04 March 2009

Palun laske mind mäkke tagasi

Eelmise aasta suvel tuli mul järsku tahtmine minna suusareisile. Lihtsalt niisama heast peast vot otsustasin, et nüüd talvel on minek. Selgituseks niipalju, et ma kardan nii külma kui ka kõrgust ja pole üleüldse mingi eriline sportlane. Ja kuni selle suveni polnud mul isegi mõttessegi tulnud, et võiks kunagi üldse suusatada. Täiesti külmaks jättis.

Rääkisin oma geniaalsest ideest sõpradele ka ja sügiseks oligi koos vahva reisiseltskond. Sealt edasi veeres elu nagu lumepall :)

Alede ajal võis mind leida spordipoodides näperdamas kõiksugu suusatamisega seotud varustust. Imede ime, mida kõike mäesuusatamiseks vaja on! Sokke, kindaid, sooja pesu – kõik soovitavalt mingitest futuristlikest isemõtlevatest materjalidest. Esimene suusasaapaproov rendifirmas hirmutas ikka jumala ära – mis, sellise jõleda kobakaga nüüd peab hakkama kuidagi liikuma?? Aga siis oli juba hilja, sõrm oli saatanale antud ja esimesed ettemaksud mökki eest tehtud.

Esimene mägi, millest ma üritasin alla tulla, oli punane…
Ma ei tea kuidas ma sealt alla sain, aga aega võttis see umbes pool tundi. Ja siis sinna otsa veel kaks päeva kukkumisi, nii et iga kukkumise ajal ma olin kindel, et nüüd läks mõni kont katki või väändus välja. Aga ju on siis pekikord ikka nii paras, et peale suurte sinikate ja mõnede verevalumite suurt ei juhtunud. Ja kaks viimast päeva ma suusatasin! Tuhinal…mõnuga…lumi kees…loetud minutitega mäest alla, et siis korvtõstukil külmetades palju kauem mäkke tagasi sõita. Inimesed, ma suusatasin!

Hommikul mäkke, õhtul koju. Vahepeal hinge- ja kehasoojenduseks tass kakaod pehkubaarissa. Kodune õhtusöök mökkis, saun ja magama. Super.

Ma puhkasin end täiesti välja. Mäe peal pusides, kukkudes ja uuesti üritades polnud aega mõelda mitte millelegi peale keskendumise, kuidas kukkumata mäest alla saada. Menüü olime ka juba kodus välja mõelnud ja toidukraami kaasa ostnud. Ning kui majas on neli naist ja üks mees, siis toimub kõik iseenesest – saun on soojas, suusavarustus kuivab ja toit podiseb pliidil.

Tagasiteel autoaknast välja vaadates himustasin ma alla sõita igast, vähegi suuremast künkast, mis tee äärde jäi. Kasvõi teksadega. Suusad on ju boksist vabalt kättesaadavad. Noh, teeme peatuse, võtame kiirelt ühe mäe…

Ma olen nüüd suusausku, täpsemalt küll mäesuusausku. Murdmaa ei ole veel minu jaoks. Nädalavahetusega jõuaks Himosel ära käia :)

5 comments:

↔e said...

Nii tore, et oled nüüd mäesuusausku :) Sinu loal viitan sellele postile enda blogis :) (kuna minust mäesuusatajat ei saa :D)

LegaalneBlond said...

a miks ei saa? :)
(loeks muidugi heameelega sinu blogist, kui omaks seda privileegi:) )

↔e said...

hihiii
saada mulle enda e-mail nolzik@yahoo.com ja panen su lugema :)

LegaalneBlond said...

Aaaa, muide, me käisime ühes ja samas kohas :)

↔e said...

Heheee ma alles nüüd panin tähele et olime suisa samas kohas :D Näed, seda võrdsemaks muutusid võrdlusalused :D