Kuidas mul läheb - läheb kah ja natuke ei lähe ka

Läbipõlemisega on selline huvitav asi, et sellest ei saa ise aru. Loed ja kuulad teiste lugusid läbipõlemisest ja mõtled, et mind see küll ei puuduta aga huvitav küll, mismoodi see läbipõlemine välja võiks näha või tunda võiks olla...

Äkki juhtub aga sinuga nii, et unustad töö juures praktiliselt kõik olulised asjad lihtsalt ära. Jooksed asjadel järgi, mitte ei planeeri ette. Saad ülemuse käest veidi noomida. Saad seetõttu keset päeva paanikahoo ja kaotad üldse igasuguse pinna jalge alt. Kaotad arusaamise enda väärtusest ja oma tööst. Selline lühike hetk aga samas kõik nagu kulgeb edasi samas rütmis. Kolleegid teevad tööd, koosolekud toimuvad ja täidad oma töökohustusi.

Rääkida ka nagu kellegagi ei taha. Su käest küsitakse aga sul on piinlik jahvatada mingitest oma tobedatest mõtetest ja arusaamatutest emotsioonidest.

Ega ma ei teagi, kas see on läbipõlemine või mitte. Ühest küljest pean end tugevaks naiseks, saan enam vähem hakkama, funktsioneerin, toimetan, elan. Teisest küljest on kõigest nii kõrini ja tahaks teki all lihtsalt natuke nutta. Võibolla on ka november selline kuu, mis soodustab vabalangust ja madalseisu. Lugesin just Perekoolist sellekohast teemat  ja süttis lambike pea kohal. Vähemalt ma ei ole üksi selline hädakägar. Lähen kohe loen põhjalikumalt teiste meetodeid ülesaamiseks.

Niiväga tahaks siia lõppu midagi positiivset lisada, et näidata, et mu elus on midagi head ka. Näiteks kinodes olev Gucci film, mida ma väga ootan ja varsti vaatama lähen. Vähemalt on mul toredad sõbrannad, nii kummaline kui see ka pole :) Mina oleks ammu juba sellise negatiivse hädakägara oma sõprade listist kustutanud. Õde on ka kullatükk. Tütrest rääkimata.

Väike break down

Vahepeal tekkis siin jälle vähe mustem periood elus, hulgaliselt stressi, liiga palju tööd ja minimaalselt ressurssi. Üritasin küll erinevate vahenditega oma aju rahustada, emotsioone tasakaalustada ja sundida ennast nii puhkama kui üritustel osalema. Aga ilmselgelt ei peta ma enam kedagi ära... Kuigi ma ikka veel üritan vaprat nägu teha ja kangelane olla. Samas on selline tunne, et lowest point elus on saavutatud.

Ma tahan peaaegu kõike tagasi, mis on olnud. Väikeste eranditega muidugi. Täpsustama ei hakkaks. 100% ma ei taha seda, mis on praegu. Ja mul pole vähimatki ettekujutust, mis võiks tulla. Kõike, mida olen suutnud ette kujutada, olen teinud ja see on mind toonud praegusesse, mida ma ei taha.

Psühholoog Tõnu Ots just ütles täna telekas, et 80-aastasena mõistis ta äkki, et enam ei tule elus midagi, enam pole oodata midagi. Mis on, see on. Mul jälle pole enam julgust tahta ja oodata midagi.

Ma ju tean, et olen elus mitmeid kordi eksinud aga vahel on tunne nagu oleksin kõigega puusse pannud. Eks see siuke post stress üledramaatiline mõtlemine on aga vähemalt on siin hea koht ventileerida. 

Jään ootama paremaid aegu :)

Tõusev täht koolitustaevas

Osalesin ühel enesejuhtimise koolitusel. 

Isenesest oli huvitav, sai mõned head mõtted ja mõned uued nö tööriistad. Aga kuna ma olen teada-tuntud koolituja, kuulan palju erinevaid seminare-koolitusi, siis suht palju oli juba tuttavat. 

Jäingi mõtlema, et praegusel ajal võib olla koolitajal päris keeruline millegagi üllatada. Inimesed loevad ise palju, nii raamatuid kui internetimaterjale. Veebist on võimalik leida tohutus koguses erinevaid koolitusi ja seminare. Hulgaliselt infot on kasvõi Google'ist kergelt kättesaadav.

Alati mõtlen, et oh, ma tahaks ka koolitada. Vanust on, kogemusi ka. Aga küsimus, et mis teemal koolitama hakata? :) Hetkel tulid pähe ainult sellised variandid: "Kuidas ise depressioonis ja muidu sügavas augus olles välja näha nii nagu oleks kõik kontrolli all ja hästi" või "Kuidas mitte põdeda kui sul on kaks magistrit aga null ambitsiooni elus". Või "Praktilised juhised kuidas elada kui palgapäevani on kolm nädalat ja 100 eurot".

Ma oskaks veel sellest ka rääkida, " Kuidas toimida lahkumineku korral nii, et hiljem poleks põletavalt piinlik".

Nali naljaks aga see koolitamise idee kummitab mul mul juba häirivalt palju peas. Ma teen muidugi oma mõtetes kohe maha ennast, et mida sul on koolitada ja kes sind kuulaks üldse. Aga targemad just seda ju ütlevadki, et mine sinna, kus mugavustsoon on lõppenud ja tee seda, mis sul esimese reaktsioonina tohutut hirmu ja vastupanu tekitab. 

Sellised mõtted.

Ma ei oska käituda

Kuidas lahendada viisakalt olukorda, kui keegi ütleb sulle sõbralikult ja rõõmsalt "Oi, tere!" ja sul pole vähimatki aimu, kes see inimene olla võiks?

Ma arvasin, et minuga ei juhtu seda kunagi. Ma mäletan kõiki inimesi ja liiga palju autonumbreid. Aga juhtus. Ja ma tundsin ennast nagu kala kuival, üritades viisakalt vestelda, kuid millest rääkida, kui ühisosa ei mäleta? Reeglina harrastan ausust ja otse ütlemist aga tol hetkel tundus ülimalt raske küsida, et "Kõik on tore aga kes sa oled?" Kuidas sellises olukorras üldse käituda?

Soovitus ka. Seni kuni õhtud pole veel miinuskraadidega. Kruiisilaevade terminali juures olev promenaad on lihtsalt imeline! Eriti pimedas.

Asjad, mida isegi mina ei suuda

Minu amet on selline, et kõik asjad tuleb ära teha. Ükskõik kuidas ja ükskõik kui võimatud. Tuleb.Ära.Teha.

Aga on asju, mida isegi mina ei suuda :D  Broneerida Vormsil ürituse ajal katusealust majutust ja reserveerida Haapsalus nädalavahetusel restoranis lauda.

Mul on suvel telkimisel limiit - max 1 öö telgis. Ma lihtsalt pole väga telgiinimene. Seetõttu andsin endast parimat ja juba kuid enne kontsertüritust proovisin ühendust saada Vormsi majutuspakkujatega. Pehmelt öeldes läks see üritus mul täiega tuksi. Üks majutusasutus pakkus suht kalli hinnaga tuba, mis tuli kohe ära maksta. Kuid minu küsimusele, mis saab broneeringust siis, kui üritus (koroona, eks ole) ära jääb, ma kahjuks mingit vastust ei saanud. Ma ei hakka selle kohta sõna võtmagi, et mingeid hinnakirju või tingimusi netist üldse eriti leida polnud.

Paar majutusasutust vastasid kohe, et kohti pole ja ei tule. Ja üldse polegi Vormsil väga palju ööbimiskohti. Ühe suurema majutusasutusega ei õnnestunud mul üldse jutule saada. Teadsin ette, et seal peaks kohti olema. Aga pidevalt sain vastuseks, et ei ole, head aega. No ei ole siis ei ole. Ühes kenas kohakeses panin siis lõpuks kõigile mugavustele käega lüües ja tõotades, et Vormsile ma rohkem ei tule, telgiplatsi kinni. Õnneks oli telkimisekoht mõnus, sai majas WC-s ja duši all käia ning hommikusöökigi sai kenast laua taga süüa. Majaperenaine polnud just kõige sõbralikumat sorti aga ega ma ka ei tea, äkki Vormsi inimesed ongi sellised tõsised ja konkreetsed. 

Teine müsteerium, mis väljub minu võimete piiridest, toimub Haapsalus. Kui tead, et tahad selles meeldivas linnakeses nädalavahetust veeta ja kindlasse kohta mõnusale õhtusöögile minna, siis see asi nii lihtsalt ei lähe. Paljud kohad nädalavahetuseks lihtsalt reserveeringuid ei võta. Tuled seisad vesise suuga ukse taga ja vaatad läbi klaasi sisse, kas on vabu kohti või ei ole. Tavaliselt ei ole. Siis lähed otsid järgmise koha. 

Ma oleks tahtnud hirmsasti sõbrannadega Wiigi kohvikusse minna. Kohe hirmsasti tahtsin. Enne Valge Daami etendust. Mulle meeldib see koht ja söögid. Seal on ilus ja see asub mu lapsepõlve mängumaade kõrval. Aga unistuseks see jäigi. Hea küll, otsime mõne teise koha. Hapsal Dietrichis on juba sada korda käidud, see on tuntud headuses aga kuna menüü on sama, siis tahaks midagi uut proovida. Kärme Küülik on mulle jätnud ka sellise pisut arusaamatu mulje. Pidevalt on väravakesel silt "Reserveeritud" samas nad väga ei reserveeri ja siis kui õnnestub reserveerida siis on tööl üksainus, kuigi väga sõbralik aga ikkagi üksainus teenindaja ja söögi saamisega läheb igavik ja teist klaasi veini saad u 2 tundi oodata. 

Juhuslikult juhtusin FB-s nägema restorani Karjakuus teavitust, et neil on nüüd veebileht, mille kaudu saab laudu broneerida! Oligi veebileht. Aga kas ma lauda sain broneerida? 

Sain mingi automaatteavituse, et mu sooviga tegeletakse aga vist tegeletakse siiamaani. Ärge enam tegelege, ma ei tule.

Kolmas koht, kuhu ma oma olematut õnne proovima läksin, oli Purtse Gastro. Suur oli minu üllatust kui ma oma reserveerimise soovile juba u 5 minuti pärast sõbraliku kinnituse sain. Imeline :) Ausõna ma isegi ei oodanud sellist asja enam. Aga loll on see, kes ei proovi, eks. Kuigi nende sinimerekarpidesse oli ülimalt lahke käega chillit ja ingverit lisatud, jäime me ikkagi kogu külastusega väga rahule. Ja kes teab, võibolla just see chilli ja ingver aitasid meil hilisõhtuse jaheda ja vihmase etenduse linnuses üle elada. Eraldi väärib äramärkimist ülikiire ja ülisõbralik teenindus.

Aga ega elu ei peagi käima täpselt nii nagu Tallinnas :) Igal kohal oma võlud ja kiiksud. Vahel lihtsalt on kahju ajast, mis organiseerimisele kulub. Mulle endale alati tundub, et kui ma tahan teile oma raha tuua, olge head, võtke see rõõmuga vastu. 

Lörriläinud suhteplaanid

Ma siin mõtlesin, et eks seda viimast suhet on nüüd juba piisavalt kaua põetud ja aastad välimusele väga ei halasta, et ehk oleks aeg veits tõsisemalt kaaluda mõnda uut varianti.

Aga ma ei saa aru, mis värk sellega toimub! Neid variante tekib kogu aeg ja siis sama äkki kui tekkisid, kaovad ära. Igasugustel kummalistel põhjustel. 

Mõni variant räägib algul pühalikult püsisuhte soovist. Ainult, et seda püsisuhte soovi jätkub umbes kaheks kuni kolmeks kohtamiseks ja siis on juba uus püsisuhe Pärnus. Õnneks ma tean, et esimesed kaks kuud ei tasu ühtegi juttu või lubadust tõsiselt võtta, rääkimata südamesse võtmisest. Ühe variandiga pole suhtest juttugi, lihtsalt koht ja kellaaeg (saate aru küll). Ainult pärast seda äkki tuleb jutt, et nii on ikka mõeldamatu ja nüüd tahaks minuga hoopis püsisuhet. Siis on terve hulk variante, kes tekivad, kaovad ja aktiveeruvad uuesti paari nädala tagant ja siis kaovad uuesti. Ilma blokeerimata neist lahti ei saagi. Kui kogemata ja meeltesegaduses ise sellise variandiga ühendust võtad, tuleb sealt vastuseks tavaliselt kummaline häma, millest ei saa üldse aru. Seega on kõige parem lahendus kustutamine ja blokeerimine. 

Kuna neid erinevaid kummalisi kogemusi on viimaste kuudega, millal ma olen vähe aktiivsem selles valdkonnas olnud, päris palju kogunenud ja pea kõikide nendega on midagi imelikku juhtunud, siis tekkis mul kõhe tunne. Ju vist siis ikkagi ei ole õige aeg nagu ma arvasin? Või siis on see tutvumiste, kohtamiste ja uute suhete tekkimise maailm nii palju muutunud? Sest ega ma ju ometi ise midagi valesti ei tee... :)

Täpselt selline tunne on, et miski või keegi pidevalt ellimineerib valed mehed mu elust enne, kui ma ise veendun või aru saan, et nad nö valed on. Kusjuures ma ei heidagi neile meestele midagi ette, kõik on olnud normaalsed, hea välimusega, erinevatest vanuseklassides ja suht intelligentsed. Potentsiaali nagu oleks. Aga ei juhtu lihtsalt. Ja mitte 1 kord, vaid praktiliselt kõik korrad.

Tundub, et kõige targem on loobuda kõikidest edasistest ootustest ja plaanidest. Lihtsalt vaadata, mis toimub. Sest ilmselgelt keegi naerab, kui mina plaane teen või arvan, et nüüd on õige aeg.

Küsimus suurele ringile

 Kas keegi mu järgi igatseb ka....?

Kuidas rohkem vastu võtta

Hea sõbranna teeb mulle raha-koolitust. Mul on tunne, et pea kõikidel nõukaajast tulnutel või nõukaja vanemate järglastel on mingi alateadlik hirm või tõrge raha ees. Et raha ei tohiks kunagi olla liiga palju, muidu on halb. Palju raha tahta pole ka normaalne.

Koolitusel oli üks huvitav harjutus selle kohta, kuidas sa tunnetad raha reaalselt. Minu nö lagi tuli 10 tuh juures.  Kui 10 000 EUR kaminasse visata, on reaalselt valus ja kahju, aga kui sinna visata paar milli, siis on suht ükskõik, sest sa nagunii ei kujuta sellist rahakogust ette. Uuesti kargas see pagana 10 000 mulle ootamatult ette, kui koolitusel räägiti taaskord miljonitest. Ma kuulan - miljonid  - ja ise oma mõtetes parandan paralleelselt - kümned tuhanded. Nagu kust see tuleb?

Seda teavad ilmselt kõik, et küllus ei ole ainult käegakatsutav raha . See või ilmneda kümnel tuhandel :) (loe:miljonil) erineval moel. Kes meist ei tahaks lotovõitu, kingitusi, suuri soodustusi jne jne. Aga...

Kas sa lotopileti ostsid enne kui lotovõitu ootama hakkasid?

Mina tavaliselt ei osta aga ootan ikka. Kingitusi tahan ka ja väljategemisi kohtamistel. Aga kas ma järjekordse 29-aastase noormehe tähelepanu ja kohtamissoovi võtan vastu? Pigem mitte...

Kuidas ometi osata rohkem vastu võtta?

Koroonakuriteod

Poleks ilmas arvanud, et koroonakurjategijal on ülimalt keeruline taasühiskonnastuda. Põlu all on ka tema sümptomiteta ja negatiivsed lähikondlased, kes on  90% ja õiges pikkuses tähtaja eneseisolatsioonis viibinud. Mis teeb viiruse levitamise ülimalt ebatõenäoliseks.

Igal arvajal on täpne teaduslik info, kui kaua sa pead kodus olema, millistel imelistel viisidel sa võid teisi veel aastaid nakatada ja kui kaua see periood kestab, mil sa ühiskonnast väljas pead olema. 

See, mida Terviseamet ja perearst ütlevad on suvaline halin. Arvajal on oma tuttava tuttav - a' la Kõige Kõrgemas Terviseametis kõige kõrgemal kohal töötav viroloogia professor - kes annab eksimatut nõu ja täpseid juhiseid, kes mida peab tegema. 

Ühesõnaga, vaevalt kui oled ise viirusest taastunud ja lähikondlased ära testinud, pead hakkama pidama pinevat psühholoogilist võitlust selle eest, et su lastel oleks õigus õues käia, ilma et keegi neid tuppa ei kärataks ja sind ennast koroonakurjategijaks ei peaks. 

Ülisagedasti kasutatav sõna "mõista, mõistame, mõistetav, mõistke mind ka" annab justkui õiguse inimesi rünnata ja käskida neil kodus istuda. Põhjustel, mida arvab arvaja aga mis pole ette nähtud ei Terviseameti ega perearsti poolt. 

Ma olen suht kindel, et kõik nakatumis- ja eneseisolatsiooni tähtajad on antud väikse puhvriga ning kui sa oled neid kenasti jälginud ja sümptomeid pole, siis sa nagu võiks ilma kuritegu toime panemata jala uksest välja tõsta. Ilma, et ukse taga oleks keegi hirmunud kodanik, kes arvates, et enne 1-aastast perioodi ära üldse välja tulegi,  lööb sul ukse pauguga kinni tagasi.

Miks keegi selle eest ei hoiatanud või koroona tüsistuse/tagajärjena välja ei toonud?

Positiivne

Esimene asi oli valus kurk, siis tuli köha, siis tuli nohu, siis tuli pearinglus koos oksendamisega ja täna kadus lõhna ja maitse tundmine.

Panin last magama, ta vaatas mulle otsa ja küsis: "Emme, millal sa duši alla lähed?"  Jeesus küll, ma ei tunne üks päev lõhna ja juba haisen nagu tõhk? Kohe lähen duši alla ka.

6 päeva on nüüd haige oldud, vaatame mis sümptom edasi tuleb. Parim oleks muidugi, kui ei tuleks midagi enam. Ootasin enne haigestumist väga vaktsineerimist aga nüüd saan selle siis loomulikul teel. Ja kust viiruse sain, pole õrna aimugi. Kuskil ei käi, salapidudel ei osale. Ainult toidupoes vahest.

Tunnen ennast natuke haprana. No nagu haigena ikka. Tean, et käsikirjaline testament kehtib kuus kuud. Selle jõuan vajadusel ära teha. Ei tea, kas kellelgi oleks kahju ka kui ma ära suren... Nali. Ärge võtke mind veel, mul on mõned head plaanid teostamata.

Joon  oma saialilleteed edasi, mille maitset ma õnneks ei tunne ja loodan, et homme ehk viirus jätab üllatamata. 

See kodukontor

 

Ma praegu reaalselt saingi aru, et mu tööpäev on kodukontoris 2. korrusel tööarvuti taga ja kui tööpäev läbi saab siis ma lähen alla 1. korrusele ja istun isikliku arvuti taha oma asju tegema.

Ja nii saabki päevas umbes 20 sammu sooritatud, Hea, et vähemalt trepp on. Mingigi liikumine. Sest selle ilmaga mina kohe üldse õue minna ei soovi. 

Nüüdsest on mu 1. klassi õpilane ka distantsõppele saadetud, mis omakorda tähendab toredat lisastressi.  Eelmisel kevadel oli ta veel lasteaias ja seal videotunde ei tehtud.  Olen nüüd ka see lapsevanem, kes üritab oma koosolekute ajal lapse videotundi juhendada ja vaadata, et ta seal lollusi ei teeks.

oeh aga elame üle.

Kabelikell, kaelustuvi laul ja kolm peotäit liiva

 Esimene kord elus kedagi ise matta ja seegi oli praktiliselt võõras...

Pisut õõvastavast Kallavere haiglast riided, rahakott ja surmatunnistus. Pärnamäe krematooriumist tseremooniata tuhastamise ja kõige odavama urni tellimine (mis vaatamata odavusele on korralik puust raske urn). Pidev kahevahelolek, et mida ja kui palju teha. Ühelt poolt kohustus teha ja teiselt poolt tahtmatus võõra inimese heaks midagi teha. Siiski jäi peale omaenda südametunnistus...

Kui Pärnamäele tuha järgi läksin ja raske urniga üksi uksest välja astusin, hakkas täpselt sel hetkel kabeli kell lööma. Ja lõi kuni selle hetkeni, kui ma selle urniga autosse istusin. "Head teed.." mõtlesin, "Need kellalöögid olid sulle..." kuigi me polnud neid tellinud. Kabelikell pidi olema veidi ka laevakella häälega, nii et elupõlisele mere-ja laevamehele väärikas ärasaatmine.

Viisime tuhaurni tema kodulinna, tema korterisse. Teeme seal hetkel remonti, et saaks mõnusa suvekodu. Iga laupäeva hommik sinna ja õhtul tagasi. Ühel laupäeval ei viitsinud hästi minna. Juhtumisi lugesin kalendrist, et just see laupäev oli 40. päev pärast surma. Läksime, käisime surnuaial vaatamas, kuhu matta, panime  korteris küünla lauale, võtsime paar pitsi Vana Tallinnat. Astusime pitsiga läbi ka sõbralike naabrite juurest, kes ainult head mäletasid. "Царство Небесное" ütlesid nad ja sel puhul pitse kokku ei lööda. "Heal inimesel on ikka head lapsed" ütlesid nad. See oli ainus hetk kogu aja jooksul, kus mul tegelt pisar silma tuli. 

Järgnevaks laupäevaks tellisime surnuaeda urniaugu ning matsime urni maha. Sain esimest korda elus teada, mis on urnilina ja kuidas seda kasutatakse. Augu kaevanud surnuaiaonu jäi liiva täis labidaga augu äärele seisma. "Kolm peotäit" ütles ta. Hea küll.  Kolm peotäit liiva, olgu ta sulle kerge. Kaunis puutahvel kaseoksaga, nimega ja kuupäevadega. Seniks kuni suve poole päriskivi tellime. Urni sängitamisel kruukas kuskil lähedal puuladvas kaelustuvi. Esimene kevadine kaelustuvi hääl pidavat õnne tooma. Kõik sai ilus, peatsis tahvel koos valgete krüsanteemipottidega ja küünlad, kääpal rohelised kuuseoksad. 

Selles kõiges oli nii palju kummalisi kokkusattumisi. Me ei tahtnud tseremooniat, kuid vaatamata sellele tekkis see tseremoonia ise... Puhka rahus. 

129 viisi abikaasa saamiseks - toimivad juhised aastast 1958. 3 osa.

 KUIDAS MEHE JAOKS ATRAKTIIVNE VÄLJA NÄHA:

48. Mehed usuvad, et nad on lõhnaõlispetsialistid. Küsi temalt nõu, millist lõhnaõli sa võiksid kasutada.

49. Muretse endale vinge väljanägemisega prilliraamid, sest mehed endiselt kipuvad mööda vaatama prillidega naisest. Või muretse endale kontaktläätsed.

50. Harjuta alkoholi joomist esmalt sõbrannade seltsis.

51. Kui sa värvid oma juukseid siis jää valitud toonile kindlaks ja ära muuda seda.

52. Kanna peamiselt kõrgeid kontsi - need on seksikamad!

53. Välja arvatud juhul, kui mees on sinust lühem...

54. Ütle mehele, et ta on ilus

55. Hoolitse et su tervis oleks korras, meestele ei meeldi üldse tõbised naised

56. Kui sulle sobivad hästi sviitrid selga, siis kanna neid igal 3. kohtamisel.

57. Riietu teistest kontoritöötajatest erinevalt

58. Hangi endale päikesepõletus

59. Jälgi oma sõnavara

60. Vajadusel pea dieeti

61. Kui sa oled koos mehega, telli oma steik toorena

62. Ära räägi talle oma allergiatest

63. Euroopa naised oskavad hästi oma silmi ära kasutada, harjuta ise ka peegli ees 

64. Osta endale täispikkuses peegel ja vaata ennast hoolega enne, kui kohtama lähed.

65. Vaheta oma sukkade tooni ning jälgi, et nad oleksid sirgelt jalas

66. Ole hoolas enda küürimisel ja kohtamisele mine värskelt küüritud ilmega

67. Kui mees on ostnud sulle mõne ehte või aksessuaari - kanna seda

68. Kasuta tuhatoosi, mitte ära kustuta oma konisid kohvitassi

69. Lihvi oma enesetutvustamise oskusi ja soorita see nõtkelt

70. Ära ole liiga tülikas

71. Hoia kõrgel oma moraalsete väärtuste lippu

72. Ära vingu - vinguvad tüdrukud jäävad noppimata

JÄTKUB...

129 viisi abikaasa saamiseks - toimivad juhised aastast 1958. 2 osa.

 KUIDAS MEHELE ENDA OLEMASOLUST MÄRKU ANDA:

31. Koperda ruumi sisenemisel nii, et su ihaldusobjekt seda tingimata märkaks

32. Unusta vahetevahel diskreetsus ja helista talle ise

33. Kanna kübarakarpi  (nagu miks, ei tea)

34.  Kanna plaastrit mõnes huvitavas, kuid nähtavas kohas. Inimesed küsivad pea alati, et mis juhtus.

35. Teeni hunnikutes raha

36. Õpi pähe hulk häid anekdoote ja harjuta nende esitamist. Kuid - ära esita neid mehele rohkem, kui ühel korral.

37. Kõnni mehe juurde ja teata, et sul on tema nõu vaja

38. Taskurätiku (riidest) maha pillamine töötab siiamaani. Proovi järgi. 

39. Las isa (või keegi teine) ostab sulle teatripiletid, mis osutuvad liigseks ja millest on vaja lahti saada.

40. Seisa nurgas ja tihu vaikselt nutta. Suure tõenäosusega tuleb mõni mees küsima, mis sul viga on

41. Ära mängi huvipakkuva mehega "arva ära" mänge ja ütle talle oma nimi

42. Kui oled kuskil puhkusehotellis, lase end hotelli vastuvõtulauda kutsuda

43. Osta endale kabriolett, meestele meeldib sellega sõita

44. Õpi kooki küpsetama. Võta hästi õnnestunud kook kontorisse kaasa ja paku seda sobivatele poissmeestele maitsta

45. Naera ta naljade üle

46. Kui suu meestuttavate hulgas on juhtumisi nö "müürililleke" siis julgusta teda avanema. Äkki on tegemist lihvimata teemantiga?

47. "Kogemata" pilla oma käekott ta jalge ette maha nii, et kogu selle hästivalitud sisu (mitte ühtegi tampooni ega peavalutabletti)  laiali lendab

                                                                                                                                JÄTKUB...

129 viisi abikaasa saamiseks - toimivad juhised aastast 1958. 1 osa.

 

Intrigeeriv ja siiani laineid lööv artikkel pealkirjaga "129 Ways to Get a Husband" on pärit ühest 1958. aastal ilmunud Ameerika naisteajakirja McCall's numbrist. McCall's oli üks 20. sajandi populaarsemaid ajakirju, jõudes 60-ndate aastate alguses 8,4 miljonilise lugejaskonnani. Ajakirja mainekust tõestas seegi, et selles oli oma veerg pealkirjaga "If You Ask Me" endisel esileedil Eleanor Rooseveltil. Selline lugejaskond ning prestiižsed autorid peavad ju ometigi toimivat kulda tootma?

Kuna mul on vaja selles valdkonnas end pisut harida, siis ma tõlkisin enda jaoks kõik need 129 viisi ära. Kohati oli päris naljakas :)

Kõigepealt:

KUST TEDA LEIDA:

1. Hangi endale koer ja mine temaga jalutama

2. Planeeri auto katkiminek strateegiliselt sobivas kohas. Ilmselt siis mõne töökoja juures?

3. Osale õhtustel kursustel. eriti nendel, mis meeldivad meestele: keevitamine, elektritööd vms.

4. Liitu matkaklubiga. Kui muud enam üle ei jää, siis osale ka matkadel.

5. Uuri rahvaloenduse aruandeid, et tuvastada, kus piirkonnas on kõige rohkem üksikuid mehi. Minu meelest võiks siis ju kohe rahvaloendajaks minna, näeb kohe ära, kes ja kus.

6. Loe huviga surmakuulutusi, et leida kõlblikke leski. 

7. Asu mängima golfi, osale erinevatel golfikursustel, ära golfi ära õpi, muidu ei saa murul ullikest mängida.

8. Puhka lühikesi sutsakaid erinevaid kohtades selle asemel, et puhata pikalt ühes kohas

9. Istu pargipingil ja sööda tuvisid

10. Võta ette jalgrattamatk läbi Euroopa. 

11. Mine tööle sellesse kooli, kus õpivad arstid, hambaarstid või juristid

12. Hakka med.õeks või stjuardessiks - nendel on väga suur tõenäosus abielluda.

13. Küsi oma sõbrannade abikaasadelt, kas nende töökohas leidub kõlblikke mehekandidaate

14. Soovitavalt ole kena kõikide vastu - nad võivad omada sulle abikaasaks sobivat venda või poega

15. Hangi endale riigitöö välismaal. 

16. Mine vandekohtunikuks (Eestis siis pigem kohtu kaasistujaks)

17. Ole sõbralik koledate meestega - handsome is as handsome does - ehk siis maakeeli sisemine ilu on tähtsam kui välimine ja ilu on vaataja silmades

18. Räägi kõikidele tuttavatele ja sõpradele, et oled äärmiselt huvitatud abiellumisest. Ära jumala eest hoia seda saladuses.

19. Eksi ära jalgpallistaadionil, soovitavalt pealtvaatajaterohke mängu korral.

20. Ära mine tööle ettevõttesse, kus enamus juhtidest ja töötajatest on naised.

21. Parem mine tööle kalastustarvete poodi, kus saad demonstreerida huvilistele erinevaid kaupu.

22. Lennukis, rongis või bussis istu alati meesterahva kõrvale, mitte mingil juhul naisterahva kõrvale.

23. Osale kõikidel klassi-ja koolikokkutulekutel, Võid leida sealt sobiva lese.

24. Ära pelga seltsida endast kaunimate naistega. Nende poolt ärapõlatud või sõbratsooni lükatud mehed võivad osutuda sinu aardeks.

25. Külasta oma kodulinna. Sinu vastikust naabripoisist võib olla saanud kuum poissmees.

26. Ära veeda aega tüdrukuga, kes on kui hunnik õnnetust ja mõjub sullegi depressiivselt.

27. Hangi osalise ajaga töö konverentside korraldamise büroos.

28. Koli aeg-ajalt

29. Reisides ööbi väikestes hotellides, kus on lihtsam võõrastega jutule saada.

30. Õpi maalima ja püstita oma molbert mõne tehnikakooli ette

                                                                                                                                    ...JÄTKUB

Tööloom

Mul on siuke töökoht kus iga aasta alguses pannakse paika aasta eesmärgid ja siis analüüsitakse aasta möödudes, kuidas läks. Ma isegi ei tea, mis mind selle kokkuvõtte ja analüüsi juures häirib aga no ma kardan seda iga jumala aasta.

Ma ei tea kust tuleb see vastumeelsus analüüsida oma töö tulemusi ja hirm, et äkki ma ei pingutanud piisavalt.  Ja et äkki mul pole midagi ette näidata. Ja äkki keegi ütleb, et see töötaja on küll hull lohe ja laiskvorst ja ei saa millegagi hakkama. Ma ei tea kuidas teistes ettevõtetes aga neis, kus mina töötanud olen, erilist tagasisidet oma tööle pole saanud. Saan stiilis umbes a'la koostöö sujus ja midagi erilist pole välja tuua... On see nüüd halb või hea tagasiside?

Ja kui aus olla, siis ma olen ka veits laisk ja lohe. Mulle ei meeldi süsteemsus, ma unustan ära regulaarsed toimingud, mis otseselt ei põle. Ma libisen ülesannetest üle, kui keegi nende tulemust otseselt ei vaja ega küsi. Aga teisest küljest olen ma kriisiolukordades kiire, ei vaata kella, ei kaota pead. Olen piisavalt tark, et ise enamasti ülesannetega hakkama saada ja pole vajadust lisaküsimusi esitada. Väidetavalt on mul ka hea huumorimeel ja kvaliteetnaljad :)

Tuleb siis see julgus kokku võtta ja vestlus juhiga maha pidada. Eks siis näeb kas olen lohe või siiski väärtuslik töötaja.

Tahaks seiklusi...

 See on nii tüüpiline Tinderi-vestlus, et ma üks õhtu mõtlesin, et ma ausalt ei viitsi ise ka enam viisakas olla sellise suhtlemise peale. Kui aus olla siis ma juba vestluse ajal mõtlesin, et teen screenshotid, vähemalt hiljem on hea lugu rääkida :)

Otse loomulikult kadus see mees ise suht kiiresti mu kontaktidest. Kusjuures mul ei olekski seksi, ka kiirelt kokku lepitud asja vastu midagi aga ma tahaks kõigepealt aru saada, mis mehega mul tegu on. Eelistan head huumorit ja ausust. Nende kahe asjaga on mind võimalik suht kiiresti ära rääkida :) 

Seevastu lollid küsimused kustutavad kiirelt absoluutselt igasugusegi huviraasukese. Siis ma pigem ajan ise ka jama ja vaatan kui kaua vestluspartner vastu peab.

Ühtegi põnevat ja mahlakat kohatmislugu mul kahjuks pole rääkida. Pole kutsutud ja pole käinud. Ja tegelikult olen ka loobunud seal mingit oma eesmärki taga ajamast. Lihtsalt vaatan, mis toimub ja kogun kirjasõpru. 

Mul on üks kirjasõber, kellega oleme paari kuu jooksul vist juba kõik suhteetapid läbi käinud sh mahajätmine ja pidulik suhte lõpetamine :D Selle kogu asja juures pole me kordagi reaalselt kohtunud. See on muidugi omaette saavutus saada maha jäetud inimese poolt, kes pole sind näinudki. Minu jaoks on see natuke nagu mäng. Maha jätmine tähendab mängus ebaõnnestumist. Mängin ja katsetan senikaua kuni enam ei ebaõnnestu. Sest mingil kummalisel moel ilmub see kirjasõber alati peale "mahajätmist"uuesti välja ja küsib "mis teed?" Ja mäng algab uuesti...
 

Nö. isa

 Kui vahetult enne jõule saabus teade, et mu nö isa on haiglas suremas, siis täna ma loodan, et see oleks olnud tõsi. 

Nö. isa tähendab isikut, kellest ma ei tea üle 30 aasta kippu ega kõppu ja kes otsustas oma laste elust käsi pühkides välja astuda ja vaba ja lastetu mehena minema kõndida. Jääb siis nii, eks. 

Aga ei. Saabub hetk, kui sul on justkui seaduse järgi kohustus selle võõra kodaniku eest hoolt kandma hakata. Siis kui on vaja inimene oma vastutusele võtta ja hooldekodu eest maksma hakata. Sest sind otsib üles nii kohalik omavalitsus kui ka politsei ja annavad teada, et nüüd on selline lugu.

Aga kui mind üldse ei huvita see lugu? Nii nagu mina pole huvitanud seda inimest? Siis võin mina kirjutada pika ja põhjaliku avalduse koos panga väljavõtetega ja taotleda, et kohalik omavalitsus hoolitseb selle inimese eest. 

Ja ometi pesitseb kuskil südame taganurgas pisike süütunne sellepärast, et olen julm ja paha laps. Sest ema ja isa kontseptsioon kui selline tähendab ju, et nad peaksid oma lihasele lapsele korda minema.  Kahjuks minule ei lähe korda.  Las ma siis olen julm ja paha laps ja tabagu mind ükskõik mis karma. Minu südametunnistus on puhas ja mina pole oma nö isa pärast tema lahkumist tüüdanud või mingeid nõudmisi esitanud.  

Tuleb nüüd siis see paberitöö ette võtta ja hakata tõestama, et mul pole põhjust võõra inimese eest hoolt kandma hakata. Vaatame, mis saab.