Ütleme nii, et Dima uus soeng mulle ei meeldi. Teiseks oli Dima kuidagi valet värvi – kuidagi liiga oranž. Ja siis oli Dima kuidagi pingul ja väsinud, ei jaksanud ise kogu aeg laulda – pool tuli lindilt. Ning kõige lõpuks pidas ta kõige masendavama kontserdipaiga – Linnahalli lavalt - kiidukõnet Savipätsule.
Vaatamata nendele täiesti košmaarsetele asjaoludele ma nautisin tema esinemist. Kuigi mul oli kogu aeg tahtmine võtta ta pea õrnalt sülle ja sasida ta nukitsamehe soengut ning sosistada talle kõrva, et „Dimotška, dorogoi, sa pead natuke puhkama. Sa teed ilmselgelt liiga palju tööd ja see ei mõju sulle hästi.“ Dima poisikeselik sarm, mis mulle tema juures kõige rohkem meeldib, on asendumas tõsise töömehe hoiakuga. Ja see pole enam see.
Aga kui Dima uuesti tuleb, olen ma kohal, et uppuda tema pruunidesse silmadesse ja imetleda teda vaikses hardumuses. Ning kõige olulisem on hoida sealjuures kinni Ljoliku käest.
DELFI pilt
No comments:
Post a Comment