Silitan nukralt halle, sasiseid juukseid…Keha on aga inimest enam ei ole. Kummaline, kuidas surnud inimesed tunduvad väiksema ja hapramana. Mõtisklen mõned hetked tummalt ja sosistan: “ Hüvasti, kallis muti”.
Kiirabiarstid konstateerivad surma. Noored poisid on murelik-tõsiste nägudega – surmaga ei harju vist kunagi, isegi nende ametis. Järgmised ametimehed tõstavad kadunukese kiirelt ja harjunud liigutusega kanderaamile ja viivad ära.
Oma koju naastes valitseb hinges suur tühjus. Kõik on justkui samamoodi kui paar tundi tagasi – tütreke mängib Barbiedega, telekas vilgub, pliidi peal on pott makaronidega. Aga ometi ei ole enam sama. Nagu üks puzzletükk oleks jäädavalt kadunud tervikust ja seetõttu jääb pilt nüüd alatiseks ilma selle ühe tükita.
See oli huvitav tükk, mille tähtsus hakkab mulle alles nüüd tasapisi kohale jõudma. Muti on mind kasvatanud, õpetanud ja mind “oma lapseks” pidanud. Me oleme käinud ja teinud. Heldimusega mõtlen praegu, kuidas ta ei osanud süüa teha. Mis siis, mina nüüd oskan. Isegi vead on ta minu eest ära teinud.
Ma tegin nii palju kui oskasin, et Su minek oleks kerge. Ma loodan, et see õnnestus…
No comments:
Post a Comment