21 March 2017

Minu büroo, astuge ligi.

Mingitel segastel ja suguvõsast tulenevatel asjaoludel olen ma läinud õppima ülikooli (endal keskkooli lõputunnistusel ainult kolmepuru) ja isegi lõpetanud Tartu Ülikoolis õigusteaduskonna. Muidugimõista ei paista see mulle peale vaadates kuskilt välja ja olgem ausad, ega see juristitöö pole päris minu eriala ka.

Kusjuures ma isegi olen töötanud pikki aastaid juristina.

Mida see õppimine mulle aga andis on väärtuslik talupojamõistus ja arusaamine, et igal asjal peab olema algus ja lõpp, objekt ja subjekt ning väga tungivalt võiks kõik su asjaajamine olla kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul. See on muidugi selline lihtsustatud mudel. Aga kuskilt peavad kõik nüansid ka alguse saama.

Juriidilisi tehinguid ja toiminguid võib ka võrrelda puslega. Kui üks tükk on puudu või vigane, ei ole ka lõpptulemus soovitav või õiguspärane. Detailidesse mitte laskudes pusisin ma ükspäev ühte tsiviilhagi kirjutada. Esimest korda elus. Kirjutan ja kirjutan, kõik detailid, asjaolud, mured ja summad koos aga no ei jookse pusle kokku. Julgen öelda, et paljude juristide peamine töömeetod on rääkimine :) Räägid kolleegiga kõvasti juttu ja arutad ja siis äkki plaksti saad aru, kuhu koer on maetud. Nii helistasin minagi kohe ühele kolleegile, kes juhtumisi oli ka minu eksabikaasa :), kogenud juristile ja rääkisin oma loo ära. Ta ütles selle peale täpselt ühe lause, mis panigi mu pusle kokku. Ühe lause!

Nüüd olen ma mõnda aega aitanud oma tuttavat, kes soovis kunagi osta ühe kinnistu aga tehing jäi müüjast tulenevatel asjaoludel ära ja nüüd see müüja nõuab mingi kompensatsiooni, milleks tal mingit õigust pole. Tuttav murelik, müüja viimane bluffija - pillub tähtsaid termineid nagu võlaõigus, suuline leping ja olukorra taastamine endisel kujul. Ja saate aru, inimene ongi täitsa tõsiselt mures aga andke andeks, mul on naljakas :) Nagu jumal tänatud, et mulle anti 5 aastat mõistust kaasa, et oma edaspidises elus hakkama saada ja vajadusel teisigi aidata.

Tulge  minu büroosse :)



20 March 2017

Andke tööindu!

Mul on päris palju tööd ja tööülesanded varieeruvad seinast seina ja põrandalt lakke. No vot on selline amet.

Kahjuks hakkab iga esmaspäevaseks traditsiooniks saama umbes keskpäevane paanikahoog. Tegemata tööde listi vaadates.

Tavaliselt on nii, et saabun poole 9 paiku tööle, avan arvuti, teen endale köögis kohvi ja lobisen siin ja seal. Vaatan üle oma meilid, FB ja uudised. Seejärel võiks nagu tööle hakata. Aga...

No ei tule seda tahtmist! Nagu sein on ees, ilmatu lai.  Vägisi teen mingid kiiremad ja lihtsamad asjad ära. Raskemad ja süvenemist nõudvamad lükkan edasi kaugesse tulevikku. Sinna on neid päris suur kuhi juba kogunenud.

Mõtlen, et okei, esmaspäev ju. Võtan kaks palderjanitabletti, üritan päeva õhtusse saada. Homme ka päev! Küll jõuab kõik töö ära teha. Ja siis äkki on reede, ja kõik asjad ikka tegemata. "Kõik" on muidugi ilmselge liialdus, sest ma ei istu siiski jalg üle põlve ja unistades. Ma nagu teen kogu aeg midagi.

Ja töö mulle meeldib ka. Lihtsalt paljud asjad nõuavad aega ja süvenemist aga aega mul pole. Siis oleks kui paneksin kabineti ukse üldse kinni ja sildi sinna peale, et "Ärge segage, täna on (näiteks) Amphora päev" või "Sõidupäevikute täitmise päev" või hoopis "Audiitorite jaoks dokumentide tegemise päev"

Mulle meeldib oma töö ja ma teen seda aga kuhu jääb heameel, kirg ja tahtmine? Need on kuskile kinni jäänud ja ma pean ennast pidevalt sundima, et ole hea tee see e-mail valmis ja saada ära, mitte ära klõpsi iga kahe minuti tagant FBd, delfit ja perekooli.

Kust ja kuidas saada tööindu? Kust saada see energia hommikul asjadega kohe pihta hakata, et õhtul südamerahus koju minna?


06 March 2017

Šampanja esmaspäeva lõunaks

Jõin just töö juures kolleegi sünnipäeva tähistamisel kaks klaasi vahuveini.



Ja nüüd ei saa enam tööd teha :D

Võin teile töö tegemise asemel rääkida, mida ma mõtlesin terve nädalavahetuse. Mõtlesin nimelt seda, et mis minust saab... Suhete mõttes. Mul on hea sõbranna, kes on elanud ilma suhteta juba umbes 10 aastat ja ühest küljest ma natuke imestan, kuid teisest küljest ma saan täitsa aru ka. Sellest, kui näiteks ei tulegi enam sellist inimest, kellega päriselt koos olla tahaks.

Et see õige asi oli juba ära. Isegi kui temast lõpuks asja ei saanud. Mul on siiani kriteeriumid, et ma tahan ilusat meest ja ma ei taha eelneva eluga puntrasolevat meest. Kuid millised variandid on 40+ vanuses sellist meest leida? Eriti kui lisada fakt, et lapsi ma ka rohkem ei taha.

Ja järeleandmisi ma oma kriteeriumites ka ei taha teha. Nagu mille nimel? Ma ei soovi ärgata hommikul mõne paksu või kiilaka mehe kõrval, isegi kui tal on hea süda. Parem magan üksinda. Ma ei taha lühiajalisi suhteid või suvalisi tutvusi. Milleks neile aega raisata?

Nagu näha, jõudsin oma mõtetega totaalsesse tupikusse. Mina küll ei suutnud välja mõelda, kas on üldse olemas varianti, mis vastaks kõikidele nõudmistele? Suure tõenäosusega mitte...

Jääb üle vaid elu usaldada ja vaadata, mida vool kaasa toob.

04 March 2017

Ma nägin unes Robert Noolt

Näen üldse viimasel ajal väga palju eriskummalisi unenägusid. Täna öösel nägin kahte:

1. Tallinnas käis sõda. Vabaduse väljakule veeti palke ja kivirahne, ehitati barrikaade. Barrikaadidele tõsteti kuulipildujad. Kui ma ei eksi siis ründajateks olid ISISe väed. Mina redutasin kuskil kõrghoone ülemise korruse toas vaatega Vabaduse väljakule ja praegu imestan, et miks ma arvasin, et seal on ohutu...

2. Mingil üritusel laval olid esinejad, nende hulgas Robert Nool. Kui teda esitleti, tõttas mingi mutike, kaenlas kaunis hall kampsun, Robert Noolt tervitama. Robert pani kampsuni selga, nägi sellega välja üliseksikas ja mina astusin ta kõrvale teatades üle saali "Minu!"




Kõik mu unenäod on sellised suht jaburad. Ma isegi ei julge lugeda unenägude seletajat, et mis need tähendada võiksid.
Kusjuures Robert Noolt ma olen üks kord elusast peast näinud, ta on tõesti mõju- ja muljetavaldav noormees :) Ju siis jäi kuidagi alateadvusse kummitama.

27 February 2017

Saunarõõmud

Sellest silmapilgust peale, kui ma oma uue kodu ostsin ja teisel korrusel leiliruumi nägin, olen ma unistanud ööd ja päevad omaenda väikesest saunast! Saunaruum on pisike ja puudu oli ainult elektrikeris ja sobiv lamp. Vaba raha kerise ostmiseks ei tekkinud ega tekkinud. Ja tänavu saab juba 4 aastat sissekolimisest...

Aga siis!  Toredate asjaolude tekkimisel oli mul hiljuti ühtäkki törtsuke vaba raha, millega ma suundusin sirgjoones Bauhausi, kus mind justkui oodati, sest soodushinnaga oli väljas täpselt just see keris, mida mul vaja oli.

Ma tassisin hingevärinal koju selle kerise. Värinal sellepärast, et kui palju teab üks naisterahvas elektrikerise ostust? Võimsus oli sobiv, kerisekivid lasin soovitada ja kerise mark on HELO, üks korralik Soomes toodetud keris.  No ja kui paningi puusse, siis vähemalt paar aastakest saan ikka oma sauna nautida seni kuni midagi välja vahetama peab.

Esimene takistus - raha - edukalt ületatud, tuli ette võtta teine takistus - kerise ühendamine. Mõtlesin, kaalusin, küsisin tuttavatelt elektriku soovitusi. Aga ausalt öeldes ei usaldanud kedagi. Lugesin hoopis seda, et 37% kodutulekahjudest on alguse saanud halvasti ühendatud saunakerisest. Ei,aitäh.

On täpselt üks inimene, keda ma usaldan oma kerist ühendama. Ja kuigi ma temaga igapäevaselt ei suhtle ja üleüldse abi paluda ei armasta siis nüüd "sauna nimel!" palusin abi. Ja sain :)

Ja nüüd on mul saun olemas! Avatud 22. veebruaril 2017.a. - kõige tuisusemal ja vastikumal talvepäeval.


Kaunis saunalamp
Minu kauaoodatud keris
















Ma ei saaks enam õnnelikum olla! (Tegelt saaks küll) Kuum saunake omaenese kodus, milline luksus ja mõnu. Paned sauna kuuma, teed enne pool tunnikest trenni kodusel crosstraineril ja siis hops lavale. Maskid, koorimised, kõik see naiste värk. Taevamanna! Isegi pisem poiss, kes spades saunas üldse ei istu, vaid kohe minema jookseb, istus leilis nagu vana mees ja higistas. Ja nautis.

Kolm leiliskäiku, protseduurid mõnusa leige duši all ja piparmünditee. Uhh, ma ütlen. Juba seda kirjutades läheb mul suu kõrvuni. Ma ei tea, kas see vaimustus kunagi üle ka läheb? :)

01 February 2017

Kes sureb esimesena: mina või lootus?

Neetud küll, nii palju kirjutatakse nüüd depressioonist, suhetest, lahkuminekutest, jne, et mul polegi enam teemasid, millega lugejaid üllatada või isegi šokeerida!

Olen muutumas igavaks tädikeseks?  Olen meestele käega löönud ja ei hooli oma riietusest ega välimusest?

Õnneks ma ütlen õnneks tekitab selline artikkel minus tuntava reaktsiooni, et "eieieieieiei". Ainult mitte seda! Seega väheke võitlusvaimu on kuskile potipõhja veel alles jäänud. Kuigi käsi südamel, olles kolistanud kahes ämbris ja kahes pikaajalises suhtes, on väga raske endale vabatahtlikult kolmandat ämbrit kaela tõmmata ja loota, et see ometi poleks ämber... Natuke nagu luuseri tunne on. Nii mõnedki saavad oma teisele poolele ja sugulashingele pihta esimese korraga, paljud saavad pihta vähemalt teisel korral. Mina, tuleb välja, olen kaks korda kilomeetrise kaarega mööda tulistanud.

Mida see kõik ütleb minu tarkuse kohta?

Minu ainus lootus ja usk on see, et kuskil peab olema midagi veel paremat ja ilusamat, kui need suhted, mis nüüd mööda läksid. Muidu nad ju poleks lõppenud?

Kas on väga naiivne 40+ vanuses loota, et õige asi on veel tulemas?





16 January 2017

Kuhu kaob energia?

Jätkan lobapostituste traditsiooni...

Eelmine nädal koolitusel oli üks vahva ülesanne. Pidid kaaskoolitujaga paari võtma ja etteantud teemal räägima. 1 minut rääkisid siis vahetasid paarilist. Esimene vestlusteema: kust ammutad oma energiat?

...

Mis energiat? Millist energiat? Pole mingit kohta, kust seda ammutada! Öelge mulle, ka kust ammutada?

Kaks täispäeva koolitust ja kaks sünnipäeva väljaskäimist lõppesidki sellega, et nädalavahetus möödus lihtsalt magades ja diivanil lösutades. Vahepeal tegin terrassiukse lahti ja lasin lapse õue. Rohkemaks jaksu ja tahtmist polnud. 100 asja ootas küll tegemist aga mis siis ikka juhtub, kui ei tee, eks ole.

Ootasin pikisilmi pühapäeva õhtut, et ära vaadata Eesti filmi "Õnn tuleb magades". Sain teada, et 41 on iidvana inimene ja mul pole mitte kunagi enam tahtmist ühegi võõra mehega tuttavaks saada, sest enne minuga tutvumist on ta olnud emaga kooselav eneserahuldajast äpard. Miks Eesti film peab olema selline naturalistlik-realistlik ja paduigav? Või ma siis ei saa jälle suurest kunstist aru.

Täna hommikul vaatasin oma pangakontot ja sain paanikahoo. Reaalselt. Jätsin ühe suure arve maksmata ja kuu lõpuni on raha hetkel u. 40 EUR. Lihtsalt faktid, muretseda pole vaja. Ükski muretsemine tulevikku muuta ei suuda. Seega, ootame ja vaatame, mis edasi juhtub.