28 May 2020

Omniva ehk oma viga


Tahaks kohe nutta, sest midagi targemat ei oska teha. Saatsin hunniku pakke mai alguses Trumpi Imedemaale aga mitte üks pakk pole Eestist sentimeetritki edasi liikunud ja täna on 28.mai...

Milline klient sellist juttu usub??  Eriti veel see klient, kes elab USA-s, kel pole õrna aimugi, kus Eesti asub. Lisaks ei loe ta ka ühtegi lisainfot toote kirjelduse juures, kust näeks, et rahvusvaheline transport hetkel väga kiirelt ei liigu. Kusjuures sellest ma veel saaks aru, et kiiresti ei liigu. Aga sellest, et meie suurim postiasutus ei suuda pakke kuu aja jooksul riigist väljagi saata, minu väike pea aru ei saa.

Omniva pealikud laiutavad käsi - rahvusvaheline kanal on kinni. Samas see jutt pole midagi väärt, sest mingid pakid siiski liiguvad. Omniva kodulehel on kirjas riikide nimekiri, kuhu praeguses eriolukorras on võimalik pakke saata. Kuidas nendest kahest vastuolulisest infokillust siis aru saada?

Äkki olen mina liiga nõudlik ja tahan praeguses olukorras võimatut saada? Omniva pakkus jälle lahendust - "Teil on võimalus saadetised ka tagasi kutsuda. Selleks saate avalduse esitada postkontoris"
Jättes mulle mainimata, et selline tagasikutsumine maksab eraldi mingi hinna. Mis äriloogika see veel on? Kõigepealt maksan raha, et palun saatke ära ja siis maksan juurde, et ärge ikka saatke.

Ma olen kõikide endale tellitud pakkide osas väga leebe ja rahulik olnud. Üritanud järgi minna nii Lasnamäe postipunkti, Toompuiestee postipunkti ja siis lõpuks oma paki kätte saanud hoopis kolmandast kohast, sest nad viidi just eelneval õhtul sinna üle. Olen kannatlikult oodanud ja lärmi mitte teinud.

See situatsioon aga hakkab mulle rahalist kahju tooma, sest mul on raske leida mõistlikku ja kliendile arusaadavat selgitust selle kohta, miks Eesti on selline tibatilluke karuaugu suurune maa, kust post lihtsalt ei liigu, rongid ei sõida ja lennukid ei lenda. Ja et siin elavad ainult petised, kes vaestelt ameeriklastelt raha ära võtavad.


18 May 2020

Hoiatus: detailsed meditsiinilised kirjeldused :)

On kaks arsti, kelle külastamine mulle kohe üldse ei meeldi - hambaarst ja naistearst.
Peamine põhjus on see, et kui osadel on kõrge valulävi, teistel madal valulävi, siis mul pole üldse mingit valuläve. Nii kui arst puudutab, nii ma ka hüppan. Ükskord hambaarst lihtsalt puhus tuult hammastele ja mina juba võpatasin ning otsaesine kattus külma hirmuhigiga.

Minu kõige traumaatilisem hambaarstikäik oligi üks (ja siiani ainus) juureravi. Pool tööd tehti ära ja teine pool tehti kaks aastat hiljem,  sest vahepeal ma lihtsalt ei suutnud esimesel korral saadud valukogemusest üle saada. Korra käisin selle kahe aasta sees ja lasin ajutise plommi uue vastu vahetada aga ravi jätkata siiski veel ei suutnud. Lõpuks võtsin end ikka kätte. Kahjuks on mu väiksem laps sama kartlik ning mul ei õnnestu teda ka hambaarsti juurde viia, sest ta lihtsalt keeldub suu lahti tegemisest.

Naistearsti juures soovitatakse käia vist umbes korra aastas kontrollis. Ja kui pole kaebusi või hädasid, siis u kahe aasta tagant. Olen ülihalb eeskuju kõikidele lugejatele ja suudan end ajada arsti juurde u iga 5 aasta tagant. V.a. siis kui mul on parasjagu lapseootusega tegemist olnud. Kusjuures see 5 aastat möödub minu jaoks täiesti lennates ja ma pean iga kord tõdema, et JUBA JÄLLE ma pean naistearsti külastama.

Igatahes seekord sai tehtud kõikvõimalikud testid ja loobutud ühest lisavidinast. Imelik oli vastata küsimustele, kas mul on kahtlusi suguhaiguste osas või kas mul on kindel partner või milline seksuaalelu mul üldse on. Istusin lihtsalt ja raputasin iga küsimuse peale eitavalt pead. Ja mulle meeldiks kui mingi revolutsiooniline tehnikaareng saabuks ka naistearsti kabinetti ja igaveseks kaoks ära see kohutav tool ja need kohutavad arstiriistad.

Ma annaks isiklikult medali sellele, kes töötaks välja puutevaba naistearsti vastuvõtu. Hambarsti oma ka.

14 May 2020

Turule

Mina kui paadunud optimist ja kõiges-hea-leidja (ha-ha)  tegin sõbrannadele viiruse tõttu välja kuulutatud eriolukorra alguses nalja, et ootan huviga, mis eksemplarid vallaliste meeste turule tulevad.

Ilmus ju palju artikleid teemal, kuidas mees ja naine, kes on äkki sunnitud olema ninapidi koos 24/7 ja lisaks veel kitsastes oludes, avastavad äkki, et nad ei tahagi enam nii väga koos olla. Või et teinepool lausa võõraks ja vastikuks muutunud, üldse ei kannata temaga  koos olla. Või et kus mu silmad enne olid, et sellise lolliga koos elada tahtsin.

Täna delfit lugedes on näha, et tuli juba vaikselt susiseb suure, lõkkekslaotud puude hunniku all. Turule tulid  korraga Teet Margna ja Henrik Sal-Saller. Samuti on märkimisväärselt suurenenud erinevaid seksinippe õpetavate artiklite arv. Juskui see päästaks päästmatut...

Ootan  ja vaatan endiselt huviga.

13 May 2020

Emadepäev

Mul oli niiiiiiii ilus emadepäev.

Lapsed katsid terrassile imeilusa hommikukohvilaua sushi ja šokolaadikoogiga. Lubasid endast ka lausa pilti teha ilma draamata. Mul süda kohe sulas selle kauni hommikuse üllatuse peale. Mõnus oli päiksesoojas istuda, kohvi juua ja lobiseda. Maailma parim hetk üldse.

Pärast tegime veel natuke grilli ja istusime õega poole õhtuni. Vedas ikka hullult selle ilmaga, arvestades järgmise päeva lörtsisadu.

Oma emale ma ei helistanud...

08 May 2020

Paremaid aegu oodates

Kui keegi juhtumisi mõtiskleb selle üle, miks ma midagi kirjutanud pole, siis sellele on lihtne vastus ja lihtne põhjus.

Kodusistumise ajal on mul aega liiga palju mõelda ja enamus mõtteid on ühel teemal, millest ma lihtsalt rääkida ei taha ja noh veits imelik oleks ka 40+ vanuses sellest heietama hakata.

Häid asju on ka aga nagu öeldakse, näen ma neidki tehes kurb ja eemalolev välja.

Vältimaks pikki vingule ja halale pühendatud lehekülgi, ootan lihtsalt kirjutamiseks paremat aega.

01 April 2020

1. aastapäev

Tänane naljapäev - tegin pisemale klassikalist nalja "siga lendab" ja jälgisin naeruga kuidas väikemees unesegasena aknast välja pingsalt vaatab - on teisest otsast ka pisut kurb päev. Täpselt 1 aasta sai mööda päevast, kui uks Superkangelase järjekordse lahkumise järel kinni paugatas. Enne seda oli 1 aasta koos ja veel enne seda 1 aasta lahus.

Ma isegi ei tea, miks ma seda meenutan ja miks see päev mul meeles on. Ilmselt on lihtsalt inimlikult raske loobuda u. 10-aasta pikkusest suhtest. Õigemini see võtab kauem aega kui 1 aasta. Lisaks on mul kodus pool garaažitäit kodustlahkunu kraami, mis tuleks kokku pakkida ja ära saata. Võtsin selleks tükk aega hoogu ja ükspäev isegi alustasin asjaga. Aga esimese asjana leidsin mingist kilekotist rahakoti. Otse loomulikult oli mul vaja see läbi sorida. Mis teha, selline inimrämps ma olengi. Tegelikult tahtsin lihtsalt midagi tuttavat või meenutustväärt leida, no umbes nagu nuusutad teise riideid, et tuttavat lõhna tunda. Aga leidsin hoopis võõra tütarlapse poolt paberile vajutatud punased huulejäljed koos tema pildikese ja mingi ilase sõnumiga. Paber oli kenasti lamineeritud, et ikka igavesti püsiks. Ja seal rahakoti vahel ta püsisiki. Sinnapaika see pakkimine sel päeval jäigi. Käte värinal astusin garaažist välja, võtsin sahtlist suured käärid ja lõikasin selle jama lihtsalt tükkideks. Ma tean, et see oli väiklane ja mõttetu,  aga ma ei saanud seda alles ka jätta. Niipalju siis pakkimisest. Eks kunagi proovin uuesti.

Ma isegi ei tea, miks ma arvasin, et praegune olukord maailmas võiks talle niipalju korda minna, et küsiks korragi, kuidas mul ja lapsel läheb... Kuidas me hakkama saame. Kadeduse ja rõõmuga jälgin kuidas õe peika teisest riigist talle kulleriga mitu kasti maiustusi saadab. Siis tuleb kohe klassikaline  meeleheide peale, et miks minust keegi ei hooli. No ühesõnaga siuke hädaving tuleb peale mõneks ajaks.

Aprill juba algas aga Powerwoman pole ikka veel tagasi.
Kaal on pisut kukkunud, tänan Spartat live-treeningute eest, rahaga on veits kitsas aga patt oleks nuriseda, sest on lootust tulemustasule. Seni venitan oma 25 senti nädala peale laiali.


26 March 2020

Palun ära katsu

Mis mulle praeguses eriolukorras kõige rohkem meeltmööda on? Ikka tuleb ju üritada midagi positiivset leida. Mulle meeldib, et inimesed ei või sulle enam poes selga trügida või sind kallistama tikkuda.

Võiks lausa öelda, et ma vihkan kõiki neid inimesi, kes poes sulle käruga selga ronivad või ise praktiliselt su vastas seisavad. Iseteeninduskassad on minu suur õnnistus! Ma ei kannata kui töökaaslased mind katsuvad, näiteks panevad käe õlale, ja mul on raske taluda poolvõõraste kallistamisi sünnipäevade või muude tähtsündmuste puhul.

Käisin siin ükspäev Singer-Vingeri kontserdil Rock Cafes. Kõik oli väga tore, rahvast oli just nii piisavalt, et kõigile jäi oma tantsuruum. Aga siis....
Tänapäeval pidi üks külgelöömise viisidest olema see, et keegi tuleb klubis/kontserdil ja seisab väga lähedale su selja taha. Minu meelest on midagi perverssemat raske välja mõelda. Seega tuli üks meesterahvas ja praktiliselt hingas mulle kuklasse, Nagu miks sa teed nii? Mõtlesin, et olen piisavalt vana, et oma arvamust välja öelda, kui midagi ei meeldi ja soovitasin onklil mõned sammud minust eemale astuda. Ta arvas, et ma olevat vales kohas siis. Mismõttes? Tulin kontserdile Rock Cafesse oma lemmikasja vaatama. Kes seal käinud on, teab, et see pole mingi fäänsi lantimisklubi, kus parimate riietega kokteili limpsida  Olen täpselt õiges kohas ja naudin muusikat, ning minu tagasihoidlik soov oleks, et hoitagu end väljapool mu personaalset tsooni (min 60 cm).

Kusjuures tegelikult mulle väga meeldib inimestega suhelda. Sõnadega, mitte kätega. Hetkel tunnengi väga puudust inimestega ja isegi kolleegidega näost-näkku suhtlemisest aga kohe kindlasti ei tunne ma puudust, et keegi võõras mind katsuks. Pealegi on mul kodus üks temperamentne väike kallistamisehull, kes muud ei teekski kui kallistaks ja poeks külje alla. Isegi teda pean vahetevahel keelama kui asi liiga hulluks läheb :)