Läbipõlemisega on selline huvitav asi, et sellest ei saa ise aru. Loed ja kuulad teiste lugusid läbipõlemisest ja mõtled, et mind see küll ei puuduta aga huvitav küll, mismoodi see läbipõlemine välja võiks näha või tunda võiks olla...
Äkki juhtub aga sinuga nii, et unustad töö juures praktiliselt kõik olulised asjad lihtsalt ära. Jooksed asjadel järgi, mitte ei planeeri ette. Saad ülemuse käest veidi noomida. Saad seetõttu keset päeva paanikahoo ja kaotad üldse igasuguse pinna jalge alt. Kaotad arusaamise enda väärtusest ja oma tööst. Selline lühike hetk aga samas kõik nagu kulgeb edasi samas rütmis. Kolleegid teevad tööd, koosolekud toimuvad ja täidad oma töökohustusi.
Rääkida ka nagu kellegagi ei taha. Su käest küsitakse aga sul on piinlik jahvatada mingitest oma tobedatest mõtetest ja arusaamatutest emotsioonidest.
Ega ma ei teagi, kas see on läbipõlemine või mitte. Ühest küljest pean end tugevaks naiseks, saan enam vähem hakkama, funktsioneerin, toimetan, elan. Teisest küljest on kõigest nii kõrini ja tahaks teki all lihtsalt natuke nutta. Võibolla on ka november selline kuu, mis soodustab vabalangust ja madalseisu. Lugesin just Perekoolist sellekohast teemat ja süttis lambike pea kohal. Vähemalt ma ei ole üksi selline hädakägar. Lähen kohe loen põhjalikumalt teiste meetodeid ülesaamiseks.
Niiväga tahaks siia lõppu midagi positiivset lisada, et näidata, et mu elus on midagi head ka. Näiteks kinodes olev Gucci film, mida ma väga ootan ja varsti vaatama lähen. Vähemalt on mul toredad sõbrannad, nii kummaline kui see ka pole :) Mina oleks ammu juba sellise negatiivse hädakägara oma sõprade listist kustutanud. Õde on ka kullatükk. Tütrest rääkimata.