Laupäevahommik. Suur laps läheb varakult trenni. Tuleb kodus trepist alla ja saab miniinfarkti, sest üks mees  on meie terrassil. Aga infarkt läheb kohe üle, sest see on superkangelase isa, kes peseb väljapoolt meie kaseõietolmuseid aknaid. Lihtsalt niimoodi heast tahtest ja omal initsiatiivil. Selleks ajaks kui mina beebiga ärkasin ja alla tulin, säras kõik juba puhtusest.

Pühapäevahommik. Istun laua taha ja joon kohvi. Vaatan aknast välja. Seal on selline vaade :) Superkangelase isa on ilmselt varahommikul turul käinud.

Meil on oma päkapikk :))

Ja siis pole ka ime, et sellisele nädalavahetusele järgneb veelgi imelisem esmaspäev. Hommik seda küll ei tõotanud, laps ärkas iga natukese aja tagant suure kisaga. Aga siiski siiski. Viisime suure lapse tema elu esimesel tööpäeval töökohale, shoppasime natuke ja sõitsime Keilasse suvitama.

Õhtul istusin kodus köögilaua taha ja mõtlesin, et misasi see nüüd oli? Minu väike vinguv ja paha beebi oli terve päev kui äravahetatud. Magas rõõmsalt vankris pika lõunaune, oli rõõmus ja rahulik, mängis ja jutustas omaette. Kas tõesti maaõhk? :)