31 July 2020

Reede!

Mu auto tagapingil on pudel proseccot. Õde hommikul andis, kui sealt läbi käisin. Tööle sõites andsin natuke liiga paljudele närviliselt signaali.  Kontorisse jõudes sõin kõigepealt ära kodust kaasavõetud võileivad ja jõin kaks tassi kohvi. Vahetasin köögis  pool tunnikest kolleegidega hommikuuudiseid. On alanud minu viimane tööpäev, kui ma pean asendama umbes kolme inimest lisaks enda tööle.

Ma ausalt arvasin, et ma olen nii vana, kogenud ja kõva tegija, et saan sellega iizilt hakkama. Aga ohpoiss kuidas ma eksisin seekord. See nädal on olnud üks suur kannatuste ja paanikahoogude rada. Sügav korts kulmude vahel on niimoodi sisse kulunud, et kaalun tõsiselt täitesüste. Mitte üks kord küsiti sel nädalal mu käest, miks ma nii tõsine olen. 

Pean selle viimase päeva vastu! Tegin endale töödest nimekirja, sest ma olen lubanud teha nii palju asju, et enamus läheb meelest ära, kui teist korda üle ei küsita. Ma annan endale aru, et maailma mastaabis pole mu tööl märkimisväärset tähtsust, seega pole mul mõtet ka üle põdeda, kui midagi ideaalselt välja ei kuku või kui eksimusi sisse tuleb. Annan enda parima antud oludes ja vean selle töönädala eduka lõpuni ja saan kogemuse, mida ehk lastelastelegi rääkida, kuidas nende vanaema nelja inimese tööd tegi :D. Sest lapsed said seda kogemust juba reaalselt oma nahal tunda. (mitte füüsilises mõttes)

Õhtul sõidan koju, valan prosecco välja imelisse Iitala šampanjaklaasi, viskun oma suurele nahkdiivanile, võibolla tellin BoltFoodist midagi head, sest terve nädal pole stressi pärast korralikult söönud, panen telekast Netflixi käima, äkki vaatan u 7ndat korda üle "365 days" aga võibolla vaatan midagi muud, vahetan oma Tinderi-poistega kahemõttelisi nalju ja võibolla....tõesti võibolla lepin kokku mõne date, et see hull nädal veelgi hullemalt lõpetada.




23 July 2020

Printsvalgelhobusel.ee

Jäin täna tööle sõites vaatama minu kõrval valgusfoori ees peatunud väikekaubikujuhi mehist lõuajoont, kui äkki tundsin kõhupiirkonnas teravat igatsust minu oma oleva meesisendi järgi. Pöörasin pilgu ruttu sõiduteele ja punasele valgusfoorile tagasi. Sest kõige vähem on mul praegu selliseid mõtteid vaja.

Just praegu, kui ma asendan tööl mitut inimest ja mu pea tahab kõigest uuest ja tundmatust lõhkeda ja ma tunnen, kuidas neljapäeva lõunaks hakkab minus pead tõstma suuremat sorti ärevushoog ja ma pean sundima end rahulikult hingama ja tunnihaaval edasi liikuma. Ma ei looks hetkel ühtegi normaalsel alusel olevat suhet. Aga positiivne on see, et ma tunnen, et ma võiks seda juba mingi aeg teha. Sest siiamaani ma polnud sellele ideele reaalselt üldse avatud. 

Kuskil netflixi sarjas räägiti sellest, et suhteid on kahte sorti: on sellised, mis sind inspireerivad ja on sellised, mis sind täiesti ära lõhuvad. Kui nüüd elusebratriipude järgi vaadata, siis on kord inspireeriva suhte käes.

22 July 2020

Draamat täis elu

Ma tõesti kujutasin ette, et Draamakuninga lahkumine minu elust toob kaasa õndsa rahu ja vaikuse ja mittetülitsemised ja üleüldise zeni.

Aga ei! Teatepulga võttis üle väike Draamaprints ja ja ma tõesti ei jaksa varsti enam neid tujutsemisi ja dramaatilisi nutuhooge välja kannatada. Kui see oleks mu esimene laps, siis ma oleksin raudkindel, et ma üldse ei oskagi lapsi kasvatada ja olen täiesti läbikukkunud ema. Õnneks on mul siiski üks laps suht normaalne õnnestunud üles kasvatada. Aga selle teisega lähen ma vist küll varakult ja üleni hallina hauda. Kui ma just kuskilt abi ei otsi. Mida ma just teengi.

Peab ju olema mingi normaalne kisa- ja nutuvaba suhtlemisvariant meil ka. Kuigi ühel kaunil rahulikul hetkel me poisiga arutasime, et talle ei sobi, kui ma ütlen jonni peale kurja häälega "Pane suu kinni!". Talle pidavat sobima, kui ma ütlen: "Kallis lapseke, ära nuta nii kõvasti". Eks ma siis järgmine kord katsetan seda varianti.  Talle tegelikult hääle tõstmine ja karjumine üldse ei sobi. Samas aga rahulikku juttu ja palveid ta ei tee põhimõtteliselt kuulmagi. Milline oleks hea ja mõjus variant normaalse jutu ja karjumise vahepeal? Mina pole seda suutnud veel välja mõelda.

Tundub, et pean hakkama kasvatusteemalisi õpikuid lugema ja üldse ennast selles selles valdkonnas sügavamalt harima. Sest ega see asi ju lapse kasvades paremaks lähe, ikka hullemaks.




02 July 2020

Mul jääb toyboy saamata

Loen murelikult krimiuudistest, kuidas järjekordselt 40+ naisterahvalt on välja petetud ligi 60 000 eurot. Esiteks on mul muidugi kahju prouast, kes jääb ilma nii rahast kui armastusest ja tagatipuks peab minema häbiga politseisse avaldust kirjutama. Kes see ikka avalikult tahab tunnistada, et ta rumal on...

Teiseks teeb mind murelikuks see, et olen ise samas riskirühmas ja  lisaks suht naiivne kah. Väidetavalt töötavad kurjategijad armuskeemi kallal lausa rühmana, kui üks kirjutamast väsib, võtab teine üle. Siiani olen hirmuga kustutanud ja blokeerinud koheselt kõik võhivõõrad mehed, kes on üritanud mulle FB-s või instas sõbraks tükkida. Ma parem ei riski. Täna olen 100% kindel, et ma ei kannaks iial-iialgi mitte ühtegi senti välismaalasest mehele, kellega olen tuttav ainult internetis. Aga mind teeb murelikuks, et ilmselt ütlesid nii kõik naised, kellega ikkagi see trikk mingil moel ära tehti.

Millisel kombel on võimalik normaalne naine nii ära tinistada, et ta läheb ja võtab laenu selleks, et 60 tuhhi musta auku saata?

Millisel hetkel või mis põhjusel ma annaks ise käest ära kasvõi ühe tuhande, selle asemel, et hoopis endale, oma lastele või koju midagi ilusat osta?  Isegi 100 eurot oleks liiga suur summa internetimehele ära andmiseks.  Tundub nagu ma oleks selline ahne ja kade bitch siis. Ilmselt peaks mind hoopis see omadus murelikuks tegema.

Ma tahaks väga teada, mis need nupud või triggerid on, et oskaks neist hoiduda. Ilmselt jääb üle vaid loota omaenese elutervele mõistusele ja sellele, et mul tõesti pole kuskil liigseid ressursse või loodetavat pärandust, mille abil saaks endale kauni slaavi-latiino (sõbranna hinnang mu maitsele) toyboy lubada.

Aga selle kõige taga on hoopis suurem ja inimlikum probleem See, mille arvelt kurjategijad teenivad, on lihtsa ja inimliku armastuse puudumine. Jälle see minu naiivsus, aga ma tahaks uskuda et armastuse, mitte seksi puudumine. Selle viimase saab suht lihtsalt ja tasuta kätte. Minu arust. Ütle ainult õigel ajal "jaa". Armastusega on keerulisem, selle tekitamine võtab aega aga nagu näha, tasu on selle vääriline.

Mul on kodus kaks sõrmust - üks kullast pärliga, teine hõbedast tsitriiniga, Üks toob armastust, teine raha. Iga hommik olen valiku ees, mida ma täna tahan. Enamasti kannan tsitriiniga sõrmust. Viimasel ajal on sagenenud pärli kandmine.


29 June 2020

Keefir käekotis

Ma polnudki täna hommikul ainus, kes keefir käekotis tööle tuli. Juhuslikult märkasin ka kolleegil Gefiluse pakki kotist piilumas. Suvi on täiega kohale jõudnud - need paar õnnelikku kuuma päeva.

Olen saanud juba mitu ettepanekut minna õhtul randa külma Proseccot jooma. Tavaliselt saan neid ettepanekuid siis, kui ise ütlen, et mulle meeldib kõige rohkem õhtune rand, õhtupäike ja külm Prosecco. Aga kui nüüd tõsiselt rääkida siis mulle tõesti väga meeldib õhtune rand ja õhtupäike aga kahjuks jääb kül Prosecco unistuseks, sest auto ise koju ei sõida.

Jätkates juttu õhtusest rannast ja päikesest, siis eile käisin Kakumäe rannas, kus minu üllatuseks tuli päris kaua veeni kõndida. Rannast nii kaugel asuvat merd ma polnud varem näinudki. Tuli lausa valida tegevuste vahel. Kõigepealt pikk kõnd mere äärde ja istumine niiskel merepõhjal, et laps saaks vees möllata. Siis asjad kokku ja tagasi liiva peale, et laps saaks mänguväljakul turnida. Kaunis õhtu oli sellegipoolest. Ma tõesti naudin õhtust randa ja õhtupäikest :)

Õhtuse ranna sõber olen peamiselt sellepärast, et ei oma rannakeha ja nahatüüp ei kannata ka suurt praadimist. Minusuguste õnneks on välja mõeldud õrnalt pruunistavad kehakreemid, mida ma mõnuga kasutan. Julgen kiita Dove'i oma, kuigi iseloomulik lõhn on tal ikka. Kuigi kui nüüd kehapositiivselt mõelda siis on mul tegelikult vägagi kaunis kurvikas rannakeha ja patt oleks seda häbeneda. :)

Kui nüüd õhtuse ranna teema kokku võtta siis päikeseloojangut mere ääres pole veel see suvi nautida õnnestunud. Seega võib teha ettepanekuid ;)

02 June 2020

Võta mind

Ma olen raudselt 100 korda juba varem kirjutanud ka, et olen totaalne võhik aru saamaks, kui keegi minuga päriselt flirdib või kui keegi minust reaalselt huvitatud on.

Esiteks - see, mida teised võibolla flirdiks peavad, on minu jaoks tavapärane suhtlemine. Ehk kogu suhtlus meestega käibki naeratuste, vihjete ja nö õrritamise teel. Ja ma pean silmast suulist suhtlemist, kindlasti mitte midagi füüsilist ja igasugused puudutused on suur NO-NO-NO.












Teiseks on väga vähe mehi, kes mulle kohe esimesest silmapilgust meeldivad. Ja kui ei meeldi, siis pole ka mingit potentsiaali millekski enamaks. Mis aga ei välista tavapärast suhtlemist ehk flirtimist. Olen jah pealiskaudne bitch, hindan ainult ilusat välimust ja raha võiks ka olla :)  Jätke ohkimata kuidas 40+ proua vaimselt nii kaugele arenenud pole, et näeks välimuse taha. Ei näe ja ei taha ka näha.

Kolmandaks ma tavaliselt üldse ei usugi, et keegi võiks minust huvitatud olla. Vaat nii "kõrge" enesehinnang mul ongi. Ma ei näe endas praktiliselt ainsatki omadust, mis võiks kellegile meeldida. See on juba kliiniline juhtum, ma tean. Ja ma ei tegele selle mõtteviisi muutmisega.

Täna sain tööchatis meeskolleegilt sõnumi:



ja pärast veel:



Usute, et oli puhas tööjutt? :D


28 May 2020

Omniva ehk oma viga


Tahaks kohe nutta, sest midagi targemat ei oska teha. Saatsin hunniku pakke mai alguses Trumpi Imedemaale aga mitte üks pakk pole Eestist sentimeetritki edasi liikunud ja täna on 28.mai...

Milline klient sellist juttu usub??  Eriti veel see klient, kes elab USA-s, kel pole õrna aimugi, kus Eesti asub. Lisaks ei loe ta ka ühtegi lisainfot toote kirjelduse juures, kust näeks, et rahvusvaheline transport hetkel väga kiirelt ei liigu. Kusjuures sellest ma veel saaks aru, et kiiresti ei liigu. Aga sellest, et meie suurim postiasutus ei suuda pakke kuu aja jooksul riigist väljagi saata, minu väike pea aru ei saa.

Omniva pealikud laiutavad käsi - rahvusvaheline kanal on kinni. Samas see jutt pole midagi väärt, sest mingid pakid siiski liiguvad. Omniva kodulehel on kirjas riikide nimekiri, kuhu praeguses eriolukorras on võimalik pakke saata. Kuidas nendest kahest vastuolulisest infokillust siis aru saada?

Äkki olen mina liiga nõudlik ja tahan praeguses olukorras võimatut saada? Omniva pakkus jälle lahendust - "Teil on võimalus saadetised ka tagasi kutsuda. Selleks saate avalduse esitada postkontoris"
Jättes mulle mainimata, et selline tagasikutsumine maksab eraldi mingi hinna. Mis äriloogika see veel on? Kõigepealt maksan raha, et palun saatke ära ja siis maksan juurde, et ärge ikka saatke.

Ma olen kõikide endale tellitud pakkide osas väga leebe ja rahulik olnud. Üritanud järgi minna nii Lasnamäe postipunkti, Toompuiestee postipunkti ja siis lõpuks oma paki kätte saanud hoopis kolmandast kohast, sest nad viidi just eelneval õhtul sinna üle. Olen kannatlikult oodanud ja lärmi mitte teinud.

See situatsioon aga hakkab mulle rahalist kahju tooma, sest mul on raske leida mõistlikku ja kliendile arusaadavat selgitust selle kohta, miks Eesti on selline tibatilluke karuaugu suurune maa, kust post lihtsalt ei liigu, rongid ei sõida ja lennukid ei lenda. Ja et siin elavad ainult petised, kes vaestelt ameeriklastelt raha ära võtavad.