Haiguste ravi. Kontrollitud.

Istusin eile tööl arvuti taga ja äkki tundsin, et kõik ei ole päris korras. Hommikul alanud urgitsevale peavalule meelekohtades lisandusid äkki nägemishäired ja seejärel läks süda pahaks. Ja siis tekkisid külmavärinad.

Ma algul ei pannud neid süptomeid kokkugi, üritasin igaühega eraldi toime tulla. Lülitasin toas sisse radika, et sooja saada. Jõin kolm tassi kohvi, et peavaluga võidelda. Lõpetasin arvutis töötamise ja üritasin vahelduseks natuke päevalehte lugeda. Siis helistas õde, vana migreenik, ja ma küsisin talt mis toimub? "Väga tuttav asi!" ütles ta. Migreen. Ja imestas, et mul seda juba varem pole tekkinud.

Guugeldasin kohkunult ja esimesest allikast sain teada, et "Migreen on elukvaliteeti langetav haigus". Ja samast lugesin, et kõik mu kaebused vastavalt 1:1 auraga migreenile. Nojah, enesediagnoosimine ei pruugi alati täppi minna, kuid antud juhul pole palju variante, milles eksida. Ma saan aru, kui ma kõhuvalu pealt hakkas endale pimesoolepõletikku või maksatsirroosi diagnoosima, onju.

Siit moraal: vaadake minu elava näite pealt, kuhu viib pikaajaline stress ja ärge seda ise järgi tehke. Tegutseda tuleb varem, mitte siis kui juba tervis igati märku hakkab andma. Mitte nagu mina, kes ootab halva suhte viimase hetkeni ja saab seejärel korduva ohatise, korraliku stressipäästerõnga ümber kõhu ja tagatipuks veel migreenihood ka.

Eilne hoog lõppes nii, et läksin külmavärinatega võideldes koju, sõin ära ühe Ibumetini ja natuke pilaffi, sest lõuna jäi töö juures söömata. Võtsin kuuma dušši ja kobisin magama. Täna on palju parem.


Edit: Nagu keegi kuskil kirjutas, paljude naiste blogid käivad ringiratast või ka tsükliliselt. Tuleb välja, et sedasama teen minagi. Üks ja sama ring. Krdi hea on see blogipidamine ikka, saad ise ka aru, et elu on üks tüütu ring, kui sa sellest ise välja ei astu

Üks minu postitus 2007. aastast. Kui olin tänasele postitusele pealkirja ära pannud, hakkas äkki kummitama, et olen seda juba varem teinud... Veidi detektiivitööd ja käes ta oligi. 

Hea, Erik. Kirjutan sulle esimest korda...

Hea Erik,

Oma blogi olen pidanud juba pea 10 aastat. Olen kirjutanud seal lihtsalt endast, rasketest aegadest ja headest aegadest, kõigest, mis tuleb südamest. Mul on kogunenud pisike ja truu lugejaskond. Ja ma arvan, et 40+ on vanus, kus naine ei peaks olema veel meeleheitel ja rahulolematu, vaid elama samamoodi täie rinnaga ja elu nautides nagu 20+ neiud! Iga natukese aja tagant on mu kirjutistes esile kerkinud ka kaaluteema. Olen teinud aastaid istuvat kontoritööd, viimased aastad tunnen, et see istumine on liiga teinud nii seljale kui ka kehakaalule. Vahelduva eduga olen trennis käinud, Spartas oli mul mõnda aega ka vahva eratreener Christofer, kelle käe all tegin trenni suisa muljetavaldavate raskustega nii, et tatt rippus ninast välja suurest pingutusest.

Täna on minu suurimateks vabandusteks ajapuudus ja 2-aastane poisiraasuke. Õhtul koju tulles lihtsalt ei viitsi midagi teha. Söök, koristamine, lapsega mängimine, korra arvutisse, mõned telesaated ja ongi õhtu läinud. Crosstrainer seisab kurvalt nurgas, sest ainuüksi mõte trenniriiete selgapanemisest on väsitav.

Ühesõnaga, täna kaalun ma umbes 75 kilo oma 163 cm pikkuse juures ja olen purulaisk ja lihaseid pole ollagi. Aga ma ei või kaaluda nii palju ja näha välja selline väsinud, tujutu ja rahulolematu! Mul on 16-aastane tütar, kellel ma peaksin eeskujuks olema. Kusjuures tema on päris sportlane lausa. Mul on 2-aastane poeg, kellega ma tahan mängida ja joosta ja kes ütleks, et ta emme on ilus. Mul on töö, kus ma võiksin välja näha esinduslikum kui praegu. On lubamatu, et tujude ja jamade tõttu on mu keha samuti stressis ja peeglist vaatab kogu see 75 kilo masendavat stressi mulle igahommik vastu. Äkki siis kui ma olen endaga ja kaaluga rahul, läheb ülejäänud elu ka lihtsalt supsti rööpasse? Proovida ju võib. Jään lootma ja ootama, pöidlad pihus. parimatega,

Tere! OK, võtame su kaaluteema ette!

Kui oled valmis oma tegevused ette planeerima ning vaim on ka valmis, teeme ära!

Erik

Kaalust alla Erik Orgu toitumisnõustamisega.

Ega keegi teine ju minu hädades süüdi pole kui .....teised!

Mul tuli äkki tahtmine ette heita. Küll need kiunatavad, kes pihta saavad :)

Nii umbes neli sõpra küsib umbes iga nädal mu käest, mida konkreetset ma ette olen võtnud, et vajalikud muudatused saaks teoks.Ülejäänud sada head sõpra küsivad umbes iga kahe nädala tagant. Näiteks ei ole mul energiat kodupilte teha, et neid kinnisvaraportaali müügikuulutuse juurde üles panna. Sest minu nägemuse kohaselt tuleb praktiliselt kogu elamine tühjaks tõsta, et pildid oleksid korrektsed ja puhtad. Kes see viitsib vaadata oma tulevase kodu piltidelt musta pesu hunnikuid, tohutut kogust mänguasju, suvalisi potte-panne köögis, ajakirjade kuhilaid jne jne.

Siit tuleb etteheide: kas KEEGIGI, kuulates mu hala sellest, et piltide tegemine on üks igavene töö ja tegemine ja seda kõike väikse lapse kõrvalt, kas keegigi on öelnud: "Kuule, võtan veini kaasa, tulen appi ja teeme ära?"