Daki kirjutas oma kogemustest. Ja see oli temast ülikena.
Vahel lihtsalt mõtled, et ma olen nii loll ja issand küll, kust need ideed ja hirmud ja masendused tulevad. Ja et raudselt saab nendest positiivse mõtlemise ja jumal teab millise ninnu-nännu abil üle.
Ei saa. Võib ju üritada paar aastat. Üritada uskuda, et nii saab üle. Aga kui see kõik kokku muudab su elu mõttetuks võitluseks hea päeva nimel, siis kas see on seda väärt? Äkki peaks siiski mingil hetkel alla andma, loobuma sellest isetegevusest ja uskuma seda, mida arstid ütlevad...
Sest suure tõenäosusega saab võitlusest loobumise järel ja õiget ravi saades sinust parem ema oma lapsele ja parem naine oma mehele ja üldse parem inimene oma lähedastele.
Ma ei tea... Ja ma veel ei võta tablette. Aga ma tunnen ennast natuke hapra ja haigena.
7 comments:
Hmmm. 90% naissoost blogiajtest kirjutab sellest, kuidas nad on tablettide peal või siis selgelt peaksid olema. Samas selliseid mehi ei ole ma veel kohanud.
Mida siit järeldada? Kas:
a) enamik naisi on vaimsete häiretega?
b) ainult vaimselt ebastabiilsed naised kirjutavad blogisid?
c) vaimsete häiretega mehed on vaikselt kapis või otsad andnud?
Depressioon on niivõrd laialt levinud, et seda on nimetatud psühhiaatria külmetushaiguseks. Igal konkreetsel ajahetkel kannatab 15-20% täiskasvanuist depressiooni sümptomite all, neist 12%-il on depressioon nii sügav, et vajab teatud eluetapil ravi. 75% psühhiaatriliste hospitaliseerimisjuhtude põhjuseks on depressioon. Depressiooni all kannatavate naiste arv on ligi kaks korda suurem kui meeste oma. Samas mehed võtavad endalt kolm korda sagedamini elu kui naised.
Isiklik kogemus depressiooniga, aga ei hakkaks siin pikalt jahvatama, kuidas sellest lahti sain. Kindlasti ei olnud abimeesteks tabletid või nõude vastu seina peksmine.Tabletid ei ravi, vaid peidavad sümptomeid ja muudavad su apaatseks.
Kui avaldad kuskil oma mailikontakti ja oled huvitatud, kirjutan pikemalt. Kui ei, siis surun oma väikse maailmaparandaja endas alla :)
Blogilugeja.
Arvamused teretulnud. Panin e-aadressi alla paremasse nurka :)
http://articles.mercola.com/sites/articles/archive/2011/10/02/food-matters-the-movie.aspx?e_cid=20111002_SNL_Art_1
Kuidas küll deprekadiagnoosiga on võimalik nii kenasti kirjasõnas õilmitseda?.Annan au.Ise vedelesin vaid voodis,sõin,pesta ei tahtnud,unelesin-vegeteerisin,ootasin surma...Aga üle sain ilma tablettideta,hankisin endale raseduse,sest kohusetunne oli niii suur,et t e a d s i n ---laps sunnib elule...Sellest on nüüd 13 aastat!
Kõigepealt äitäh selle õilmitsemise - komplimendi eest :) Kirjutamine on üks vähestest asjadest, mida ma tõeliselt teha armastan.
Aga vastuseks on see, et mul on laps juba olemas, seega on vaja ka elada. Ja ma ei saakski kuidagi asja nii kaugele lasta, et üldse midagi enam teha ei taha. Tundsin, et pean nüüd otsustama, et kuidas edasi. Aga oi kui palju päevi on olnud selliseid, et tõesti tõmbaks parema meelega teki üle pea, mitte ei istuks hambad ristis ja üritaks nii tööd teha, kui oma asju korras hoida.
Post a Comment