Kõrvaltvaataja

Mul on filmide osas tekkinud kaks kirge: dok. filmid moekunstnikest ja dok. ja/või eluloolised filmid superartistidest. Viimaste päevade vaatamistesse mahtus ära lausa kolm filmi kuulsatest inimestest.“Rocketman“ Elton Johnist, „Judy“  Judy Garlandist ja "Mystify" - Michael Hutchence'i lugu.

Ei saa salata, on põnev kõrvalt vaadata inimese piiride nihutamise võimet, teha midagi võimatut ja tahta teha sellest veelgi enamat. Põleda ereda leegina ja järsult kustuda või siiski leida võimalus kaosest välja rabeleda ja olukord enda jaoks stabiliseerida.

Alguses mainitutest suutis kaosest end välja rabeleda ainult Elton John, kes on nüüd juba aastakümneid püsinud kainena ja leidnud oma elu armastuse. Judy ja Michaeli kohta seda kahjuks öelda ei saa.

Põhiemotsiooniks nende filmide vaatamisest jäid kurbus ja kahjutunne. Kahju kogu nende elust. Sest läbiva joonena kipub kuulsate inimeste lapsepõlv olema kas liiga range, õudne või samuti kaoses. Kui nad kuulsaks saavad, kiputakse neid ära kasutama või nende pealt suuri rahasid teenima. Minule jääb täiesti mõistetamatuks, kuidas Judy Garland oli lõpus vaene ja kodutu? Samas nende elu tipuhetked on nii võimsad, et ise ei oskaks sellest unistadagi. Et siis maksadki lõivu kogu muu eluga, et kogeda seda tippu…

Mul meenuvad veel kaks filmi, hiljuti tuli ETV2 pealt lugu Whitney Houstonist ja kunagi varem veel Amy Winehouse’ist. Kõik need 5 inimest kokku tarvitasid mingeid aineid. Kes alkoholi, kes tablette ja kes narkootikume. Whitney Houstonist oli mul veel eriti kahju, sest film lõppes sellega, kuidas tema mees võttis uue naise, lõi uue pere ja sai uued lapsed ja elas rahulikult edasi. Samas kui Whitney ja nende tütar olid suures osas Bobby Brown’i tõttu traagiliselt elust lahkunud ja neid nagu poleks kunagi olnudki selle mehe elus. Vähemalt filmi lõpust jäi selline emotsioon.

Kuigi mu enda elu on ka kohati puhas draama, mida põnev jälgida, siis on selliseid elusid, mida ma ise hea meelega pigem kõrvaltvaatajana jälgiksin. Minu tervis ilmselt ei peaks kuulsusele vastugi. Ja poole pealt elust lahkuda ma ka ei sooviks.