30 July 2011

Täielik "sööpalvetaarmasta" fiiling

Ma ei lörista küll keset ööd tatisena vannitoapõrandal aga vaikselt hakkab juba liikuma sinna poole. Ma ei taha oma tööd teha, ma ei taha oma asjadega tegeleda, mind piinavad sajad nimetud igatsused millegi parema järgi ja ma kohe üldse ei taha oma praegust elu elada.

Esimese asjana ajab mind täielikult närvi see, et ma olen nagu see ärimees "neeger banaanipuu all" anekdoodis. (Teate küll, see lugu, kus neeger puhkab banaanipuu all ja ärimees soovitab tal tööle minna, et kogu rapsimise tulemusena saavutada võimalus puhata mittemidagitehes banaanipuu all). Aint et minu kehastatud ärimees on kuskile oma äridega kinni jäänud ja banaanipuu alust puhkamishetke, ehk valgust tunneli otsas ei paista. Käin tööl - teenin raha - maksan kõik raha pangale ära. Jaa, mul on küll kodu ja auto ja kõik muud laenude eest soetatud vajalikud vidinad. Aga mul nagu polegi elu. Sest selle jaoks ei jatku materiaalset ressurssi. Muidugi ma veits pingutan üle selle kujutise loomisega ja jumal tänatud, mul on krediitkaart, mis lubab üle oma võimete elada, reisida ja lõbutseda. Aga kuklas on ikka teadmine, et mul on rahalisi kohustusi rohkem kui raha.

Ja tegelt ega asi polegi üldse rahas. Toredate asjade tegemiseks ja oma elu elamiseks ei ole vaja suurt hulka raha. Ausõna, ma ei saagi aru kuidas ma sellesse rahateemasse kohe niimoodi kaldusin.

Ilmselt on praegune tuju põhjustatud peamiselt sellest, et käisin puhkamas Eestist ära. Tiba kaugemal kui tavapärased Soome/Läti/Rootsi. Ma aimasin isegi ette, et tagasitulles saab argieluga kohanemine raske olema. Nüüd ihkab minu hing uusi maid vallutama. Tahan näha hispaaniaitaaliaprantsusmaad, nautida häid toite, näha vapustavaid asju ja olla eesti-muredest prii!

Ma nautisin oma nädalast puhkust, kus peas polnud ühtegi Eestiga seotud muret. Kõik jäid siia maha. Ja ma lihtsalt tõusin hommikul üles ja elasin oma päeva suure innuga kuni magamaminekuni. (Kusjuures panin tähele, et ma väsin kiiremini kui vanasti ja selleks, et ikka oma noore reisikaaslasega ühte sammu astuda, tuli vahepeal energiajookide poole pöörduda).

Ja seda indu siin kodus enam pole.... Esimese puhkusejärgse tööpäeva lõpuks olin ma praktiliselt laibastunud tujutu vanainimene, kes vedas end koju diivanile teleka ette.

Ma olen mingi 500 tonnise ankruga põhjas kinni sel ajal, kui ma tahaks hoopis heljuda, heljuda.

28 July 2011

Meeste soovidele pihtasaamise tõenäosus on sama suur kui pimedal talveööl kuuvarjutuse ajal 25 cm lume alt elusa vihmaussi leidmine. Ausõna.

Kui helistad päevas paar korda - on jama. Liiga tihti. Ei helista paar päeva - arva ära, kas on jama? Muidugi! Mitu korda krt on siis paras helistada?? Et ei häiriks Härrat ja samas näitaks üles piisavalt hoolivust.

25 July 2011

Kummaline koduperenaine

Ma ei oska kartuleid keeta ja froteerätikuid pesta.

Kartulid jäävad mul alati pealt pudedad ja kuivad ning seest toored. Ausõna, olen kõik trikid ja kartulisordid läbi proovinud. No ei õnnestu. Seetõttu teen peamiselt kartuliputru ja ahjukartuleid. Palju lollikindlamad variandid.

Minu pestud froteerätikud on ikkagi ebameeldiva niiskuse lõhnaga. Pesen masinas pika programmiga, panen piisavalt pulbrit, kuivatan õues. Aga ei midagi. Ei tule seda head lõhna. Nüüd ma hakkasin vihaga veel rätikuid triikima ka!

03 July 2011

Suvi!

Imelik, et suvistest päikeseloojangutest ei saa isu kunagi täis. Võin neid vahtida aastate kaupa ja ikka on ühtemoodi "näe-vaata-ometi-kui-ilus!!" elamus. Pluss veel soe liiv, väike D-light, erkoranzh rannapall ja mahlast tilkuvad nektariinid.

Küsisin lapselt, et kas tahad tantsupidu vaatama minna? Ta küsis: "Misasi see on?". Selge. Minek. (Ja mul oli ausõna veidi piinlik sellise kehva kasvatuse pärast). Pärast küll selgus, et ta lihtsalt ei taibanud kohe, mida ma mõtlesin. Aga siiski. Et tulevikus selliseid vastuseid vältida, sättisime end laupäeva õhtul Lauluväljakule. Seda meeleolu on seal ikka nii raske kirjeldada, saan vaid öelda, et mul jooksid pidevalt külmavärinad üle keha (mitte külmast) ja selle laste karu kalli-kalli tantsu ajal ma nutsin oma suurte päikeseprillide varjus. Praegu seda kirjutadeski nöörib vaikselt kõri. Peo lõppedes tulime läbi Kadrioru pargi tagasi ja arutasime üle pika aja paljusid toredaid maailma asju.

Kell oli juba suht hilja aga allkorruse naabrite rõdul käis pidu ja elav arutelu, mis kostis sõna-sõnalt meie lahtisest aknast sisse. Akent kinni panna ka ei saanud, toas oli niigi 27 kraadi. Tegelt oli veidi kummaline kuulata, kuidas noored sumedal suveööl kell pool 1 räägivad kaine häälega euriborist, eluasemelaenudest, elukindlustusest ja abielu kasulikkusest kinnisvara soetamise ajal. Nagu enne õhtul läbi Kadrioru pargi tulles kõndis meie taga kolmik, kes suht kõva häälega rääkisid tähtsast tööst ja kooliasjadest. Ma jäin seisma ja lasin nad endast mööda. Ma tahan oma suve ja puhkust nautida, ma ei taha praegu kuulda ühtegi tähtsat või asjalikku teemat. Millal siis veel kui mitte praegu - kui ööd on soojad ja öös on asju :)

Kuigi paar päeva tagasi pidasime omagi rõdul öist piknikku külmade karastusjookide ja kuumade juustuvõileibadega. Loodan, et meie loba ja vaikne itsitamine ei seganud kedagi.

Nautige suve. Ja ärge ajage tähtsaid jutte :)