10 November 2007

Emohetked

Teatrisseminekulokid püsivad peas täpselt 10 minutit. Sest ma seisan õues ja vaatan nõutul ilmel autot, millel jäid tuled ennist põlema. See 1,5 tunni jooksul, mil ma juustega mässasin, tühjenes aku sedavõrd, et käima enam ei kavatsegi minna. Ja ma pean kohe Tartusse hakkama sõitma! Sest lokkide tegemise tõttu ma olen juba hiljaks jäänud. Jaa, just nendesamade lokkide, mida mul enam pole. Minu suureks õnneks on mul üks tore inimene, kes umbes viimased viis aastat osutab mulle regulaarselt paar korda aastas akuabi. Nii, selge, otsad aku külge, võtmest tööle ja vrõnnn… Aaaga see pole veel õnnelik lõpp. Mul pole bensiini. Õigemini tilk on aga kauaks ei jätku. Bensukas on küll kodu kõrval, ainult et - ma ei saa ju autot seisma panna?? Ei lähe käima enam, nohh.
„Selge“ mõtlen, „vaatame kaugele ma jõuan…“ Tartu mnt. Ülemiste Rimi juures olevat Neste silti märgates on mul akumure juba ununenud ja peas vilgub ainult bensiinituluke. Jätan auto rahulikult seisma, torkan vooliku paaki. Lahe.
A näe, auto läks käima ka.

No comments: