28 December 2018

Tädipower

Ma enam ei mäleta, kust see teema läbi käis, et millal saab naisest tädi ja kas see on hea või halb, kui tädistutakse... Aga sellest ajast ilustab mu töölauda neoonroheline post-it paber sõnadega - tädipower ja kuklakühm. Kirjutasin selle endale üles, et ei läheks meelest.

Vaatan igal hommikul ja õhtul hoolega peeglist oma profiili, et kas mul pole hakanud tekkima seda hirmsat kühmu selja ülaosas. Mul on seletamatu hirm selle kühmu ees. Siiani tundub nagu poleks veel. Kael ja õlad on küll kanged ja valusad ning  korraliku polstri olen ka endale kerele kogunud. Aga kuklakühmu veel ei ole. Veel...

Elu esimese kortsudevastase silmakreemi juba soetasin. Samuti hüaluroonhappe ja ühe kiidetud Missha seerumi. On lootust, et vähemalt nägu säilitab mingigi sileduse. Ja keegi ei märkagi seda kühmu siis kui see tuleb. Või siis on variant, et rong on täiega läinud ja mul pole enam mingit vajadust muretseda oma välimuse pärast, vaid võin rahuliku südamega tädistuda, kühmustuda, polsterduda, kõverasse vajuda ja pruuni villakangasse mähkuda.

Anu Saagim ütles ühel hommikul Kanal2 hommikusaates, et naise parim aeg on 40-50ndates, juhul kui tal on olnud vanem rikas mees, kes on ära surnud.






02 December 2018

Mida ma seal tööl ikka muud teen, kui vaatan poisse :)

Mul on töö juures üsna tavalise välimusega noormees. Selline vaikne ja rahulik, palju ei räägi. Heledapoolsed juuksed on mingis krunnis või patsis ja jalas on sandaalid. Ei, ei ole IT firma või IT poiss. :)

Ühesõnaga ei ole üldse minu maitse järgi poiss ja vaatasin temast üsna ükskõikselt mööda. Täiega külmaks jättis. Kuni hetkeni, mil ma nägin teda lahtiste juustega ja ilma sandaalideta...

Ta tuli tööle, lahtiste, õlgadeni juustega ning selle ülilaheda surfarisoengu peal oli lahe kootud surfarimüts. Tema õuest tulnud välimus lummas mind täielikult kuni hetkeni, mil ta vahetas kontori tööpäeva alustades oma coolid saapad sandaalide vastu ja pani juuksed kinni. Nagu nupust oleks kogu imetlus välja lülitatud.

Umbes selline muundumine:







08 November 2018

Jälle tööl

Ilmselt on juba aru saada, et olen taas tööga hõivatud.

Lausa hullumoodi hõivatud. Kätt südamele pannes julgen öelda, et nii kõvasti pole ma elus veel tööd teinud. Aga seal majas ongi selline stiil. Tempo on hullumeelne ja kõigil kalendrid minutipealt täis bookitud. Aga töö on nagu lohe ja lõppu ei paista, ükskõik kui palju päid sa maha ei raiu.

Teen ületunde, alustan hommikul kell 8 ja hea, kui kella 7 paiku õhtul minema saan. Päeva lõpus on silmad nii väsinud, et ei näe enam lugeda hästi.

Aga ärge saage valesti aru, ma ei nurise :) Pigem on põnev ja lohutuseks võin öelda, et mul kestab katseaeg ja kui väga ära väsin, saan kahe nädalaga minema. Keegi ju vägisi kinni ei hoia.

Eile õhtul koju tulles olin nii väsinud, et ei jaksanud kohe midagi teha enam. Tänan südamest seda inimest, kes mõtles välja purgisupid! Õnneks ei pidanud seda ise keema panema, vaid tütar tegi supi soojaks. Mina läksin vanni. Sest ma ei viitsinud ega jaksanud duši all seista. Õhtu naelaks oli aga see, et ma vannis istudes pesin ühtlasi ka oma sukapükse. Sest ma ei tahtnud pärast sellele tegevusele aega enam raisata.

Üldse on töörohkus ja ajapuudus tekitanud uusi ja huvitavaid eluseiku. Kõndisin üks õhtu automaatpiloodil Kristiine Keskuse Prismasse, haarasin stangelt valupiiri mitte ületava hinnaga kombe ja kõndisin peale maksmist kombe koos riidepuuga käe peal, poest välja. Teel välisukseni vahetasin muuseas ka oma pensionifondi panga ära. Fond on nüüd LHV-s.

Veits nõme on see, et vanus on juba selline, et taastumine ja puhkamine võtavad rohkem aega kui mul hetkel on.

11 September 2018

Uhkust täis


Alates töötuks jäämisest olen ma pea iga päev trennis käinud ja vahel isegi kaks trenni järjest teinud! Aplaus ja kestvad ovatsioonid.

Kohe päris mõnus päevakava on välja kujunenud. Hommikul laps lasteaeda, siis koju tagasi kohvi jooma ja ETVst "Rannahotelli" vaatama. Seejärel trenni ja sauna ja siis võib juba rahulikult šoppama minna või kodus midagi toimetada.

Kuskilt eriti välja veel ei paista millegipärast, et ma nii tihti trennis higi tilkudes raban aga tühja sellest. Küll ta mingi hetk kuskilt ikka tunda annab ka. Esialgu on tunda ainult valusad lihased ja kohad. Täna hommikul just jooksis mu FBsse reklaam rullmassaažist ja ma mõtlesin seda kohe proovima minna, et vaadata, kuidas see mõjub. Mis töötul ikka teha kui keset päeva massaažis käia, eks :)

Uhke olen ka selle üle veel, et esimest korda üldse oma jooksuüritustel käimise ajaloos panin endale eesmärgi, et sügisjooksu 10 km tuleb teha alla 2 tunni. Ma muidugi ei jookse, vaid käin. Aga ausõna, selleks et 1.50ga 10 km läbida, tuleb ikka normaalset tempot hoida. Mingi 800 kcal kulus ära ka :D, sai pärast õhtul natuke pitsat, siidrit ja jäätist endale lubada ilma meelehärmita. Lisaks sai veel see aasta imeilusa medali, millele õnnestus Gerd Kanteri autogramm peale saada.

Vaat nii tubli olengi praegu.


26 August 2018

Mu vaesed, traumeeritud lugejad :)

Teen oma murelikele ja traumeeritud lugejatele tänutäheks ühe ausa olustikukirjelduse oma praegusest elust :)  Muidu ma ju ikka üritan läbi lillede kirjutada või mõned teemad üldse maha salata/vaikida...

Kõige tüütum teema, millest ma üldse kirjutada ei taha ja isegi rääkida ei taha, on ülekaal ja korralik stressikõht. Lapse suust kuuled sa karmi tõde - Emme, sa oled paks. Emmel on suur kõht. Ma küll riidlen, et nii pole ilus öelda. A no kellega ma riidlen :D Iseendale peaks otsa vaatama ju! Trennis üritan ikka käia, vahepeale jäi suurem paus, umbes pool aastat. Nüüd võtsin jälle käsile end. Aega ju on, kui olen töötu ja päevad vabad. Söögi osas olen vist stressisööja. Alkoholi pigem väldin.

Antidepressandid lõpetasin ära. Purk sai otsa ja ei viitsinud rohkem perearstilt retsepti küsima hakata. Praegu on igapäevases menüüs magneesium, tsink, d-vitamiin, B-vitamiini kompleks ja Ohhira probiootikumid. Pluss trenn ja saun. Kuigi olen kuri ja närviline, ei tunne siiski sellist lootusetut masendust ja väsimust.

Olen registreeritud töötu. Panin end esimesel Töötukassa külastusel kirja karjäärinõustamisele. Oleks huvitav näha, kas sellest on ka mingit kasu. Olen kuulnud nii- ja naasuguseid arvamusi. Ootan siiski positiivset elamust!

Minu eelmine töösuhe lõppeski pisut kummaliselt. Nüüd mu ekskolleegid helistavad ja küsivad ettevaatlikult "mis juhtus?" ja tunnevad muret mu pärast. Äkki ma siiski tegin tööl midagi õigesti ka, kui kolleegid on üllatunud ja hämmingus. Oli, mis oli - kogemus igal juhul. Olen õppinud tööasju mitte isiklikult võtma. Kuigi, mis seal salata, luuseri tunne on ikka natuke.

Minu elu Superkangelane....... vaat see teema on veel hullem kui suure kõhu teema :)
Käisin eelmisel aastal Timmerilt ja tema kaartidelt juures küsimas, kas mul on lootust kunagi ka normaalne kaaslane endale leida? Superkangelane oli välja kolinud ja oli üle aasta kodust eemal. Timmeri kaardid ütlesid, et ei mingit uut - vana tuleb tagasi, paremana kui enne. Tagasi tuli küll... Head on selles ainult nii palju, et pojal on tore. Ja noh, tööl käib ta ka. Miks ma nii elan, ei tea isegi ja ei oska teistelegi seletada. Seega parem ei räägigi midagi.

See õnnetu avarii aasta alguses, kui mina seisin ja mulle otsa sõideti - kaks ekspertiisi on leidnud, et mina liikusin. Korraldasime advokaadiga näitliku eksperimendi, mis peaks näitama, kuidas ma siiski seisin, jalg piduril!. Advokaadil süda rahul, et mul võib isegi õigus olla. Eks ole, finally. Järjekordne vastulause teele pandud, ootame otsust. Veel ei suuda raha pärast oma õiglustundega kompromissi teha, kuigi vaidlemise ja menetluskulud muudkui kasvavad.

Mis veel?

Hetkel ei muud põletavat. Kui siis ainult see, et peaksin oma suud rohkem kinni hoidma, eriti rahateemade koha pealt. Kipun välja ütlema, mida mõtlen ja see toob ainult tüli majja.



10 August 2018

Tagasi

Vabandust, et ette teatamata korraks blogi kinni panin :)
Mul oli üks dilemma, mida ei osanud kiirelt teistmoodi lahendada.

04 July 2018

Anna nõu

Mõtlesin, et viskan oma abipalve siia rippuma. Äkki kellelgi tuleb häid mõtteid või soovitusi.

Teema on selline, et üha selgemalt tunnen, et igasugune eluenergia on täiega otsa saanud. Tahaks mingit head restarti või kick-offi või kuidas iganes seda nimetataksegi. Mis tõmbaks uuesti käima!

Eks sinna nahka see töökoht pisut läkski, pole mingit algatusvõimet, uusi säravaid ideid või powerit teisi edasi viia.

Mingit Santiago de Compostela palverännakut päris läbi ei tahaks teha. Äkki on kodukamaral midagi samalaadset? Mõni tõeliselt hea raamat?

Mis on sind või sinu tuttavat põhjast välja aidanud?



15 May 2018

Uus mõttekoda

Oh, mulle niiii meeldib see tippettevõtjate asutatud mõttekoja idee.

Ma kohe kujutan ette kuidas tähtsad ärimehed istusid kuskil sigaritoas ja kirusid nagu tavaliselt valitsust ja selle arusaamatut ning ettevõtetevaenulikku maksupoliitikat. Et kuidas see 101-pealine kari lolle ei saagi aru saama, kuidas elu tegelikult käib. Ja siis keegi äkki lausus selle klassikalise "A mida me viriseme, teeme ise paremini!"

Ära on tüüdanud juba see poliitika, kummalised otsused ja pidev enese partei upitamine. Kasvõi näiteks üks  Kadri Simsoni vastustest küsimusele"milleks meile on vaja seda tasuta ühistransporti?" - "See on kirjas valitsuse tegevusprogrammis...."  Ahah, no see on küll oluline põhjus tasuta ühistranspordi ellu viimiseks. Aus vastus oleks olnud pigem, et "soovime Keskerakonnale veelgi hääli juurde saada, valimised juba ukse ees".

Nagu mis või kes, meie riigis oluline on? Rahvas või valitsuse tegevusprogramm? Mäletan kunagi vanal pangastöötamise ajal ei saanud tihtipelae asju juriidiliselt korrektselt vormistada, sest "süsteem ei võimaldanud" Oli mingi selline kummaline pangasüsteem, kaugel kasutajasõbralikkusest. No kui süsteem ei luba siis tõesti ei saa. Absurd.

Ja kui ma lugesin veel neid mõttekoja sihtasutuse asutajaid, mul läks kohe südame alt soojaks. Vanad head Hansapanga loojad ja segastel aegadel suuri ettevõtteid erastanud ärimehed. Need mehed on läbi tulnud tulest ja veest, nende ärid on olnud hullumeelsed ja riskantsed ja tänasel päeval on neil suure tõenäosusega taskud raha pungil täis ja lips puhkab kenasti kõhukesel. Keegi neist pole pöördunud kuskile hingemaailma või esoteerikasse, vaid on säilitanud tarmuka ja kaine meele. Nagu päriselt, ilma igasuguse irooniata. Need mehed oskavad äri teha ja kasumit teenida. On ülimalt äge, et nad oma teadmised nüüd riigireformi edasiviimise vankri ette rakendavad. Saab näha, kas valitsus hakkab jälle maha tegema ja mõnitama, nagu juhtus "Eesti 200" tulekuga avalikkuse ette. Kas hoiavad sama kiivalt oma pirukat kinni ja ei jaga pööbliga või ehk taipavad, et väärt nõu tuleb vastu võtta, mitte näkku tagasi visata.


PS: Ja läkski "rabeleva konna ämbrisse tagasi tõmbamine" lahti. Politoloog Anu Toots arvab, et rahvaalgatus on ju tore küll aga otsustab siiski poliitika... Oh jumal anna armu!



30 April 2018

Kevadkoristus!




Kevade tulles kohe tuleb tahtmine põhjalikumalt tolmutada ja koristada. Onju. Istutada muidugi ka aga selle jaoks on veel pisut külm olnud. Ja häid mõtteid pole ka tulnud.

A tegelt, istutasin ikka küll. Oma tõlvlehiku ja viigipuu istutasin ühel nädalavahetusel ümber ilusatesse ja suurematesse pottidesse. Ma olin juba tükk aega plaaninud aga kuram küll need pottide hinnad...:( Lõpuks võtsin end kätte ja investeerisin nii oma 70 EUR lillepottidesse. Ulme. Aga pilt on nüüd palju ilusam.

Järgmiseks koristusteemaliseks nädalavahetuseks rentisin tekstiilipesuri. Surfasin ja helistasin, sest mõte tekkis nagu ikka - väga äkiliselt. Lõpuks leidsin sellise vahva firma nagu Imemasin.

Küll see tekstiilipesur sai alles vatti. Kõigepealt tõmbas õde reede õhtul oma diivanid, madratsid ja vaibad üle. Siis alustasin mina laupäeval ühe vana, tolmuse diivanvoodiga ja siis kaks lastetoa vaipa. Pühapäeval kevadkoristuse/suurpuhastuse raames müüsin natuke kraami Balti Jaama turul toimunud Basaari Kirbukal ja siis õhtul koju madratsit puhastama. Selle nädalavahetuse käigus said veel aknad ka puhtaks. Ja kõik tööd ikka Kärcheriga.

Selle tekstiilipesuriga möllates tekkis küll vahepeal, no umbes siis kui 7.ndat pangetäit süsimusta sodivett sai masinast välja valatud, tunne, et mis rokane asotsiaalide majapidamine meil ometi on! Aga näe, oligi. Ja ausõna, peale seda möllu tundub õhk elamises palju parem ja värskem.

Kohe ei teagi, mida järgmisel nädalavahetusel ette võtta? Mida veel põnevat saaks koristada :)

24 April 2018

Täiesti rahulolematu

Tahtsin endale "Eesti Naise" ajakirja tellida. Maksin tellimuse eest u. keset märtsi ja jäin aprilli ajakirja ootama juba ette lugemiselamusest mõnuledes. Aga mida postkasti ei saabunud, oli ajakiri. Nüüd aprilli lõpu poole julgesin küsida, et kus mu ajakiri on? Sain vastuseks, et ajakirja tellimus läks päev enne minu tellimust lukku ja mina saan ajakirja alles alates maist.

Minul tekkis seepeale peas hulgaliselt küsimusi. Neist esimene: "Mida perset???!"

Mis ajas me elame? "ajakirja tellimus läks lukku..."  Ja siis? Saatke mulle siis trükitiraažist? Või kust iganes? Või nõuan ma midagi täiesti ilmvõimatut? Kes see tellib tänapäeval nii, et ajakiri tuleb sinuni alles kaks kuud hiljem? Ma otsisin mõni aeg tagasi graveerijat, kes graveeriks nugade peale. Ettevõtted, kuhu ma pöördusin, hakkasid pakkuma mulle mingeid imelikke tööö valmimise tähtaegu nagu 1 nädal ja 10 päeva. Nagu kuidas palun? Mul on juba homme vaja. Ja kas teate, et on olemas selline ettevõte ka, kes teebki homseks. Kes see tänapäeval ootab mingit asja nädal aega?

Teine rahulolematuse allikas - väidetavalt suurim tööjõurendifirma. Mina ei saagi aru, mida imet selline firma üldse teeb. Lepinguid tehakse ülejala, allakirjutajaks pole mitte firma esindaja vaid suvaline töötaja, nende poolt palgatud tööjõud saadetakse ettevõttesse ja jäetakse põhimõtteliselt omapäi. Rendifirmat enam ei huvita ja ettevõttele pole see ka oma töötaja. Kui minu käest keegi küsiks, siis mina küll ei soovita nende tööjõu vahendusfirmade kaudu kuskile kandideerida.

Ja kui juba soovitamiseks läks siis paar sooja, lausa kuuma CV koostamise ja kandideerimisnippi:

  • Kontrolli oma kirjavead üle, enne kui CV saadad!  - nagu tegelt ka, jube halb mulje jääb kui inimene väidab, et on korrektne aga cv on otsast otsani kirjavigu täis. Suur potensiaal cv kõrvalelükkamiseks.
  • Ära kandideeri, kui sa ei vasta kuulutuses toodud nõudmistele! Raiskad ainult enda ja töölevõtja aega mõttetult. CV lendab kõrvale.

Ja kõige suurem soovitus - ära kirjuta enda iseloomustuses, et oled vabameelne ja et sinu ettekandja tööülesannete hulka kuulus klientide rahuldamine. See paistab VÄGA HALB  välja.


Ahjaa, üks teema veel. Kes teeb ja millest tehakse R-Kioskis müüdavaid võileibu?? Need on lihtsalt nii julmalt halvad, lausa söödamatud. Astusin kaks korda nendega ämbrisse, üks oli kanavõileib ja teine peekoni-munaga. Pärast esimest ämbrit mõtlesin, et see asi ei saa ju nii hull olla. Pärast teist ämbrit sain aru, et saab veelgi hullem olla. Edaspidi kannatan nälga või ostan R-Kioskist midagi muud, mis on loodetavasti söödav.

22 March 2018

Paneme raha tööle

Minu taustalugu on see, et ma olen u. 8 aastat pangas töötanud. Aga mitte rahainimesena vaid juristina. Ja praegusel hetkel on mul tuliselt kahju, et ma noisse rahaasjadesse rohkem ei süvenenud.

Tahan õppida investeerima. Täna tundub see mulle ülikeerulise valdkonnana. Ja see ajab mind pisut närvi ja teisest küljest vihale ka, miks ma ei peaks seda ometi selgeks saama! Kui keeruline see olla saab? Mul, kes ma olen kõrgharitud ja keskmisest rahateadlikum.

Käisin siin üks õhtu ühel rahateemalisel koolitusel ja sellistel koolitustel-seminaridel alati öeldakse, et "tore, et kuulasite aga palun hakake peale ürituse lõppu ka reaalselt tegutsema". Muidu olevat oht muutuda lihtsalt üheks seminar-junkie`ks, kuid elu sellest ei muutu.

Ühesõnaga mul on paar sammu tehtud helgema tuleviku poole. Mõni aeg tagasi avasin näiteks LHV pangas konto. Et kunagi aktsiaid ostma hakata. Seal pangas pidavat kõige mõistlikumad tasud olema. Täna astusin sisse Bondora platvormile ja kandsin sinna oma portfelli 5 eurot! Ma kohe huviga tahaks näha, mis selle rahaga seal juhtuma hakkab. 40-aastaselt ma pensionile enam minna ei saa aga ehk siis 60-aastaselt? Eriti kui lugeda praegu meediast seda, kuidas 50 tuuris naised enam tööjõuturule nö ei kõlba või siis makstakse neile märkimisväärselt väiksemat palka. Aga mina viskaks rahulikult jalad seinale, jooks kakaod ja vaataks, kuidas täna sisse pandud 5 eurot ise minu jaoks tööd teeb.

Kui on häid nõuandeid-soovitusi selles vallas, oleks üks suur kõrv :)

21 March 2018

Käsi kullas või perse mullas

Rääkisin siin hiljuti oma liiklusintsidendist, kus mul ja  minu seisval autol nurk maha sõideti ja ekspert leidis, et tegelt ma hoopis liikusin ja olen liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi.

Tänu advokaatide vastulausele määrati selles asjas nüüd kordusekspertiis.

Palun hoidke mulle nüüd pöialt, et õiglus pääseks võidule! Mitte, et ma pean (mitte)süüdlasena maksma kahe ekspertiisi eest. Eriti kui mul pole raha ühegi eest maksmiseks...

15 March 2018

Väike suusatripp Himosele



Kuna üks aasta jäi vahele, siis see aasta häälestasin juba varakult end suusatama-mineku-lainele. Muidu oleksin hakanud jälle kaaluma, et raha vähe ja tööd palju ja lapsed tüütud kaasa võtta.

Mäesuusatada mulle tegelikult väga meeldib, mis siis et on külm ja kõrge. Ma nimelt kardan külma ja kõrgust. Aga õnneks on võimalik osta endale hulgaliselt tehnilist ja sooja varustust, nii et mäe peal on lausa lust isegi seista :) See aasta tuli kaasa ka oma esimest juubelit tähistanud pisipoiss. Tallegi soetasin kohe sooja pesu ja suusasokid. Kui me neid selga proovisime, hakkas ta aru saama, et tulekul on midagi erilist ja esmakordset. Mul oli hea tükk aega võimalus teda "ähvardada", et kui sõna ei kuula siis suusatama ei saa. Oh, kui ebapedagoogiline, eks.

Minek oli meil suure bussiga ja õhtul hilja jõudsime oma mökkide juurde kohale. Majad olid õnneks kohe mäe juures, ei pidanud palju kõndima. Mulle endalegi ei meeldi nende suusasaabastega koperdada aga te oleksite pidanud kuulma väikemehe vingu selle 100 meetri jooksul. Edaspidi olin targem ja tõstsin ta koos kogu suusavarustusega kelgule, mille siis koormaeeslina higistades ja puhkides mäeni tirisin.

Suusasaabastega kõndimise ving oli kökimöki selle vingu kõrval, mis tuli kuuldavale siis, kui väikemehele suusad alla pandi. Ausõna, ma arvasin, et temast ei saagi kunagi asja. No selline hädakägar, et ma hakkasin täiega närvi minema. Õnneks oli meil grupiga kaasas ülimalt professionaalne suusaõpetaja ja lapse areng nende kolme suusapäeva jooksul oli lausa hämmastav. Hädakägarast vingu-aadust sai kolmandaks päevaks üksi sahka alla sõitev suusaäss. Kusjuures see sahka sõitmine ei tulnud ega tulnud tal välja. Ja siis äkki tuli.

Oma suusatamisest pole mul palju rääkida seekord. Umbes täpselt 4 korda sain normaalsele mäele. Ülejäänud aja seisin või sõitsin harjutus- ja laste mägedel. Peamise trenni sain kätte iga päev kaks korda mäele ja kaks korda tagasi kelgu vedamisest.

Tütar oli ka kaasas, koos peigmehega. Nemad avastasid kohe kõik mäed ära ja proovsid vist kõik mustad mäed ka ära. Avastasin, kui kohutavalt sarnased me tütrega oleme. Või siis olen mina ta kuidagi selliseks kasvatanud :)  Igatahes olime me mökkis 8-kesi. Ja nii minu kui tema jaoks on see üpris vaevanõudev olemine. Kõik asjad, mida teised teevad, lihtsalt häirivad noh. Kes paneb jalgu lauale, kes kammib juukseid maha, kes ei korista enda järgi, kes loobib oma suusavarustuse mööda söögilauda laiali, kes naerab valel ajal, kes paneb fairy kontsentraati nõudepesumasinasse. Ühesõnaga nii palju häirivat :D Omas kodus, oma toas, uks kinni olemine, on ikka kõige etem. Samas mina ei tea, kelle suguvõsasse mu väikemees on läinud, tema on täielik suhtlemismaniakk. Üldse pole mingit probleemi kellegile külje alla ronida ja juttu puhuma hakata. Pidev suhtleja, suu üldse kinni ei seisa. Välja arvatud siis kui on vaja kaerahelbeputru süüa. Siis on suu täiesti lukus.

Reis oli mõnus, poiss sai suusatamise selgeks ja tütar sai natuke aktiivset puhkust raske kooliaasta vahele. Eks nüüd hakkame vaatama, kust raha kokku kraabime.



21 February 2018

Ebaõiglus ja ebaausus lihtsalt lokkavad

Selline tunne on, et ükskõik kuhu pilgu pöörad, käib mingi petmine, skeemitamine või ülelaskmine. Arstid võtavad altkäemaksu, noor naine jääb mehe skeemitamise ja võlgade pärast poolest korterist ilma, mõni paneb paarsada tuhat kindluspettusega tasku, teine ostab riigi raha eest olematuid elektriautosid.

Hakkab juba tunduma veits imelik olla iga päev tööl käiv ja palgaraha eest elav inimene. Nagu oleks luuser või nii. Isegi veidi saamatu. Et peaks piinlik olema, et elada ei oska normaalselt.

Juristidel aga on tööd kuhjaga. Kes kelle üle skeemitab ja see kellel on rohkem raha, see reeglina võidab. Ei ole nii, et teed oma arust kõik õigesti ja oled siis kaitstud nagu Jumala selja taga. Oh ei!

Ühel õhtul seisad lihtsalt autoga tänava ääres ja ootad väravast sissesõitu. Väravast välja sõitev auto aga sõidab sul nurga maha ja väidab, et hoopis sina liikusid talle meelega otsa. Otsekui mul oleks mingi sügav huvi värava taga passida ja sealt väljuvaid autosid ootamatult rünnata. Ja ekspert otsustab ka, et mina liikusin. Ja ma olengi üksi, kes teab, et ma ei liikunud, vaid hoidsin jalga piduril ja ootasin...Kuigi ma hakkan juba vaikselt ise ka uskuma, et ju ma siis ikka liikusin, kui lugupeetav EKEI ekspert niimoodi väidab ilma kahtluseta ja surmkindlalt. Ning siis mulle meenub jälle see hetk, kui ma jalg piduril ootasin teise auto väravast väljumist, et ise sisse sõita.

Eksperdi arvamuse ümberlükkamiseks on mul vaja mõned üleliigsed tuhanded. Hetkel on küll selline tunne, et persse ma vaidlen end pankrotini aga ma ei jäta seda nii!

Vähemalt on kodus keegi, kes ütleb:" Aga vähemalt mina olen kodus..."

19 February 2018

Perekooli klassikavaramust


Blogijaid iseloomustab:

1) max keskharidus
2) lagunenud perest pärit
3) noorelt ja väga noorelt emaks saanud
4) … ja lapsi peab ikka nii 3 olema
5) auto juhtimisõigust pole
6) välimuselt pigem tuustid
7) tööl pole käinud , enamasti
8) kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub
9) sisemiselt ka tuustid
10) meeste välimus pole oluline, aga no ma ei tea, enamasti ikka kõvasti annab soovida

Anonüümne kommentaar perekool.ee lehel


Ma siis ei ole blogija :) Kuigi mis seal salata, paar punkti käib ikka minu kohta ka. Eriti see välimuselt ja sisemiselt tuust. 

12 February 2018

Hüplikud mõtted elu ja töö teemadel

Tundub, et olen jõudnud ikka, kus ümberringi hakkavad inimesed kardinaalseid elupöördeid tegema.

Võetakse tööst aastaks või paariks puhkus, minnakse ennast arendama, hakatakse põhjalikumalt hoopis oma hobidega tegelema...

Arvutasin kiirelt oma tööaastad ka kokku - 22 aastat korralikku kontoritööd kella 9-17ni. No okei, kaks lapsepuhkust ka vahepeal.  22 aastat kellegi teise heaks töötamist ja kellegi käskude täitmist. Kas ma oleks seda teinud, kui see poleks mulle meeldinud? Kindlasti mitte. Kõik mu töökohad on mulle meeldinud ning pole pea kunagi tundunud tüütu ja ahistava kohustusena. Aga miks ma siis tänasel hetkel olen AD-de peal ja viltuse seljadiskiga mõtteid mõlgutav proua ..?

Eks mulgi on oma kriisid olnud. Ning olen abi ja elumõtet otsinud erinevatelt alternatiivsetelt meetoditelt - reiki, silva. Rännak, access bars ja kaks kaardipanijat-selgeltnägijat.

Ootasin väga oma nüüdseks mitme aasta tagust lapsepuhkust ja nautisin seda nö eelpensioni täiega. Nüüd taban samuti end vahetevahel unistamast pensionieast ja et mul oleks siis samasugune vitaalsus ja väljanägemine nagu Mimi Kirkil.

Aga praegu aastast pausi takistab mul konkreetselt võtmast ressursipuudus. Kes mu laene siis maksab? Kuigi müües ära praeguse elamise ja ostes saadud vaheraha eest tagasihoidliku pesa, oleksin koheselt laenuvaba. Seniks olen täiesti tavaline palgast-palgani elav ja ilma märkimisväärse puhvrita eestlane. Mingeid passiivseid sissetulekuid mul pole. Hobi toob sisse u. 100-200 EURi kuus.

Uue auto ostmise võimalusi uurides selgus, et Luminori liising hindab mu maksimaalseks liisingusummaks 3000 EURi!! Issand jumal, selle eest ei saa ju midagi! Ühtlasi on see märk, et kellelgi (minul) on juba liiga palju kohustusi. Huvi pärast arvutasin välja, et mulle sobiks igakuine lisasissetulek 500 EUR suuruses summas. Sellega oleksin mõne ajaga korralikult mäel tagasi.

Nagu näha on mu mõte ja jutt täiesti hüplikud aga ma ei hakka seda lugu siin kirjanduslikuks lihvima ka, sest just nii ma praegu mõtlengi.

Ehk et mina ei tahaks veel praegu töölt kaduda ja juhet täielikult seinast tõmmata. Küll aga meeldiks mulle näiteks 4- päevane töönädal või siis 6-tunnine tööpäev. Juba need muudatused annaksid mulle piisavalt vabadust ja minu-aega. Tahan töötada, et mul oleks olemas mu kaunis kodu, ideealis võiks mul nüüd ka uus auto olla.

500 eurose lisasissetuleku asemel on muidugi üks variant veel - min. 1000 eurot teeniv mees mu majapidamises :D


03 February 2018

Lõpud

Kõikidele, kes mu autosaagale kaasa elasid, on teadaanne - auto on müüdud! Pea olematu raha eest. Kui tahate õppida minu kogemusest, siis müüge auto enne, kui ta kätte ära laguneb. Müüge kohe, kui mõte tekib või kui keegi enam vähem sobiva hinna pakub.

Mina ei raatsinud müüa, mõtlesin, et teen tipp-topp korda ja siis panen ulmehinnaga müüki. Reaalsus oli aga see, et paigutasin alates sügisest remonti natuke vähem kui tuhat euri ja kui odavamad asjad olid ilusti ära vahetatud siis läks mootoririhm katki... Mootor kotis, klapid peas.

Autoremonditöökojas olid vahvad sellid, elasid innukalt kaasa ja ostsid lõpuks mu reeturauto vanaraua hinnaga ära. Hüvasti!

Kui nüüd horoskoobiteema juurde tagasi tulla siis kuskil oli mainitud, et jaanuaris tehakse elus puhas vuuk. Noh, 31. jaanuari seisuga oli mul suht tühi plats ja tühjad pihud. Tööga on üks lõpu moodi asi, auto lõpetas ja ise lõpetasin veel ühe suhtlemise inimesega, kes ilmselt on mind mitte sallinud aegade algusest saadik. Kui algul lasin jutud ja suhtumised rahulikult endast mööda, siis nüüd äkki ühel emotsionaalselt raskel ajal saabus selline hetk, kui viimane tilk voolas üle karika ääre. Pilt läks plaksti kuidagi selgeks ja seda oli natuke kurb ja valus vaadata. Mis siis ikka, mul pole õnneks vaja midagi kellelegi tõestada.

Eks vaatame siis põnevusega, mis veebruar toob.



25 January 2018

Südantsoojendav sotsiaalne eksperiment

Üks päev oli mul tööl koleigav. Ükski asi otseselt ei põlenud ja mõnd suurt projekti ei tahtnud ka nagu alustada. Lappasin niisama mööda internetti ja lugesin uudiseid,foorumeid, perekooli. Kuskil oli pikk arutelu tutvumisportaalidest, et kui kohutav kontingent seal ikka on, võta üks ja viska teist ja kohtamisele tulevad mingid löntis dressipükstega isendid, kes on end 10 aastat nooremaks ja suurte lokkidega iluduseks valetanud. Ühsõnaga minus tärkas ka huvi ja asusin sotsiaalset eksperimenti läbi viima.

Tegin konto flirtic.ee-sse. Ühtegi õiget fakti ega parameetrit ma muidugi kirja ei pannud. Vanuse panin nii enam vähem õige. Kontingent oli tõesti seinast - seina, no nii palju kui mul õnnestus paari päeva jooksul enne konto kustutamist näha saada. Oli pisut naljakas ja natuke kurb ka. Keskealised mehed, kes soovisid kohe suhet looma hakata. Põhimõtteliselt alaealised, kes soovisid "vanemat prouat" ma isegi ei tea milleks :D :D ja ei tahagi teada. Üks väga noor mees pakkus, et ta võiks minu juurde elama tulla, et teeb kõik kodutööd ära ja vastutasuks soovib siis öösel magamistoas kõike teha. Mul oleks olnud nagu suht win-win situatsioon, palju ta ikka sööb või elektrit kulutab :D
Keskealised suhet soovivad mehed said kohe pahaseks, kui ma samal minutil ei vastanud või siis polnud huvitatud nende ettepanekust.

Suurimaks üllatajaks osutus aga hoopiski üks naine. Alustas juttu niisama tühjast-tähjast, saatis endast kena bikiinipildi ja siis äkki hakkas oma ööklubikäigust rääkima. Et tema käis klubis, kus mingid tumedanahalised mehed tegid talle ettepaneku 600 euri eest oma tisse neile näidata...

mina loen ja mõtlen, et nagu whaaaat...  mis minu konto juures näitas, et mind võiksid sellised jutud huvitada? aga no ok. las jutustab.

Küsin, et ega sa siis ometi seda niru pakkumist vastu ei võtnud? Tema, et siiski siiski, olla läinud tumedanahaliste grupiga kuskile hämaramasse klubinurka ja avanud seal oma pluusinööbid, samal ajal kui meeste käed oma kubemete poole liikusid.

sel hetkel ma panin selle vestluse kinni.


Misasi see nüüd oli? Karistus selle eest, et tulin huvitavaid elamusi otsima? :) Kuna üks hea sündmus  paneb ikka tavaliselt oma elu üle järele mõtlema siis ma ikka terve õhtu mõtlesin, et huvitav, kas 600 euri oleks mulle stiimuliks selliseid asju teha? Või miks peaks keegi üldse sellise pakkumise vastu võtma ja julgeb sellest veel rääkida? Või olen ma ikka endiselt 100% naiiv, kes usub kõike, mida mulle puhutakse?  Ja mis kuradi igavat elu ma ise elan?! :)

06 January 2018

Horoskoobiusku

Kuigi tuntud skeptik Martin Vällik teatas TV3 uudistes, et me ei saa horoskoopidest midagi sellist uut teada, mida lihtsalt mõni teine inimene meile öelda ei saaks, usun ma siiski horoskoope.
Lihtsalt on mõnus lugeda ja unistada. Igatahes ühes horoskoobis oli öeldud, et ma pean suutma sel aastal lahti lasta oma kontrollimisvajadusest ja suuta asju lihtsalt võtta ja lasta minna ja olla rõõmus kõige üle, mis juhtub. Ning mitte tegema suuri või elumuutvaid otsuseid.

Vähemalt aasta esimesed kaks kuud. Sealt edasi pidi juba lahedamaks minema.

Käsi südamel, ma üritan. Ma vihastasin end peaaegu halliks taaskord, kui mu oma autol reedel järjekordselt üks jubin katki praksatas. Vana perse küll, see rikkus hullult tuju. Hinnapakkumise nägemine ei teinud seda üldse paremaks. A siis ma mõtlesin, et ähh, läks nagu läks - vaatame mis saama hakkab. Sai see, et töölt sain enda kasutusse laheda suure musta maasturi. Pole elu sees nii suure ja kalli autoga sõitnud. Kodus ütlesin naabrimehele, et ostsin omale uue auto. :) Ta vastas, et õige, kui juba siis juba.

Laupäeval tegime tütrega tiiru Viimsis. Niisama, chilli mõttes. Et vaatame, mis tunne on sellisega kruiisida. Me oleme mõlemad pisut autohullud. Ja meil oli mõnus kvaliteetaeg.

Seejärel võitlesin ma terve õhtu sooviga saata sõnum oma endisele, et kutsuda teda mu peene autoga öisesse linna sõitma ja võibolla isegi Uulitsa burksi sööma. See oleks meile kunagi väga meeldinud. Kunagi ammu. Aga ei, valasin endale kiirelt klaasi veini ja tuletasin endale meelde, pole minu aeg juhtohje haarata või ettepanekuid teha. Mina lihtsalt vaatan, mis toimub...



01 January 2018

Minu 2017


Lühikokkuvõte:
  • Hakkasin uuesti trennis käima
  • Korraldasin aastaid edasi lükatud dessandi hambaarsti kabinetti. 
  • Läbisin personalitöö baaskoolituse ja tegin ära personalispetsialisti 5. taseme kutseeksami
  • Korraldasime elu esimese hoovikohviku
  • Täitsin oma suure unistuse, nüüd on mul saun ja ülemine vannituba
  • Käisime pisipoisiga esimesel soojamaareisil Kreekas
  • värvisin juuksed blondist brünetiks
  • Elasime pisipoisiga üle esimese operatsiooni
  • Vedasin end sõbrannale Soome külla :)
  • Sõitsin ise suurte autode ja väikebussiga. Saan hakkama küll.
  • Lugesin läbi tohutu kuhja armastusromaane. Kahjuks ei taibanud laenutuste ajalugu salvestada, sel aastal parandan selle vea.
  • Olen vaba, kuid pole veel suutnud otsustada, kuidas tahan edasi minna ja kas ma tahaks kedagi leida. Eks vaatame mis uus aasta toob.

Üks horoskoop 2018. aastaks ütles, et tuleb selline aasta, et igasugune kontrollivajadus tuleks kohe aasta alguses ära unustada. Tuleb, mis tuleb. Samas raha ei pidavat väga tulema :) Proovime siis korraks seda varianti ka, et ei ürita enam ise probleeme lahendada. 

Eriline aasta tuleb aga sellepoolest, et mul pole veel Dima kontserdi pileteid. Tundub, et sel aastal vist jääb käimata...A ei hakka ette muretsema :)

Ühesõnaga: Las käia!