A krt, mis oleks, kui üks päev jätaks põdemata? Et, noh, kohe üldse ei põeks või ei hädaldaks või ei kurvastaks. Mõttel on jumet, eks ole.
Mul jäi hiljuti pihku üks endakirjutatud halakiri, pärit umbes ülikooli alguseaegadest.
"Praegu on küll selline tunne, et ma jään iga päevaga järjest vanemaks ja inetumaks. Ja et mu elu ilusaim ja helgeim aeg on mööda läinud. Selline vastik väsimus ja tuimus on minu sees. Ei taha nagu kuskile ega kellegagi minna. Istun kodus ja vaatan telekat nädalast nädalasse. Midagi head on lootusetult kadunud ja eksisteerib ainult mõttetu tänane päev, tühi ja ilma rõõmudeta. Midagi head pole veel tulnud, mis annaks elule ta väärtuse ja mõtte. Et tahaks hommikuti tõusta ja rõõmus olla uuest päevast. "
No kamoon, tüdruk. Sa pole 15 aastaga targemaks saanud?
Ma võin siukest teksti iga päev üha uuesti ja uuesti lehekülgede kaupa kirjutada. Päris võigas on avastada, et ma kordan ennast. Ja seda juba 15. aastat järjest, kui mitte kauemgi. Isegi Aivar Riisalu küsiks siinkohal, et „Kaua võib?!“
No comments:
Post a Comment