Kõigepealt oli tunne…
Kogu sisemust haarav tunne sellest, et tänasest päevast algab minu uus elu. Kirgas Saaremaa päike, vaevuaimatav merehõng, pilvitu helesinine taevas, kus tiirutab üksik kajakas. Ma libisen aeglaselt basseinivees, nautides viimaseid hetki siin GO Spas, kus mõned tunnid tagasi anti mulle kätte Silva põhikursuse esimene tunnistus.
Mu silmad näevad kõike, mu süda on avatud uuele elule ja tunnen tohutut ühtekuuluvustunnet Universumiga.
Siis tuli argipäev…
Teadasaamine, et mu abielu on otsa saanud. Suur tunne seegi, kuigi seekord valu. Kuulasin vist sadu, kui mitte tuhandeid, kordi CD-plaadilt pikka lõdvestumisharjutust, üritades korrakski mitte valu tunda. Visualiseerisin, kasutasin vist kõiki Silva tehnikaid kordamööda ja korraga. Kummalisel kombel oskasin oma eesmärki sõnastada selliselt, et “kõik läheb korda”, mitte, et “me jääme kokku”.
Kõik läks korda…
Ja algas minu uus elu. Uus kodu, uus töökoht, uued sõbrad. Hirmu ei olnudki, kuigi kõik olukorrad olid uued. Läbisin Silva Graduate seminari ning tehnikad, mida ma varem kohati tulutult olin proovinud, hakkasid toimima. Parkimiskoha leidmine ei olnud enam probleem tänu kolme-sõrme-tehnikale. Lapse sünnipäevapikniku ajal paistis päike vaatamata vihmatõotavale ilmateatele. Lõunane uni autoroolis kadus pärast 15-minutilist alfatasandil viibimist ja sisendamist, et hetkel ma ei soovi magada. Valge raamiga meelepeeglis soovitava lõpptulemuse kujutamine aitas mul suhelda eksabikaasaga.
Ma olen nüüd parem inimene…
Ja mul läheb üha paremini ja paremini. Kas just edulugu aga minu elukvaliteet on suurepärane. Tean, et kui oskan oma eesmärki täpselt ette kujutada, tuleb mul valida vaid sobiv tehnika, et soovitava tulemuseni jõuda. Ning viimaselt, Silva Ultra seminarilt võtsin kaasa Laszlo Domjani sõnad, et kui sa pole ühtegi inimest abistanud siis sinust Zen-meistrit ei saa J
No comments:
Post a Comment