tilkudes raban aga tühja sellest. Küll ta mingi hetk kuskilt ikka tunda annab ka. Esialgu on tunda ainult valusad lihased ja kohad. Täna hommikul just jooksis mu FBsse reklaam rullmassaažist ja ma mõtlesin seda kohe proovima minna, et vaadata, kuidas see mõjub. Mis töötul ikka teha kui keset päeva massaažis käia, eks :)

Uhke olen ka selle üle veel, et esimest korda üldse oma jooksuüritustel käimise ajaloos panin endale eesmärgi, et sügisjooksu 10 km tuleb teha alla 2 tunni. Ma muidugi ei jookse, vaid käin. Aga ausõna, selleks et 1.50ga 10 km läbida, tuleb ikka normaalset tempot hoida. Mingi 800 kcal kulus ära ka :D, sai pärast õhtul natuke pitsat, siidrit ja jäätist endale lubada ilma meelehärmita. Lisaks sai veel see aasta imeilusa medali, millele õnnestus Gerd Kanteri autogramm peale saada.

Vaat nii tubli olengi praegu.


26 August 2018

Mu vaesed, traumeeritud lugejad :)

Teen oma murelikele ja traumeeritud lugejatele tänutäheks ühe ausa olustikukirjelduse oma praegusest elust :)  Muidu ma ju ikka üritan läbi lillede kirjutada või mõned teemad üldse maha salata/vaikida...

Kõige tüütum teema, millest ma üldse kirjutada ei taha ja isegi rääkida ei taha, on ülekaal ja korralik stressikõht. Lapse suust kuuled sa karmi tõde - Emme, sa oled paks. Emmel on suur kõht. Ma küll riidlen, et nii pole ilus öelda. A no kellega ma riidlen :D Iseendale peaks otsa vaatama ju! Trennis üritan ikka käia, vahepeale jäi suurem paus, umbes pool aastat. Nüüd võtsin jälle käsile end. Aega ju on, kui olen töötu ja päevad vabad. Söögi osas olen vist stressisööja. Alkoholi pigem väldin.

Antidepressandid lõpetasin ära. Purk sai otsa ja ei viitsinud rohkem perearstilt retsepti küsima hakata. Praegu on igapäevases menüüs magneesium, tsink, d-vitamiin, B-vitamiini kompleks ja Ohhira probiootikumid. Pluss trenn ja saun. Kuigi olen kuri ja närviline, ei tunne siiski sellist lootusetut masendust ja väsimust.

Olen registreeritud töötu. Panin end esimesel Töötukassa külastusel kirja karjäärinõustamisele. Oleks huvitav näha, kas sellest on ka mingit kasu. Olen kuulnud nii- ja naasuguseid arvamusi. Ootan siiski positiivset elamust!

Minu eelmine töösuhe lõppeski pisut kummaliselt. Nüüd mu ekskolleegid helistavad ja küsivad ettevaatlikult "mis juhtus?" ja tunnevad muret mu pärast. Äkki ma siiski tegin tööl midagi õigesti ka, kui kolleegid on üllatunud ja hämmingus. Oli, mis oli - kogemus igal juhul. Olen õppinud tööasju mitte isiklikult võtma. Kuigi, mis seal salata, luuseri tunne on ikka natuke.

Minu elu Superkangelane....... vaat see teema on veel hullem kui suure kõhu teema :)
Käisin eelmisel aastal Timmerilt ja tema kaartidelt juures küsimas, kas mul on lootust kunagi ka normaalne kaaslane endale leida? Superkangelane oli välja kolinud ja oli üle aasta kodust eemal. Timmeri kaardid ütlesid, et ei mingit uut - vana tuleb tagasi, paremana kui enne. Tagasi tuli küll... Head on selles ainult nii palju, et pojal on tore. Ja noh, tööl käib ta ka. Miks ma nii elan, ei tea isegi ja ei oska teistelegi seletada. Seega parem ei räägigi midagi.

See õnnetu avarii aasta alguses, kui mina seisin ja mulle otsa sõideti - kaks ekspertiisi on leidnud, et mina liikusin. Korraldasime advokaadiga näitliku eksperimendi, mis peaks näitama, kuidas ma siiski seisin, jalg piduril!. Advokaadil süda rahul, et mul võib isegi õigus olla. Eks ole, finally. Järjekordne vastulause teele pandud, ootame otsust. Veel ei suuda raha pärast oma õiglustundega kompromissi teha, kuigi vaidlemise ja menetluskulud muudkui kasvavad.

Mis veel?

Hetkel ei muud põletavat. Kui siis ainult see, et peaksin oma suud rohkem kinni hoidma, eriti rahateemade koha pealt. Kipun välja ütlema, mida mõtlen ja see toob ainult tüli majja.



10 August 2018

Tagasi

Vabandust, et ette teatamata korraks blogi kinni panin :)
Mul oli üks dilemma, mida ei osanud kiirelt teistmoodi lahendada.

04 July 2018

Anna nõu

Mõtlesin, et viskan oma abipalve siia rippuma. Äkki kellelgi tuleb häid mõtteid või soovitusi.

Teema on selline, et üha selgemalt tunnen, et igasugune eluenergia on täiega otsa saanud. Tahaks mingit head restarti või kick-offi või kuidas iganes seda nimetataksegi. Mis tõmbaks uuesti käima!

Eks sinna nahka see töökoht pisut läkski, pole mingit algatusvõimet, uusi säravaid ideid või powerit teisi edasi viia.

Mingit Santiago de Compostela palverännakut päris läbi ei tahaks teha. Äkki on kodukamaral midagi samalaadset? Mõni tõeliselt hea raamat?

Mis on sind või sinu tuttavat põhjast välja aidanud?