See kodukontor

 

Ma praegu reaalselt saingi aru, et mu tööpäev on kodukontoris 2. korrusel tööarvuti taga ja kui tööpäev läbi saab siis ma lähen alla 1. korrusele ja istun isikliku arvuti taha oma asju tegema.

Ja nii saabki päevas umbes 20 sammu sooritatud, Hea, et vähemalt trepp on. Mingigi liikumine. Sest selle ilmaga mina kohe üldse õue minna ei soovi. 

Nüüdsest on mu 1. klassi õpilane ka distantsõppele saadetud, mis omakorda tähendab toredat lisastressi.  Eelmisel kevadel oli ta veel lasteaias ja seal videotunde ei tehtud.  Olen nüüd ka see lapsevanem, kes üritab oma koosolekute ajal lapse videotundi juhendada ja vaadata, et ta seal lollusi ei teeks.

oeh aga elame üle.

Kabelikell, kaelustuvi laul ja kolm peotäit liiva

 Esimene kord elus kedagi ise matta ja seegi oli praktiliselt võõras...

Pisut õõvastavast Kallavere haiglast riided, rahakott ja surmatunnistus. Pärnamäe krematooriumist tseremooniata tuhastamise ja kõige odavama urni tellimine (mis vaatamata odavusele on korralik puust raske urn). Pidev kahevahelolek, et mida ja kui palju teha. Ühelt poolt kohustus teha ja teiselt poolt tahtmatus võõra inimese heaks midagi teha. Siiski jäi peale omaenda südametunnistus...

Kui Pärnamäele tuha järgi läksin ja raske urniga üksi uksest välja astusin, hakkas täpselt sel hetkel kabeli kell lööma. Ja lõi kuni selle hetkeni, kui ma selle urniga autosse istusin. "Head teed.." mõtlesin, "Need kellalöögid olid sulle..." kuigi me polnud neid tellinud. Kabelikell pidi olema veidi ka laevakella häälega, nii et elupõlisele mere-ja laevamehele väärikas ärasaatmine.

Viisime tuhaurni tema kodulinna, tema korterisse. Teeme seal hetkel remonti, et saaks mõnusa suvekodu. Iga laupäeva hommik sinna ja õhtul tagasi. Ühel laupäeval ei viitsinud hästi minna. Juhtumisi lugesin kalendrist, et just see laupäev oli 40. päev pärast surma. Läksime, käisime surnuaial vaatamas, kuhu matta, panime  korteris küünla lauale, võtsime paar pitsi Vana Tallinnat. Astusime pitsiga läbi ka sõbralike naabrite juurest, kes ainult head mäletasid. "Царство Небесное" ütlesid nad ja sel puhul pitse kokku ei lööda. "Heal inimesel on ikka head lapsed" ütlesid nad. See oli ainus hetk kogu aja jooksul, kus mul tegelt pisar silma tuli. 

Järgnevaks laupäevaks tellisime surnuaeda urniaugu ning matsime urni maha. Sain esimest korda elus teada, mis on urnilina ja kuidas seda kasutatakse. Augu kaevanud surnuaiaonu jäi liiva täis labidaga augu äärele seisma. "Kolm peotäit" ütles ta. Hea küll.  Kolm peotäit liiva, olgu ta sulle kerge. Kaunis puutahvel kaseoksaga, nimega ja kuupäevadega. Seniks kuni suve poole päriskivi tellime. Urni sängitamisel kruukas kuskil lähedal puuladvas kaelustuvi. Esimene kevadine kaelustuvi hääl pidavat õnne tooma. Kõik sai ilus, peatsis tahvel koos valgete krüsanteemipottidega ja küünlad, kääpal rohelised kuuseoksad. 

Selles kõiges oli nii palju kummalisi kokkusattumisi. Me ei tahtnud tseremooniat, kuid vaatamata sellele tekkis see tseremoonia ise... Puhka rahus.