Jõudiski kätte see aeg, mida ma kõige rohkem kartsin.
Minu elamine saab kohe-kohe 10-aastaseks. Ja vead hakkavad välja tulema... Igasugused praod seintes on nagunii. Halvem üllatus on see, et selle eriti vihmase ja tuulise ilmaga olid akende ümbrused tilkuvmärjad, mis tähendab, et kuskilt paneelide vahelt või rõdu alt tuleb vesi sisse. Mis omakorda tähendab seda, et mul tuleb hakata raha koguma ühe toreda remondimehe palkamiseks.
Sest nagu kuulda oli, siis naabritel olid hullemad lood. Kellegil jooksis vihmavesi otse elektrikilpi. Õnneks oskas korteriomanik seda ise parandada. Mina oleksin lihtsalt lapsed ja kassi kaasa haaranud ja kodust karjudes välja jooksnud, kui mu elamise elekter pauguga lühisesse oleks läinud. Mulle piisab sellest, kui mu laelühter regulaarselt iga kuu paar korda pauguga läbi läheb. Aga seda ma oskan õnneks juba ise parandada ehk siis kaitset lambilülitis vahetada :)
Aga enamusi remondi- ja parandusoskusi mul pole. Mistõttu valdab mind iga kord suur stress, kui midagi juhtub. Kui mul suvel kanalisatsioon umbe läks ja garaaži üle ujutas siis ma lihtsalt panin garaažiukse kinni tagasi ja sõitsin paariks päevaks linnast ära lootusega, et kui ma tagasi tulen, on kõik kuidagi võluväel iseenesest korda saanud. Kahjuks seda ei juhtunud ja ma pidin ikkagi viimase raha eest Toruabi välja kutsuma ja pärast mitu päeva garaaži koristama ja sealt läbiligunenud asju ära viskama.
Kõige selle kompensatsiooniks leidsin ma, et mul on täielik õigus "Siil Sonicu" seiklusi nautida staaritoolist. Koos väiksema lapsega muidugi :) Staaritool on üks totaalne luksus, ma ütlen. Kui pühapäeva pärastlõuna kinos tähendab peamiselt lastefilme, siis Mustamäe Apollo kinokorruse põrand oli ühtlaselt kaetud kisavate laste ja mahakukkunud popkorni kihiga. Meie aga kõndisime sellest kaosest läbi staarikorrusele, kus valitses rahu ja vaikus, polnud ühtegi järjekorda ja kõik teenindajad naeratasid. Oma nachod ja kummikommid tellisime toolis istudes ja tegelt oli film ka väga lahe.
No comments:
Post a Comment