Kui päev algab kahe – jumal teab kust tekkinud - patareiga laual mu sülearvuti kõrval ja sinnajuurde blondi tütarlapse seletusega, et talle öeldi, et kui ma neid patareisid näen siis ma hakkan naerma – siis ei saa selline päev mingiski punktis normaalsena jätkuda. (Muide, mu läppar töötab juhtmega, mitte patareidega. Ja IT-meestel pole üldse ilus naerda inimeste üle, kes emaplaatidest ja muust sellisest staffist muhvigi ei jaga.)
Ja nii ongi. Aina napakamaks läheb :)
No näiteks. Noored, kenad ehituspoisid askeldavad ümber laua ja mina üritan ükskõikset nägu tehes kohvi juua eriti elegantsel moel. Otse loomulikult läheb kohvitass ümber ja kohv valgub valgusekiirusel lauale laiali. (Läppari peale mitte tilkagi, ausõna). Oi ebaõnne.
Või et muidu ontlik ja viisakas ning kantseliite puistav direktor kommenteerib mu uut imagot sõnadega "ablas miisu".
No comments:
Post a Comment