25 April 2022

Öisele lugejale

 Ma loen ise ka vahel oma vanu postitusi ja imestan kui hästi ja huvitavalt need kirjutatud on :)

Olen tahtnud kirjutada küll, kuid ikka mõelnud, et pole nagu midagi nii tähtsat öelda või ühtegi nii ägedat emotsiooni, mida edasi anda.

Lahe on see, et viimaste aastate soovinimekirjast on selle aasta esimesel kolmandikul juba kaks tükki pauhti täide läinud. Lihtsalt niimoodi nipsust, ilma suurema pingutuseta. Aitäh, aitäh, aitäh.

Karjäärivahetus ja uus auto.

Lugesin pärast detsembrikuist elektrihinnatõusu oma raha ja kohustused kokku ja sain aru, et niimoodi edasi enam ei saa. Senine karjäär tuleb lõppenuks lugeda ja leida midagi uut, kus ei vihjata juba saavutatud palgalaele. Pisteliselt töökuulutusi sirvides jäi äkki üks silma ja vaatamata keerulistele olukordadele (sõda) ja pikaleveninud konkursile jäin ma sõelale ja mulle tehti tööpakkumine. Varsti siis juba uues kohas.

Kui oma noortele kolleegidele minekust teavitasin, siis üks vaatas mulle oma suurte siiraste 20-aastase silmadega otsa ja lohutas, et "Nii tore, et sa soovid veel uut ametit õppida. Kunagi pole hilja...." Ütleme nii, et ta ilmselgelt tahtis midagi head öelda :D aga välja kukkus nii, et ma oleks tahtnud lähimalt rõdult alla hüpata, et mind niiiiiii vanaks peetakse.

Ma nägin veebruaris auto24s niisama surfates oma unistuste autot. Mõtlesin, et just seda ma tahaks. Olen u 3 aastat ilma oma isikliku autota olnud. Guugeldasin isegi automüüjat, et kas on usaldusväärne. Raha mul muidugi polnud, niisama unistasin. Võrdlesin teise sama marki autodega. Ühesõnaga mängisin selle mõttega. Kui äkki aprilliks tekkis ootamatult osake autorahast. Teise osa sebisin juurde ja järgmisel hetkel olingi automüüja juures ülekannet teostamas.

Uus auto, uus töökoht. Suht suured asjad korda saadetud.
Aga kuskil on ikka mingi kurbus ja rahulolematus. Tahaks veelgi paremini.