Üle pika aja on mul taas tunne, et ma jõudsin suurde ja tühja ruumi, kus pole ühtki ust. Lage ka muuseas ei ole, sest sealtkaudu lihtsalt sajab kõik masendus kaela. Ja minna pole kuhugi…
Tooli ka pole, millele istuda, et saaks käed rahulikult külgedele rippu lasta ja norutades konutada. Veel tuleb mulle silme ette kujutluspilt tühjakspigistatud sidrunist. Ja siis see, noh see, Edward Munchi „Karje“. Ma võiksin praeguse tujuga kirjutada "Jevgeni Oneginile" II osa.
Kõik on ikka nii kuradi pekkis.
No comments:
Post a Comment