Ilma ühtegi konkreetset vanainimest halvustamata või solvamata .... Pea alati kui ma näen poes, tänaval, kus iganes liikumas vanainimest, kelle on nähtavalt raske kõndida, kellel ei ole tervis enam nii hea kui võiks ja kellel on seljas vanaaegsed, väsinud ja koleda ilmega riided, mõtlen ma täiesti katastroofilise hirmuga, kuidas ma ei tahaks oma elus päevagi niimoodi olla. Mu õel on naaber, üksik vanainimene, mälu ja arusaamist asjadest praktiliselt enam ei ole, ma ei suuda aru saada kuidas ta niimoodi elab?
Tonksasin ükskord sellist vanainimest silmates küünarnukiga oma tütart ja ütlesin, et palun, palun, palun ära lase mul niimoodi riides välja kõndima minna... Kas tõesti on mu ainsaks lootuseks lapsed, kes hoolitsevad selle eest, et ma oma vanadust saaks väärikalt nautida? Või lähen vabatahtlikult mõnda vanainimeste villasse. Või siis asutan nö kommuuni omaealiste vanaprouadega a'la "The Golden Girls". Ma pean pingutama lõpuni ja sälitama selge mõistuse kuni kõrge eani, sest ma tean täpselt, kuidas ma oma eluõhtut veeta EI taha.
No comments:
Post a Comment