Väike break down

Vahepeal tekkis siin jälle vähe mustem periood elus, hulgaliselt stressi, liiga palju tööd ja minimaalselt ressurssi. Üritasin küll erinevate vahenditega oma aju rahustada, emotsioone tasakaalustada ja sundida ennast nii puhkama kui üritustel osalema. Aga ilmselgelt ei peta ma enam kedagi ära... Kuigi ma ikka veel üritan vaprat nägu teha ja kangelane olla. Samas on selline tunne, et lowest point elus on saavutatud.

Ma tahan peaaegu kõike tagasi, mis on olnud. Väikeste eranditega muidugi. Täpsustama ei hakkaks. 100% ma ei taha seda, mis on praegu. Ja mul pole vähimatki ettekujutust, mis võiks tulla. Kõike, mida olen suutnud ette kujutada, olen teinud ja see on mind toonud praegusesse, mida ma ei taha.

Psühholoog Tõnu Ots just ütles täna telekas, et 80-aastasena mõistis ta äkki, et enam ei tule elus midagi, enam pole oodata midagi. Mis on, see on. Mul jälle pole enam julgust tahta ja oodata midagi.

Ma ju tean, et olen elus mitmeid kordi eksinud aga vahel on tunne nagu oleksin kõigega puusse pannud. Eks see siuke post stress üledramaatiline mõtlemine on aga vähemalt on siin hea koht ventileerida. 

Jään ootama paremaid aegu :)

Tõusev täht koolitustaevas

Osalesin ühel enesejuhtimise koolitusel. 

Isenesest oli huvitav, sai mõned head mõtted ja mõned uued nö tööriistad. Aga kuna ma olen teada-tuntud koolituja, kuulan palju erinevaid seminare-koolitusi, siis suht palju oli juba tuttavat. 

Jäingi mõtlema, et praegusel ajal võib olla koolitajal päris keeruline millegagi üllatada. Inimesed loevad ise palju, nii raamatuid kui internetimaterjale. Veebist on võimalik leida tohutus koguses erinevaid koolitusi ja seminare. Hulgaliselt infot on kasvõi Google'ist kergelt kättesaadav.

Alati mõtlen, et oh, ma tahaks ka koolitada. Vanust on, kogemusi ka. Aga küsimus, et mis teemal koolitama hakata? :) Hetkel tulid pähe ainult sellised variandid: "Kuidas ise depressioonis ja muidu sügavas augus olles välja näha nii nagu oleks kõik kontrolli all ja hästi" või "Kuidas mitte põdeda kui sul on kaks magistrit aga null ambitsiooni elus". Või "Praktilised juhised kuidas elada kui palgapäevani on kolm nädalat ja 100 eurot".

Ma oskaks veel sellest ka rääkida, " Kuidas toimida lahkumineku korral nii, et hiljem poleks põletavalt piinlik".

Nali naljaks aga see koolitamise idee kummitab mul mul juba häirivalt palju peas. Ma teen muidugi oma mõtetes kohe maha ennast, et mida sul on koolitada ja kes sind kuulaks üldse. Aga targemad just seda ju ütlevadki, et mine sinna, kus mugavustsoon on lõppenud ja tee seda, mis sul esimese reaktsioonina tohutut hirmu ja vastupanu tekitab. 

Sellised mõtted.